Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik

Чтение книги онлайн.

      Jürka noogutas. Pelle läks peldikusse ja kuses. Ta luges renni kohalt kirju ja jäi neile nii mõtlema, et ei saanud enne millestki aru, kui tundis, et säär läheb märjaks. Ta oli endal soki täis kusnud. Pelle proovis astuda, jalg lirtsus. Kas on parem minna kusese sokiga ja teha nägu, et ei ole häda midagi, või on targem sokk minema visata ja püksisäärt nii hoida, et keegi paljast jalga ei näeks. Ta hakkas juba kusese sokiga minema, aga see lirtsus nii kõvasti, et Pelle pööras tagasi, võttis kinga jalast ära, hüples ühel jalal ja võttis soki ära ja viskas sitamajja. Nii pikalt ta ühel jalal seista ei jõudnud, aga kuidagi nadi oli jalga sitamaja põrandale panna, ja kui ta kinga poole küünitas, kaotas ta tasakaalu ja kukkus palja jalaga renni. Oi vittu! Nüüd oli ta üleni kuses. Pelle seisis mõnda aega niisama, jalg soojas rennis, ja vahtis ukse poole. Ta ei tahtnud vahele jääda, aga kedagi ei paistnud tulevat, sest õllekas oli tühi, mitte nigu vanasti. Pelle hüples kraanikausi juurde. See oli just nii kõrgele sätitud, et mugav oleks käsi pesta, Pelle polnud varem üritanudki sinna jalgu toppida. Ta ulatas hädavaevu jala kraani alla panna, aga kuradi raske oli vett peale keerata. Kui ta ettepoole küürutas, tuli meelde Edwin Moses, nüüd võis omal nahal tunda, mis tähendab see maa neljakümne kuue sekiga ära joosta, Pelle hingeldas.

      Ta keeras vee jooksma ja lasi jala kusest puhtaks. Uks läks lahti ja sisse tuli nahkjopega kiilakas mees, keda Pelle nimepidi ei mäletanud, aga oli mitu korda näinud. Mees imestas. Ta jäi korraks uksele vahtima. Isegi vanasti ei olnud midagi sellist olnud. Tõenäoliselt oli Pelle esimene sellest ajast, kui õllekas pärast sõda lahti tehti, see tähendab mingi viiekümne aasta jooksul, kes õlleka peldiku kraanikausis jalga kusest puhtaks pesi. Mees kõhkles.

      „Tere,” ütles Pelle.

      Nahkjopega noogutas ja läks edasi sitamajja. Pelle pani kinga jalga ja sidus paela kinni.

      „Keegi on soki sitapotti kaotanud,” ütles nahkjopega ja ähkis.

      Pelle läks saali. Jürka vaatas kella. Pelle läks tema juurde niimoodi, et jalga näha ei oleks, ja võttis oma kannust viimase lonksu.

      „Sinu löök,” ütles Jürka. Vihm oli järele jäänud.

      „Kummad mul olid?” küsis Pelle.

      Ta oli kõik unustanud, ta kahetses, et ei olnud sokki jalga jätnud. Lirtsumist oleks märganud vaid ta ise, aga kui Jürka näeb, et tal sokki jalas ei ole, siis saab ta kõigest valesti aru. Või ütleb nahkjopega hiljem, et ta läks peldikusse, tahtis käsi pesta, aga Pelle oli seal jalgupidi sees. Oi puts!

      „Sul olid triibud,” ütles Jürka.

      Triipe oli seitse, nad olid veel kõik peal, Jürkal oli kolm värvi, kaks augu ees. Mingit isu ei olnud mängida. Vihma sadas nii kõvasti, et pritsis aknast sisse. Pelle lõi. Ta lõi ühe sisse ja ühe mööda ja otsis kriiti, et otsa kriiditada, aga see oli katki. Ta kallas oma kannu suhu tühjaks, seal oli viimane hapu tilk. Tundus, et Jürka vahib ta jalga.

      „Mis sa vahid,” ütles Pelle, „sinu löök.”

      Jürka lõi kaks oma kuuli sisse. Tal oli veel üks peal. Pellel oli sinine triip ees. Ta sihtis korralikult, suus oli hapu õlle maitse ja ninna tuli kusehais, ta ei olnud vist oma jalga korralikult puhtaks saanud, ja millegipärast oli tunne, et ka teine jalg on märg, aga kahte jalga ei ole ju võimalik korraga täis kusta, ta keskendus pallile ja sihtis kenasti auku, ja nägi möödaminnes Jürka jämedat nina, mis meenutas lonti, ja millegipärast nuhutas ta sellega nagu loom, ja just sellel hetkel, kui Pelle lõi, nägi ta hoopis Jürka tühmi silmi, mis vilasid mööda Pelle püksisääri alla nagu tema omaenda kusi, ja just siis, kui Pelle lõi, kuulis ta Jürka hingeldavat häält.

      „Sa oled soki ära kaotanud, Pelle.”

      Pelle lõi musta sisse.

      „Sina võitsid,” ütles Pelle.

      Ta sirutas käe, aga Jürka vahtis ikka veel tema jalga.

      „Ma kusesin soki täis ja viskasin minema,” ütles Pelle.

      Jürka sirutas käe. Käsi oli higist niiske ja lõtv. Pelle viskas kii lauale. Ta tõmbas taskust raha, aga see oli üks pool sellest kahekümneviiekast, mille ta enne puruks oli tõmmanud. Teist ta ei leidnudki. Ta tundis, kuidas ta läheb näost üha punasemaks, sest nahkjope tuli järgmist mängu üles panema ja tal oli ilme, justkui kavatseks ta rääkida midagi sellest, mida ta varem oma elus näinud ei olnud. Pelle hakkas vaikselt ära kõndima.

      „Mis sul täna viga on?” küsis Jürka. Pelle peaaegu ei kuulnudki ta häält.

      „Ma toon sulle homme pool mängu ära,” ütles Pelle ja kõmpis ukse poole. Pea oli tühi, ta nägi värvitud kollaseid seinu ja hetkeks isegi meenutas soojalt ämblikku, kellele ta rusikaga pihta ei saanud, ja haistis veel korraks kuselõhna, kui peldikust mööda läks, ja mõtles, mida ta peab naisele ütlema, kui koju jõuab, ja et isegi kui sokipood veel lahti oleks, ei julgeks ta sealt neid varastada, sest seda, mis sokiga tegelikult juhtus, polnud tal mingit isu seletada.

      Ta jõudis uksest välja. Oli juba pime. Vihma hakkas tibutama ja siis sadas päris kõvasti. Pelle seisis veel hetke õlleka ees ja vahtis maha. Lombist nägi ta omaenda nägu. Ta lõi lombi jalaga laiali ja vesi pritsis kaugele. Ta lõi veel mitu korda, ja iga kord, kui lomp uuesti täis sai, oli see väiksem kui enne, kuid kui palju ta ka jalgupidi vees ei trampinud, ei näinud ta sealt lõpuks ikka muud kui omaenda tigedat nägu.

      NOKIA 3310

      „Sa ei küsinud, mis ta tahtis?”

      „Ei.”

      „Aga hääl, milline hääl tal oli?”

      „Ma ei tea, täitsa tavaline hääl, ma ei mõelnud selle peale, tõesti, anna andeks.”

      „Kurat, ei mõelnud selle peale!”

      „Ma ütlesin anna andeks!”

      „Muidugi annan, aga mis see vabandamine aitab?”

      „Kuule, ma olen tõesti väsinud.”

      „Sul lihtsalt ei ole must sooja ega külma… mis ta oli, mees või naine?”

      „Mees vist.”

      „Mees vist?!”

      „Ma tõesti ei tea praegu öelda, ma olen väsinud.”

      „Sa lihtsalt ei hooli must üldse!”

      „Ma armastan sind.”

      „Kui sa mind tegelikult armastad, siis sa teed ikka vahet, kas on mees või naine. Naine teeb peenikest häält, piiks, peenikest häält, nagu naised teevad, mees räägib jämeda häälega nagu mina. Naine räägib nagu sina, mees nagu mina, ma ei saa aru, kuidas sa vahet ei tee!”

      Pikk vaikus. Jürka luges mornilt lehte. Kõigutas jalga. Hakkaks või jooma, kurat. Armastab, ei armasta, plära raisk! Järsku oli midagi olulist? Järsku oli midagi olulist. Kuradi Mari.

      „Mari…?”

      „Jah, kallis!”

      „Ma olin praegu väga närvis, sa mõistad?”

      „Mõistan.”

      „Hea СКАЧАТЬ