Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle Vadikut. Julia lõi särama. Õrritasin teda veidi, kuni pistsin kärbse lõpuks vee alla, lõpetades korraga nii Vadiku kui Julia piinad.

      Läksin tagasi kööki. Istusin laua taha ja kallutasin end, et soolatopsi taha piiluda. Paistis, et minu väike külaline oli kuhugi kadunud. Korraga kostis kime karjatus ja metsistunud kärbes pikeeris mulle otse silma:

      „Vit-tu-nen!“

      Oh sa jeerum! Kogusin end ja istusin maha. Siis tõusin ja lükkasin köögi ukse kinni. Kärbes tegi õhus hulljulgeid sõjamanöövreid, kavatsedes mind ilmselt peagi uuesti rünnata.

      „Jorma, hei Jorma!“ hüüdsin. Põrin muutus veidi vaiksemaks. „Kuula, ma ei soovi sulle halba. Vadik oli niikuinii omadega kutu. Ise ju nägid, kes tal käskis sinna aknasse lennata. Tule, maandu siia laualinale, räägime nagu mees mehega.“

      Põrin kahtles. Muutus vahepeal ähvardavalt valjemaks, siis jälle vaibus veidi. Lõpuks maandus väike tegelane laua teises otsas, sinna, kuhu mu käsi ei ulatunud.

      „Noh?“ küsis ta väriseva häälega.

      Ma ei teadnud kust alustada. Ikkagi elu esimene jutuajamine kärbsega.

      „Jorma… miks sul selline nimi on?“

      „Ma olen Virust pärit. Seal on köik Jormad.“

      „Sa pead silmas Viru Hotelli?“

      „Just, hotelli.“

      Tundsin ära soome aktsendi.

      „Palju teid seal on siis ka?“

      „Türa seda teab. Terve persetäis.“

      Jorma seisis ikka lauanurgas, oli üleni pinges ja jälgis mind teraselt.

      „Aga kuidas te üksteisel vahet teete, kui kõik Jormad on?“

      „Mis vahet? Jorma on Jorma. Üks puts puha.“

      Hakkasin mõikama. Teine oli Vadik, kui ma õieti mäletasin. See, kes Julia kõhus.

      „Ja Vadik, tema on…?“

      „Ohvitseride Paleest,“ vastas Jorma.

      „Muidugi. Loogiline,“ nõustusin. „Ka terve persetäis?“

      „Kus siis muidu. Türa.“

      „Ja Peedu?“

      „Tema oli maalt, Vadiku semu.“

      „Ja mis maalt?“

      „No see, mis ümber linna on.“

      „Siis Eestimaa?“

      „Mul üks puts puha.“

      „Ja-jah. Usun, usun.“

      Uurisin Jormat. Seisis seal, jalad harkis, lont õieli, umbusklik ja ähvardav, ise vaevalt sentimeeter pikk. Täielik naljatilk. Mis kuradi mõte tema elul küll olla võis. Hotellis oli ju neid Jormasid seal vähemalt mitu tuhat. Tulevad ja lähevad. Check-in ja check-out, 24h.

      „Zzzz,“ tegi Jorma.

      „Misasja?“ ei saanud ma pihta.

      „Zzz-zz-zz.“

      Vaatasin kät. See ei valutanud. Lajatasin täiest jõust vastu lauda ja karjatasin valust.

      „Mida vitu, mies!“ Jorma oli õhku sööstnud ja röökis vihaselt. Tiirutas närviliselt ümber mu pea. Püüdsin teda kätega tõrjuda. Ilgelt valus oli. Korraga pikeeris ta mulle suhu. Hakkasin läkastama, kuni ta lõpuks välja sülitasin. Jorma lamas laual ila sees, liigutas vaevaliselt ja ütles oma viimase silbi:

      „Tü…“

      „Vabandust, anteeksi…“ pomisesin. „Ma tõesti ei tahtnud.“

      Võtsin Jorma, viskasin ta akvaariumisse ning lülitasin teleka sisse. Mitte sittagi ei saanud aru. Kõik seletasid mingis võõras keeles. Pea valutades kobisin magama.

      Ärkasin hommikul hilja. Öö möödus rahutult, käsi valutas vahelduva eduga, peas kõlasid imelikud hääled läbisegi normaalse jutuga. Ajasin end üles, silmad paistes, käel polnud hetkel väga viga. Vaatasin tumedaks tõmmanud sidet, järelikult oli verejooks seiskunud. Möödusin akvaariumist. Julia ujus oma hommikusi ringe. Jäin teda korraks passima. Tema muretult tühi pilk vaatas must tuimalt läbi. Mõttetu kala.

      Läksin kööki ja valmistasin hommikusöögi: koorisin 4 kompvekki paberist lahti ja asetasin taldrikule ritta. Moodustasin neist Fiati logo. Eile tegin ruudu, üleeile rombi. Toit peab olema vaheldusrikas. Lasin kraanist klaasi leiget vett. Jõin, surudes vastikustunnet alla. Iga lonksu järel pistsin põske ühe kommi. Ma olin eluaeg ühtesid ja samu komme söönud. Kohalik toodang, ümbrisel ilutses kaevur. Muud ma praktiliselt ei söönudki. Vahel jõin leiget vett. Et oleks ikka kempsu ka asja. Mõnikord harva, kui see tütarlaps külla tuli, siis lisasin oma veele sortsu pruuni guaššvärvi. Jäi selline mulje, et joome mõlemad mõnusalt kohvi. Talle meeldis ete kujutada, et olen normaalne.

      Sõin kõik neli kommi ära, pistsin veel mõned taskusse ja läksin välja. Tööd täna ei olnud. Asendasin ühes kontoris sekretäri kolmel päeval nädalas. Mees-sekretär tundus algul kõigile ootamatu, mulle endalegi ausalt öeldes, kuid varsti harjuti sellega. Korra mõtlesin, et mis oleks kui tuleksin ükspäev lühikestes pükstes, mille all pikad sukad, et kas siis oleks kõik nagu kuidagi klassikalisem või nii, aga loobusin mõttest. Nad paistsid olevat tõsised inimesed.

      Plaan oli minna haiglasse isa vaatama. Ta oli eluaeg mingit asja kaevandanud, millest tehti kõigile elektrit. Nüüd avastati tal kopsuvähk ja vana sai hoo maha võta. Lamas voodis, vahtis aknast mööda lendavaid linde, sõi regulaarselt ja tõmbus vaikselt kokku.

      Isa ei osanud mind oodata. Küsisin kuidas tal läheb. Vastas, et hästi. Tahtsin kõva häälega naerma hakata, aga ei julgenud. Istusin ta kõrval ja igavlesin. Isa igavles ka. Meile meeldis niiviisi koos igavleda, kuigi alustasime sellega alles siin, haiglas. Viskasin talle taskust ühe kompu. Isa vaatas seda umbusklikult.

      „Ära sa neid nii palju söö.“

      Mingid aparaadid piiksusid aegajalt. Tõmbasin ühelt juhtmed tagant ja torkasin otsad teki alla vastu isa külge.

      „Kuule, poiss…“ võpatas ta.

      Torkasin veel kord, nüüd pikemalt, isa rappus, silmad läksid punni. Keerasin mingit nuppu.

      „Jergen, jergen,“ kobises isa. „Pleetun haist…“

      Ma ei saanud mitte persetki aru. Võtsin juhtme otsad, kiskusin sideme käelt ja torkasin klemmid vastu kömpi. Raisk, kus sähvatas. Silme eest lõi mustaks.

      „Neetud…“ pomises isa.

      Aknaplekile maandusid kaks tuvi ja jäid uudistavalt sisse vaatama. Suurem lind oli kuidagi turris ja närviline, väiksem see-eest sile ja uhke, täielik snoob. Tõmbasin akna tasakesi lahti. Suurem pistis noka praost sisse ja päris:

      „Saia on või?“

      Vaatasin küsivalt isa poole. Isa raputas pead. „Ainult СКАЧАТЬ