Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üllatav jutt. Magamistuba oli suurepärane koht oma sõnum hellalt teatavaks teha. Memmu keerutas Kristiani munnikarvu ümber sõrme.

      „Millal see alla vajub?”

      „Kohe, kui pissihäda tuleb. Piss ei tule, kui see seisab.”

      Memmu kihistas Kristiani seletuse peale.

      „Kas sinu arvates tugevdab igatsus suhet?” küsis Memmu.

      „Muidugi. Ma hakkan sind kohe igatsema, kui ukse enda järel kinni panen.”

      Seda oligi Memmu tahtnud kuulda, sest pommuudis oli veel plahvatamata.

      „Aga kui teineteist ei nähta aasta otsa?”

      Kristiani vemb hakkas vajuma.

      „Äh? Millest sa räägid?”

      „Ma lähen aastaks usasse. Atsihh!”

      Kristiani silmad tumenesid esmalt vihast, siis hirmust ja lõpuks meeleliigutusest. Ta võitles nutuga.

      „Et nagu vahetusõpilaseks või?”

      Memmu noogutas.

      „Nagu aastaks?”

      „Jah, või üheteistkümneks kuuks.”

      „Ja Soome sa vahepeal ei tule?”

      Pearaputus oli kurb vaatepilt.

      „Kas sulle saab vähemalt helistada?” neelatas Kristian. „Sa ei saa ju minna, kui sul see gripp on.”

      Memmu haaras lausnutu veerel kõikuva poiss-sõbra sülle.

      „Ei ole mul mingit grippi. Mingi imelik hais on mulle ninna läinud. Ära muretse. Atsihh!”

      Sellest Kristianile piisas. Kork ei pidanud enam vastu ja magamistoas ulgus õhurünnaku hoiatussignaal. Kui Memmu oleks ka kõik Dingo plakatid ja plaadid põlema pistnud, poleks seegi sügavaimasse põrgu põhja tambitud mehehakatist sugugi rõõmustanud. Üks nipp oli veel proovimata. Memmu punased huuled sukeldusid mööda vapustusest püsti tõusnud teismelise munni vart alla.

      „Okei, no see lohutab natuke,” nuuksus Kristian.

      Memmu oli tormilist aevastust tagasi hoidnud, aga suus nügiv riist ja nina kõdistavad munnikarvad vallandasid sellise aevastuse, et Memmu oleks äärepealt vända üldse otsast hammustanud.

      „Sorri. Oot, ma toon paberit,” ütles Memmu.

      „Pole vaja. Mind see ei häiri.”

      „Jah, aga mind häirib.”

      Memmu tõusis ja läks majapidamispaberit tooma, et poisi täis pritsitud alakõht ära kuivatada.

      Tüdruk oli üha rohkem veendunud, et ta on muutunud Kristiani vastu allergiliseks. Õnneks pääseb ta varsti oma vaevust sooja Kalifornia päikese kätte ravima. Külmetuse pärast seal igatahes aevastama ei pidanud.

      Kristian otsustas aasta jao ette armatseda.

      Memmu ei saanud sõnagi suust, kui Kristian tüdrukut kõige fantastilisematesse asenditesse käänas. Kõik võimalikud ja võimatud Saksa Nutte! – pornoajakirjast üles korjatud variandid käidi läbi. Vahel oli Memmu pea surutud madratsi ja voodipeatsi vahele nagu sipelgakarul. Ainult jalad põtkisid õhus, kui Kristian vihaselt punaseks nussitud kürvaga lobinal ta teismelist pragu puuris.

      „Kas ma võin natuke ropendada?” puhkis Kristian.

      Memmu poolest oleks Kristian võinud kas või valjusti pornolehte lugeda, kui aga tussirutjumine lõppeks.

      „Jah, lase käia,” mõmises Memmu madratsi vahelt.

      „Türa, kui ilusad litsi rinnad sul on… Ime munni, lehm… Kohe panen sind perse…”

      Sealt jooksis Memmu jaoks püha piir.

      „Ega ikka ei pane küll, pede!”

      Kristiani näole tuli hetkeks ehmunud viirpapagoi ilme.

      „Mis juhtus?”

      „Minu perset sa ei puutu!”

      „See… see… see oli ainult mäng, nagu seksimäng või,” kokutas Kristian.

      „Minu meelest on asi mängust kaugel, kui keegi mulle munni perse topib,” nähvas Memmu.

      „Ega ma siis tõsiselt,” puhkes Kristian taas nutma.

      See mõjus jälle. Memmu kahmas nuuksuva Kristiani sülle ja asus teda lohutama, kuidas oskas.

      „Kui ma enam midagi ei räägi ja su tagumenti ei puutu, kas siis saab veel natuke?” halises Kristian.

      „Okei, aga ainult tagantpoolt. See ei tee haiget. Mu peale.”

      Kristian võttis sihturi koha ja alustas raevukat pumpamist.

      Kell hakkas kümnele lähenema. Memmu oli telefoni seinast välja tõmmanud ja Hertta ei saanud telefoni teel eelviimast võidmist läbi viia.

      Eramajale Herttoniemis lähenes iseäranis vihaselt puhkiv must pilv. Aeda astunud, kuulis Hertta ülemise korruse avatud aknast oma poja möirgamist:

      „Türa, kui ilusad litsi rinnad sul on… Ime munni, lehm… Kohe panen sind perse…”

      „Küll ma sulle veel näitan perset, poiss,” sisistas Hertta ja hakkas hääletult akna juurde viivast tuletõrjeredelist üles ronima.

      Kuidas Memmu ka ei püüdnud suud kinni hoida, pani juba teist tundi kestev kusevärgi muserdamine tulevase vahetusõpilase iga tõuke juures oigama:

      Ai, läts, ai, läts, ai, läts, ai, läts…

      Hertta ronis akna taha ja piilus sisse. Esmalt nägi ta punapäise tüdruku juukseid, mis olid teki peal sassis. Nägu oli surutud padja ja voodipeatsi vahele. Punapea püstiaetud pepu taga vasardas Kristian, kes oli keskendunud enda ees õõtsuva persevahe vahtimisele.

      Memmu püüdis käsi risti panna ja palvetada, et Kristianil lõpuks lahti läheks. Samas lipsas Kristiani kivikõva vänt hetkeks välja, ent lapsenäoline Casanova suunas oma verilihal juurika armuvakku tagasi. Kristian oli noku just paraadasendisse sättinud, kui vaatas juhuslikult akna poole.

      „Ema?!” karjatas Kristian.

      Memmu hammustas huulde, kuid ei suutnud vait olla.

      „Kuule, tead, sõima parem litsiraisaks või kuradi lehmaks, aga emaks ära nimeta.”

      Kristian läks ema nägemisest nii segi, et hakkas Memmut endisest raevukamalt naelutama.

      „Ei, tead, ma näen ema… Ema, ema näen, näen ema…” korrutas Kristian.

      „Raisk, nüüd lõpeta küll ära!” pahandas Memmu. „Ma ei hakka siin su Oidipuse kompleksi ravima. Pritsi see jobi mulle sisse ära, siis saan duši alla.”

      Hertta tõukas akna korralikult lahti ja СКАЧАТЬ