Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

      Tuvi tõmbus taas kaaslase juurde. Too pööritas pettunult silmi, kaotas toas olijate suhtes huvi, keeras meile selja, siis lendas hoopistükkis minema. Turris tuvi vahtis pettunult meid, siis oma kaaslasele järele, jälle meid, niiviisi mitu korda, kuni ka lõpuks jalga lasi.

      Naeratasin isale ja lasin talle veel ühe puraka.

      „Võimas,“ tunnistas paps, ise krampides viskudes.

      Äkki lendas tuvi tagasi, see suurem, ja pistis noka taas tuppa.

      „Ma siiski ühe võtaksin.“

      Tõin kapist küpsise, läksin tuvi juurde ja hoidsin seda tema noka juures.

      „Enne pead ühele küsimusele vastama.“

      „Hakkab pihta, ma kohe arvasin, et siin on mingi konks.“

      Lind oli väga nördinud. Lehvitasin küpsist ta noka ees.

      „Mis on inimese mõte?“ küsisin.

      Tuvi vaatas mind kahtlustava pilguga. Pilutas silmi, pingutas täiest jõust oma kuupsentimeetrist ajunatukest. Isa üritas end voodis istukile ajada, et lindu paremini näha. Tuvi vaatas mind, siis isa, siis jälle mind ja pakkus:

      „Küpsis?“

      Isa vajus korisedes tagasi pikali. Ma pistsin küpsise linnule noka vahele.

      „Oh-oh,“ imestas tuvi. „Et oligi õige vastus või?“

      Noogutasin.

      „Lenda minema, geenius.“

      „See oli viimane,“ pomises isa vaikselt.

      Siis lõi mulle rinda hirmus valu ja ma minestasin.

      Ma ei tea millal ma ärkasin ja kaua ma üldse välja olin lülitatud. Avasin korraks silmad ja sain kohe aru, et ma olen ikka veel palatis. Aga see ei olnud isa palat. Teine oli. Selgus, et ma laman voodis, mingi toru oli ühendatud mu randmega, mu keha paitas vana kulunud haiglapidžaama. Rinnas kriipis raskelt. Seoses rinnaga meenus viimane laulupidu mõned aastad tagasi. Hirmus kuum suvi. Isa oli kaevanduses käe murdnud ja sai mõned vabad nädalad. Tuli linna ja tahtis, et läheksime koos laulupeole. Ma ei viitsinud tõrkuma hakata, nii läksimegi. Jube palav oli. Rahvast oli murdu. Kõik laulsid. Kogu mu pea oli neid laule täis. Hirmus raske hakkas. Sõin ohjeldamatult komme, mingi pool kilo võibolla, aga see ei aidanud. Aina raskemaks läks. Lauldi valdavalt sellest maast. Siis ma tundsin, et enam ei jõua. Tõusin, aga kukkusin kohe istukile tagasi. Rinnus torkas midagi, nagu oleksin poolemeetrise kalaluu alla neelanud. Jube valus, täiesti seletamatu. Korraga muutus midagi mu kõrvus, üldse õhus. Ma ei saanud enam sõnakestki aru millest lauldi. Isa ei teinud must välja, ju arvas, et tembutan jälle või midagi sellist. Köhis oma köha ära ja ütles ainult „Vää, gernemaks!“ ning osutas kusagile näpuga. Mul oli nii palav, et tulin sealt tulema. Kobistasin eemale puude alla vilusse ja toetasin selja tüvele. Vajusin istukile. Peas kohises, mingid kummalised ja arusaamatud hääled tungisid mulle ninna, silma ja kõrva. Lõõtsutasin, valus oli, palav ka. Kommi enam polnud. Ja siis nad tulid. Laskusid mu kohale oksale. Kolm tükki. Rästad või miskit sellist. Nad tundusid imelikud, pilgud olid teistsugused, mitte nagu tavalisel lollakal linnul. Vahtisin neid suu ammuli, justkui kolme hommikumaa tarka, kuni üks ütles aeglaselt ja täiesti selgelt: „Mitmes päev röögivad.“ Mul vajus karp täitsa lahti. Teine lind vaikis. Kolmas noogutas ja muigas: „Idioodid.“ Siis lendasid kõik kolm minema. Kui valu viimaks järele andis, kuulsin laulu lõppu: „Su linnud und mull’ laulavad… mu isamaa, mu isamaa…“