Novellid III. Anton Hansen Tammsaare
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Novellid III - Anton Hansen Tammsaare страница 10
Название: Novellid III
Автор: Anton Hansen Tammsaare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Философия
isbn: 9789949508457
isbn:
“Ma ei saa aru, mis asi sind teise ilma meelitab? Loodad sa seal paremat? Ha, ha, ha, ha! Ma arvan – jah; looda aga, pojuke! Siin kantakse sind käte peal, seal oodatakse sind juba ammugi punaseks aetud harkidega. Mine ja kõrveta oma nahka niipalju kui tahad. Mina aga arvan paremaks siin ümber hulkuda, tolgendada, liiatigi kus hulk häid sõpru on,” rääkis pooleteise silmaga.
“Sul kipitab ikka see eilane öö südame peal. Eks sa siis lase tulla, mis sa siis veel palumist ja mangumist ootad,” rääkis kahe silmaga.
Noormees aga toetas oma lõua kahe käe peale, millede küünarnukkidega ta põlvede peale toetas. Nägu, terve vaade et avaldanud mitte midagi targemat kui seniajani.
Puu oksad olid vihma märguse all maha vajunud, otseti, tilkes. Aga nad ei olnud lootuseta, nad ei tahtnud nõnda jääda. Läheb vihm üle, paistab päikene neid paitades, lehvib kerge tuuleõhk ja nad kergitavad naeratades, täis lõbusat elulootust, oma latvu.
„Mis sa sealt paraku vennike aeg jutustad? – aga eks või korraks keelt laksutada, mis me siis ikka teeme; vihm jääb juba vähemaks … Ma olin Allee uulitsas ühes trahteris, kus ma harilikult ikka käin; istun seal, pean aru, mõtlen kurat, kui halb on, kui mitte kopikatki taskus ei ole; panti pole ka mitte midagi panna. Kurk, kõri kuivavad hirmsaste, rinnus põletised, kõhus näpistused – muudkui kannata. Palitunäru ju keegi ei taha …” Viimaste sõnade juures lõi ta hõlmad eest lahti ja vaatas oma auväärt rüüd seestpoolt küljest … “Muudkui palavus on kallal, nahk seljas järjeste märg, särginadi mädaneb ära – ihu peale ei jää mitte midagi järele. Kisuksin vati alt ära, aga, võib olla, seisab talveni, siis läheb tarvis, on heagi veel …” Nende sõnadega tõmbas ta paar toppi puuvillu välja, vaatas ja katkus neid natukene aega asjatundja näoga näppude vahel ja viskas nad siis maha.
“Noh, ei tea, kellel su palitunäru tarvis on; mis sa tühja mögad, nagu vana eit! Neil endil, ma arvan, on niisamasugused,” porises kahe silmaga.
“Silmapilk … oled ikka üks viripill … Nojah, istun nõnda seal pingi peal; mõtlen, pean aru, mis teha … Mitte midagi pole teha, vahi läbi viie ja vilista. Soolikad krooksuvad sees. Sellest poleks veel suurt lugu olema, kui aga natukenegi seda va kõrihöövelt võiks saada. Neelud käivad üks “kuuks” ja “kuuks” … Sel silmapilgul tuleb üks täitsamees sinna sisse: särgirinnad lahti, kuub niisamati, müts kuklas, vanad kalossid siniste sokkidega jalas.
Ai tui tude rulla,
Hans kutsuse pulma.
Minul polnud aega minna, –
minu eit oli haige …
lällutab ta laua äärde istudes.
“Mis “Isa-meiet” sina seal nurgas loed, kõveras nagu kirp koera seljas sügisese vihmase ilmaga? Kas eliting kõhus? Kuiv konn kurgus? Ha, ha, ha, ha, viletsakene! Tühja kah! Täna tõmmame nõnda, et põrand laenetab, kas mine suplema … Kuus õlut siia, hei, kõrtsipapa! Konnad, nad arvavad, et meie meestel raha pole! Ostan kõik teid ülesse, saadan Pärnu linalaadale.” Varsti käivad pudelikorgid plaks ja plaks pealt ära. Mul lõi kurgus kõditama. Ehk annab mulle ka. “Mis pagan sa seal nurgas köönitad! Haudud mune või oled kinni naelutatud? Silmapilk siia; sõber tunneb sõpra, koer koera. Soe nahk joob, külm vastab … Üks sorokovka ka, kärmeste – ega meil aega ole, palvet lugema me enne ei hakka,” räägib ta minule. Mina kobin nurgast välja, laua juurde, sõbra seltsi. Pagan teab, kust ta seda raha oli võtnud, muidugi kusagilt üle löönud, aga mis see minusse puutub, muudkui pinni, poiss! Võttis teine veel heeringast, leiba, vorsti – ühe sõnaga: pulmad, pidupäev; joo kas mütsata ja püksata, ja enne polnud ma teda iialgi näinud. Imelik, aga tubli mees. Niisuguseid tuleb harva ette, annab peerutulega otsida … Noh, joome, sööme …”
“Ära aga liig palju valeta,” rääkis kahe silmaga vahele. “Ma tean sind küll, oled luiskamise peale eht meister!”
“Mine ikka, kes mulle vale eest maksab, kõik, mis ütlen, on tõsi kui tõrre põhjas vesi, selge hõbe ja kuld … Kusmaale ma jäin oma jutuotsaga? Ajasite käest segamine … Ah jah! Sööme, joome, ajame juttu; tema sõimab mind, vannub, neab mind maa pealt ära, miks mul raha ei ole; ma ei tee asjagi – sõima pealegi, anna aga juua. Kõhust juba krooksumine kadunud, kuiv konn kurgus surnud, asjad kõige paremas korras.
“Kus Maali on?” küsib ta korraga trahtersnikult. “Miks teda täna näha ei ole? On väljas hulkumas? Ennäe tüdruku-lipakat! Ütle, et ta siia tuleb, ma ootan. Kui ta ei tule, hoidku oma nahk!”
Puhvetsnik läheb tahatuppa. Varsti on Maali meie juures. Teretavad. – Minu peale vahib ta viltu silmaga. Vahi aga peale, pole sul suurt lootust – mõtlen ma. Istub laua äärde, joob, sööb; harjunud, kurjad vaimud, ei jää naljalt täis ka, – paled aga hakkavad helendama, punetama, ise aga naerab; silmad kiirgavad, pilluvad sädemeid. Oi sa kiisupoeg, kudas küüntega lugu on!? Kas silmi lõhki kisud ka? Ha, ha, ha, ha! Need on meistrid iga asja peale; ei või esiteks uskudagi … Me istusime laua taga kaua, lihtsalt niikaua, kui meid välja aeti ja uksed kinni pandi. Nemad mögavad, räägivad teineteisele suu sisse, sosistavad, naeravad, lagistavad, ka musutavad; mina, vana inimene, vaatan pealt, suu jookseb vett, ha, ha, ha, ha, ha … Õigust öelda, ma oleksin ta, näru, sabapidi läbi akna välja visanud. Mis tühjast joota ja sööta, löö lõhki kui konn teine …”
“Jah, sinu söötmisest ja jootmisest on vist kasu, sitikas, kärnkonn …” ümises noormees ja pööras oma ühe silma rääkija poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.