Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii äkki püsti, et oleks Kristiani kivikõva riista peaaegu enda sisse ära murdnud.

      „Ah sa raisk! Lehm tuleb aknast sisse!”

      Hertta nägu muutus raevust tulipunaseks. Kristian oli põlvili, munn püsti, ema rippus poolenisti aknast sisse ja Memmu püüdis karvase roosa pantrinukuga oma tussi katta. See kooslus ajas Kristiani nii täielikult segi, et tal läks pauk lahti nagu granaadiheitjast ja otse emale näkku. Memmu hakkas hüsteeriliselt naerma ning asus mänguasjaga oma jalgevahet hõõruma. Kõik kolm olid nüüd omadega rohkem või vähem segi. Hertta püüdis kõigest väest enda peale robisevate jobipiiskade eest kõrvale põigelda, aga hiidklimbi vältimine osutus saatuslikuks. Jalg libises tuletõrjeredelil ja proua Pesonen kukkus põrguliku karjatuse saatel otse lilleklumpi.

      „Ema kukkus alla,” lausus Kristian lapse häälega.

      Memmu pöörles koos oma karvase nukuga põrandal ning ulgus hullumeelse naeru ja nutu käes. Kristian kiikas aknast välja. Ema hoidis jalga kinni ja vandus:

      „Kuradi jõmpsikas! Pärast seda ei saa sa enam iial kodust välja. Põlegu või maja su ümbert maha! Kutsu kiirabi ja isa kohale!”

      „Ah Otto või?” piiksatas Kristian.

      „Kõigepealt kiirabi ja siis Otto, ja las võtab laia rihma kaasa.”

      „Milleks?”

      „Et teid läbi peksta!”

      „Memmut te ei puutu!” vihastas Kristian. „Sa igavene lendav lehm!”

      Kristian lõi akna nii kõvasti kinni, et see lendas puruks ja Hertta sai kätte kukkunud killust ränga haava.

      Memmul tuli esimesena mõistus tagasi ja ta kutsus kiirabi. Pärast seda kiirustas ta märja rätikuga oma võimalikku tulevast ämma abistama.

      Hertta valud olid juba sellised, et ta ei jõudnud enam teda lehmaks nimetanud neiut lillepeenarde vahele sõtkuda. Memmu pühkis kõigepealt Hertta näolt spermapritsmed ja alles siis verist kätt. Memmu arvas, et ka proua Pesonen oleks puhastustööd selles järjekorras teinud.

      Kristian oli riided selga saanud ja näris verandal närviliselt küüsi. Hertta nägi oma tuhmuvate silmadega poja varju:

      „Kristian! Kas sa isa kutsusid?”

      Ehkki Kristian oli otsustanud just sel suveõhtul täiskasvanuks saada ja vanemate tahtele vastu astuda, läks ta tagasi sõnakuuleliku pisipoisi rolli ja kiirustas sisse koju helistama.

      „Halloo,” urahtas Otto.

      Kristian tundis kohe ära isa joomase hääletooni.

      „Tšau, Kristian siin,” alustas Kristian ettevaatlikult.

      „Mis kuradi Kristian?”

      „Mina, su poeg. See Kristian, kellel on juustes lokid ja triibud. Kas sa ei mäleta?”

      „Oh kurat!” kraaksatas Otto. „Ära tuleta mulle ennast meelde!”

      „Ema kukkus katuselt alla.”

      Kristian kuulas. Joomane korin meenutas tühikäigul töötavat Nõukogude hingamisaparaati.

      „Ema? Kelle ema?” küsis Otto lõpuks.

      „Meie.”

      „Memm või?”

      „Ei, minu ema. See sinu naine.”

      Üllatuslikult ei olnudki Otto ehmunud, vaid vihane.

      „Mida kuradit ta seal katusel tegi?”

      „Vaatas, kuidas ma Memmut panin.”

      Samas taipas Kristian, mille oli suust välja lasknud.

      „Või seda, et ei, või jah, või ma lihtsalt masseerisin Memmut…”

      „Masseerisid? Millega? Munniga ta prinki tiinekaperset? Räägi natuke ta persest…” hakkas Otto lõõtsutama nagu koer.

      Kristianit tabas vihahoog.

      „Sa, kuradi lits, ei räägi mu elu armastusest nii!”

      Jälle jäi vaikseks. Kristian taipas, kelleks ta oli just isa nimetanud.

      „Kas sa, kuradi naga, nimetasid mind litsiks?”

      „Öööö, jah. Kogemata.”

      Otto hakkas raevunult naerma.

      „Kas meie memmekas on nii armunud?”

      Kristian pigistas põskede õhetades rusikaid ja huuli kokku, et mitte rohkem karjuma hakata. Samas hakkas väljast kostma kiirabi hääl.

      „Ma pean minema, ema tuldi ära viima.”

      „Kuhu viima?” muutus Otto valvsaks.

      „Haiglasse.”

      „Mida ta seal haiglas teeb?”

      „Ma ju alles rääkisin, et ta kukkus katuselt alla.”

      „Päriselt või?”

      „Jaa, jaa! Ma pean minema.”

      Otto sai alles nüüd aru, mis oli juhtunud.

      „Tule kohe koju mind lohutama!” ulgus Otto. „Mu eit on raskelt vigastatud!”

      Kristian pani toru ära ja läks õue. Kiirabimehed uurisid maas lamavat Herttat.

      „Kust teil valus on?” küsis pikem arst, samas kui teine puhastas käel olevat haava.

      Hertta heitis Memmule vihase pilgu.

      „Peas!” sisistas Hertta. „Peas on valus, sest see eblakas võrgutas mu väikese lapse endale seksiorjaks.”

      Kristian vahtis suuri silmi maas vahutavat ema. Kiirabiarstid vaatasid vaheldumisi Herttat, Memmut ja Kristianit.

      „Aga kust teil füüsiliselt valus on?”

      „Jalas.”

      „Kus täpsemalt?”

      Hertta näitas terve käega vasakule hüppeliigesele. Arst liigutas ettevaatlikult valusat kohta. Hertta ahmis õhku, jõllitas põletavalt Memmut ja ütles:

      „Kuradi lits, võiksid parem oma isa panna ja lapsed rahule jätta.”

      Isegi palju näinud kiirabimehed panid maas lamava pereema mahlakat keelepruuki imeks. Kristian surus õudusega käed kõrvadele. Ta ei olnud kunagi varem kuulnud oma ema nõnda ropendamas. Memmu suu kopsatas lahti.

      Kas sa lasedki sellel lehmal minust nii rääkida?” küsis Memmu Kristianilt.

      Kristian oli põrgulikus plindris. Tuli valida, kas olla edasi ema lemmiklaps või asuda kaitsma oma elu tuliseimat armastust. Memmu lühikest seelikut ja prinke reisi vaadates tegi Kristian diplomaatilise valiku. Ta läks arstide juurde ja küsis ettevaatlikult:

      Kas СКАЧАТЬ