Litsid. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need maalid tuleks ikkagi välja vahetada?” tegi Renate ettepaneku, mis näis leidvat aktiivset poolehoidu.

      „Päris õudne, kui kogu aeg mingid surnud inimesed pealt vaatavad…” võdistas Monika õlgu ning teised noogutasid.

      „Eks näis,” sõnas proua Kukk mõtlikult.

      „Kunsti sügisnäituselt võiks midagi ju saada,” pakkus moodsa kunstiga alati kursis olev Vivian.

      „Sinu palgast läheks maha või?” osatas Renate ja pöördus siis endiselt vaikselt seisva proua Kuke poole. „Brigitte, teil oli ju endast ka portree?”

      „Teil on endast portree?” kordas Linda uskumatult.

      „Ah, see on juba paarkümmend aastat vana,” ärkas proua Kukk mõtisklustest.

      „Kus see on?” lähenes Monika talle. „Mina polegi näinud!”

      Proua Kukk lõi käega: „Seisab kusagil.”

      „Kui vana te olete seal?” küsis Linda.

      „Sinuvanune,” vastas proua Kukk nostalgiliselt tüdruku suurtesse silmadesse vaadates.

      „Kaheksateist või?” päris Linda, nagu ei suudaks uskuda, et perenaine kunagi nii noor on olnud.

      „Mina tahaksin küll seda näha,” sekkus Vivian vestlusse. „Kus see täpselt asub? Vanas majas seda ju ei olnud?”

      Proua Kukk näis tundvat meeldivat piinlikkust, leides end korraga tüdrukute tähelepanu keskpunktis. „See tehti siis, kui ma esimest korda abiellusin,” ütles ta. „See oli veel enne sõda!”

      „Esimest korda?” küsis Monika kahtlustavalt.

      „No ikka juhtub,” kinnitas proua Kukk elutargalt.

      Linda fantaasia oli juba lendu tõusnud. „Kes see oli?”

      Proua Kukk kehitas õlgu, justkui oleks see olnud tavaline noorusvallatus, mida igaüks kord omal nahal tunneb.

      „No oli üks mees. Franz. Aga tema ei ela ammu enam Eestis.”

      „Proua Kukk on meil ju paruness!” hüüdis Renate eemalt raamatukapi juurest.

      Anastassia tegi suured silmad: „Misasja?”

      „Franz oli parun või?” küsis Monika.

      Proua Kukk lõi laisalt käega, nagu poleks see uudis sentigi väärt ning tal endal ei kõlbaks sellele tähelepanu juhtida.

      „Vot nüüd siis teate, kuidas prouaga käituda!” teatas linu sülle korjav Renate valjuhäälselt. Möödudes nendega proua Kukest, peatus ta ja tegi demonstratiivselt kniksu.

      „Hiilgus!”

      Tüdrukute naerus helises aupaklik noot.

      Linda ei suutnud muinasloo jätkumist ära oodata. „Mis temast sai? Oli teil oma loss?”

      „See pole ka nüüd nii tähtis,” muheles proua Kukk, andes iga vaevumärgatava žestiga märku, kui tähtis see kõik on. „Ja muuseas „hiilgus” öeldakse vürstidele!” hüüdis ta Renatele järele.

      „Ikka tahaks teada ju…” keelitas ka Vivian, seades ennast proua lähedale istuma.

      Proua Kukk naaldus vaevumärgatavalt klaverile nagu laulja, kes valmistub esitama ooperiaariat.

      „Ma olin siis noor ja rumal,” ütles ta, lastes looritatud pilgul üle andunud publiku libiseda. „Muidugi ma tahtsin abielluda. Franz ise ei olnud parun, tema vanem vend oli. Aga siis hakkas kohe sõda, Franzi vend sai surma… Pärast revolutsiooni küüditasid punased paruneid Siberisse ning Franz kadus kiirelt Saksamaale.”

      „Jättis teid maha…?” ahhetas Linda, kelle jaoks iga muinasjutt oleks pidanud lõppema õnnelikult.

      „Franzil oli naisi jalaga segada,” ütles proua Kukk iroonilise ükskõiksusega. „Iga toatüdruk käis tema voodist läbi. Mõni toapoiss ka.”

      „Lahutasite ära?” tegi Anastassia järelduse.

      Proua Kukk noogutas. „Franz oli hiljem Landeswehr’iga siin tagasi, nii et ta oli lõpuks riigivaenlane. Parem on, et nad siit läinud on.”

      „Aga elasite lossis?” tegi Linda viimase katse reaalsuse surve all mõranevat muinaslugu kokku lappida.

      „Ega kõik parunid ei ela lossides, Linda!” tögas Vivian teda.

      Proua Kukk naeratas nõustuvalt, kuid lisas siis kavalalt: „Aga tegelikult, elasime küll jah.”

      „Näed nüüd!” juubeldas Linda, vaadates prouat nagu printsessi, kellele tema õigusjärgne kroon on lõpuks ometi pähe pandud.

      „Korraks,” täpsustas proua Kukk. „Paar kuud ainult. Nüüd on seal valla koolimaja. Ja seal siis Franz lasigi minust suure portree maalida. See ripub siiani seal raamatukogus. Aga kus ma sellist asja praegu näitan? Imelik oleks.”

      „No siin majas küll ei oleks imelik!” hüüdis Anastassia.

      Proua Kukk ei vaielnud. „Võib-olla tõesti, jah, peaks selle ära tooma…” ütles ta mõtlikult.

      Renate naasis nagu halli reaalsuse saadik, tassides süles kolisevat kokkupandavat redelit.

      „Me peaksin nüüd meie töökohustused ära jagama, kes siin millegi eest vastutama hakkab. Elektriahi – pesumasin – tolmuimeja – minu meelest on targem, kui me paneme igale asjale mõne tüdruku, kes edaspidi sellega tegeleb, kas pole õige?” pöördus ta proua Kuke poole.

      „Miks mitte, jah.”

      „Kas täna on kundesid ka plaanis?” tundis Monika huvi.

      „Täna on kolimise päev,” teatas Renate.

      Proua Kukk kohendas soengut: „Täna me teeme siin maja korda ja siis meil on terve õhtu enda päralt! Teeme korraliku õhtusöögi ja elame sisse!”

      „Lööme ennast õhtusöögiks üles!” võttis Vivian tuld.

      „Ei tea kelle jaoks!” mühatas Anastassia laisalt.

      „Iseenda jaoks!” hüüdis Vivian. „Oleme ise siin enda peremehed! Perenaised!”

      „Kas sa autojuhile maksid?” pöördus proua Kukk Renate poole.

      „Jah, kõik meie kohvrid ja riidekirst on all. Pärast lõunat ta toob teise ringiga mõned mööblitükid ära.”

      „Kas minu voodi tuleb ka?” näis Linda muretsevat.

      „Milleks sulle mingi vana koiku, kui sul on siin palju parem voodi?” imestas proua Kukk. „Toome siia ainult paar hädavajalikku asja. Separeedesse tulevad niikuinii uued sohvad.”

      „Anastassia, võta sina lambid lahti,” haaras Renate korraldusliku külje taas enda õlule, osutades kangasse mähitud lühtritele.

      „Kas СКАЧАТЬ