Litsid. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

      Reaktsioon vastas ta ootustele. Pärast väikest pausi köhatas nõunik Metsla: „Hm. Oleksin pidanud aimama, et teid juba faktidega ei üllata.”

      „Kodutöö, kallis härra nõunik!” sosistas proua Kukk malbelt. „See ongi meie ametisaladus.”

      „Siis te teate ka,” jätkas nõunik, „et lahkuvad sakslased on segaduses – nad pole kunagi pidanud maakleritega asju ajama. Nad ei saa arugi, et neid pügatakse igal sammul. Kõik kiirustavad „isamaale”.

      Varandus läheb võileivahinnaga turule.”

      „Eriti selline varandus, mille ustel võib näha politseipitseeringu jälgi… või ma eksin?” küsis proua Kukk ettevaatlikult.

      Metslat viivuks vallanud kimbatus oli talle magus vaatepilt. Kuid nõunik kogus end kiirelt.

      „Maja oli tõesti politsei nõudmisel mõnda aega pitseeritud… Aga see ei kahanda selle väärtust!”

      „Ja te lihtsalt kuulsite õigetest kanalitest õigel hetkel, et Falkenbergide maja on saadaval, eks ole?” jätkas proua Kukk nurrumist.

      „No täpselt nii!” hüüatas nõunik. „Vaat, kui on vajalikke tutvusi, kes on ka vahest mõne teene võlgu, siis kuuleb igasugu huvitavaid asju.”

      Proua Kukk võttis taas sisse allaheitlikult malbe poosi.

      „Sain vihjest aru. Tunnistan – mina olen tõesti teile nüüd võlgu. Ainult ma ei tea, mida „huvitavat” te minult kuulda võiksite.”

      Nõunik Metsla tõusis aeglaselt. Ta oli libedalt sujuv nagu hästiõlitatud kolb, milleta ükski masinavärk ei saa toimida.

      „Ma usun et teil avaneb võimalus seda võlga kustutada…” sosistas ta. Proua Kukk teadis, et mehe arvates kõlas see vihje jõuliselt ja sugestiivselt.

      Kõlas kiire koputus. Nõunik langes hoobilt tagasi tugitooli, asjalik ja kiretu. Uks avanes ning sisse astus kena sekretär, kes asetas mapi nõutud paberitega ülemuse lauale.

      Nõunik Metsla hääles kõlas vaevukuuldav ärritus, mille tingis sekretäri vale ajastus.

      „Aitäh, Irene. Tooge… Kas te sooviksite ehk tassikese kohvi?” küsis ta proua Kukelt ning jätkas siis vastust ootamata: „Tooge meile kohvi, palun.”

      Sekretär, kellel ilmselt polnud kombeks liigseid sõnu teha, lahkus kerge kummardusega. Proua Kukk seiras teda hindavalt.

      „Päris kena sekretär teil,” mainis ta just nagu möödaminnes.

      Nüüd oli nõuniku kord protestivalt käed tõsta:

      „Ärge Irenet küll palun sellise pilguga vaadake. Ta on siin kabinetis asendamatu.”

      „Asendamatuid ei ole.”

      Nõuniku hääl muutus taas magusaks. „Kuigi jah, nüüd kus teil on uus ja suurem maja, võib neljast tüdrukust väheks jääda.”

      „Viiest!” parandas Proua Kukk teda.

      „Tõesti, jah?” päris nõunik rõhutatult viisaka tähelepanelikkusega. „Kes siis vahepeal on proua Kuke kanalaga liitunud?”

      „Väike Linda kolis eelmisel nädalal meie juurde,” kõlas vastus. „Jõhvist.”

      „Mis te räägite, Jõhvist, jah?” Proua Kukk aimas nägevat kergeid higipiisakesi, mis nõuniku ülahuulel pärlendama lõid.

      „Jah. Maalaps. Nagu rukkililleke,” lisas ta tähendusrikkalt.

      Nõunik Metsla pühkis taskurätikuga uduseks tõmbuvaid prilliklaase. „Ma pean siis ju kiirelt külla tulema, et uue maimukese ilmumist tähistada…”

      Proua Kukk laiutas kutsuvalt käsi, naaldudes ettepoole rohelisele kalevile ja avades otsevaate oma tõusvasse ja langevasse põue.

      „Me ei oleks üldse nõuski, kui meie esimene külaline oleks keegi teine kui teie, härra nõunik – teie olete meie rüütel, teie olete meie kaitseingel!”

      Nõunik Metsla neelatas.

      „Ja teie, Brigitte…” – tema sõrmed hakkasid mänglevalt kõndima mööda proua Kuke kätt – „Olgu teil seal tööl kas või kõik Miss Estoniad, te ju teate et mina käin teie etablissement’is3 ainult teie pärast!”

      Proua Kukk sulges hetkeks silmad, nagu ei suudaks end enam kontrollida. „Oh, Elmar…”

      Improviseeritud idülli purustas taas koputus, mis sundis nõunik Metslat oma tugitooli prantsatama. Sisenes sekretär kandikuga.

      „Teie kohv, härra nõunik, proua Kukk.”

      Ebamugava vaikuse katkestas proua Kuke hääl, mis oli nüüd taas kelmikalt väljakutsuv: „Eeee… Irene, kas polnud?”

      „Jah, proua Kukk.”

      „Kas teie olete oma tööga rahul?”

      Sekretär vaatas pisut üllatunult esmalt küsija, seejärel tööandja otsa. Enne kui ta suutis midagi öelda, käratas nõunik Metsla püsti hüpates:

      „Irene ei vasta sellele küsimusele! Minge, minge, ma ise…”

      Närviliselt lükkas ta segaduses naise ukse poole ning asus ise kohvi valama. Kui uks sulgus, puhkes proua Kukk lõbusalt naerma.

      Nõunik Metsla ähkis pahaselt.

      „Brigitte, miks te kiusate mind nii? Ei tohi minu sekretäri üle lüüa!”

      „Nüüd, kus meil on tänu teile uus kodu, peame mõtlema äri laiendamisele,” vastas proua Kukk.

      „Aga mitte minu sekretäri arvelt ometigi!” hüüatas nõunik poolihääli. Proua Kukele oli ütlematagi selge, et mehe kimbatuse põhjuseks olid tema enda fantaasiad, mis kahtlemata olid sekretärineidu ühena proua Kuke asutuse töötajaist juba ka ette kujutanud.

      Nõunik Metsla istus.

      „Aga nüüd siis… võime kõik paberid allkirjastada.” Galantselt ulatas ta proua Kukele sulepea.

      „Jah, härra nõunik.”

      „Ja minu tagasihoidlik osalus selles afääris…”

      „Ei, härra nõunik. Täielikult unustatud. Aga saab mitmekordselt tasutud.”

      Sulg libises üle paberi.

      „Hea. Mis saab teie praegusest majast Veerenni tänaval?”

      „See uberik läks rendile ja toob edaspidi regulaarselt väikese summa sisse.”

      Viimase allkirja lõppu pani proua Kukk rõhutatult punkti, mida ta muidu oma nime kirjutades ei teinud.

      „Nii,” jälgis nõunik Metsla tähendusrikast liigutust. „Ja ongi tehtud. Olete nüüd Falkenbergide kinnistu omanik.”

СКАЧАТЬ