Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aru, et see, mis on mulle tähtis, on meile kõigile tähtis. Sulle, mulle, Lallule. Mis sa mõtled, mis Lallust saaks, kui ma enam poes ei käiks?”

      „Ma tõesti ei tea.”

      „Ta hakkaks niutsuma.”

      „Niutsuma?”

      „Ta hakkaks näljast niutsuma, sest tal ei oleks kuubikuid. Neid linnuliha ja köögiviljaga. Tšapit, noh. Aga neid toon mina. Ja mina saan neid ainult siis tuua, kui ma saan teada, kes mulle helistas. Järsku oli mõni töö. Sa ei saa…”

      „Ma olin tõesti väsinud!”

      Seda ei saanud niisama öelda. Et sõnade mõju suurendada, tõusis Jürka püsti! Tõusis püsti, hingas sügavalt sisse, et rahuneda, alles siis läks köögiuksele. Seal Mari seisis, armas väike naine, ja pesi nõusid, seljaga Jürka poole.

      Jürkal meeleliigutus.

      „Mari, vaata korraks mulle otsa… Mari, vaata korraks otsa, lõpeta see kuradi nühkimine, pärast jätkad, aga praegu vaata isale otsa.”

      „Mis isale?”

      „Mulle, meie laste isale. See ei ole sõnakõlks.”

      „Jah, isa!”

      „Ära tee nalja, kui ma suga räägin!”

      Maril kadus naljatuju. Pühkis seebise käega nina, vaatas kurvalt maha ja kordas vaikselt:

      „Jah, isa.”

      „Hea küll, sa ei pea vabandama. Kõik, mis ma tahtsin öelda, et sa ei saa ainult endale mõelda, sa ei tohigi endale mõelda, sa pead mõtlema mulle, sest mina mõtlen kogu perele. Kui sina mõtled mulle ja mina mõtlen kogu perele, siis kukub nii välja, justkui mõtleksid sina ka kogu perele, mida sa tegelikult ei tee, sest sa mõtled ainult endale, nõusid pesed lohakalt, vaata, taldrik, kurat, on rasvane, kuigi sa oled teda oma arust üksjagu nühkind, vaata!”

      Mari vaatas.

      „No kuradi must nõu, raisk!”

      „Vabanda, isa!”

      Jürka silmad läksid kurjaks. Väga harva, aga läksid. Väga kurjaks.

      „Mind sa mõnitama ei hakka!”

      „Jah, isa.”

      Mari laskis silmad maha. Sõrmed mudisid lappi. Polnud aru saada, kas ta nuttis või ei nutnud. Lihtsalt Jürka ei saanud päris kindlalt aru.

      „Järgmine kord küsid, kes on!”

      Mari noogutas.

      „Mis tahab!”

      Mari noogutas.

      „Ja palud hiljem uuesti helistada, kui isa, see tähendab mina koju olen jõudnud. Sa võid öelda, et mul on palju tööd, sest ma näen pere pärast vaeva, kuigi vist seda ei ole vaja seletada. Las ta helistab hiljem, siis saab ta mu kätte. Mõtle, Mari, kui ma pooled kõnedestki kätte saaks, me võiks osta nõudepesumasina!”

      Mari noogutas. Jürka silitas tal pead.

      „Ära nuta. Marike, ära nüüd nuta, ma ju hoolin sust väga, sa tead.”

      „Jah.”

      Ikka hakkas nutma. Ikka hakkas nutma! Jürka surus Mari pea vastu rinda ja vaatas köögiaknast välja. Mari nuttis Jürka rinnal.

      „Ma olen väsinud. Ma olen väsinud. Ma olen väsinud.”

      „Kõik läheb korda, Mari. Kõik läheb korda, ma ostan mobiiltelefoni.”

      Mobiiltelefoniga muret ei oleks. See on sul kogu aeg kaasas, ja kui keegi helistaks, saaks alati ise vastu võtta. Mobiiltelefon lisaks ka pisut väärikust. Mitte väärikust väärikuse mõttes, aga välises mõttes. Ja see omakorda põhjustaks üha uusi kõnesid, ahvatlevaid ettepanekuid, ootamatuid pakkumisi, uusi tuttavaid, mis tähendaks jälle uusi võimalusi, mis tähendaks, et kui veel algul ei oleks, siis mingi aja jooksul, mingi suhteliselt lühikese aja jooksul muutuks kõik!

      Viimasel ajal ei helistanud enam keegi. Mitte keegi. Ja kui helistasid, siis võttis Mari vastu. Jürka ju tegi tööd! Ja Mari ei mõistnud öelda, kas see oli mees või naine. Inimene, kellele ei helistata, muutub üha üksildasemaks. Tekivad stress, pinged ja alkoholism, mis veelgi süvendab üksinduse tunnet, teate küll, istud kodus ja sind ei ole vaja. Sellist tunnet.

      Tuleb osta mobiiltelefon! Ja päike paistab! Ja pilved kaovad! Ja sügise asemel on kevad! Ja Jürka ja Mari oleksid jälle õnnelikud, nagu kunagi ammu-ammu… milline õnn oli? Mis tunne see oli? Magus, valus, soe, pehme, mõnus. Milline õnn oli? Õnn ei olnud ju kuhugi kadunud, õnn ei leidnud teda üles. Õnnel oli vaja ühendust, mingisugustki ühendust, et Jürkani jõuda, ja tõesõna, ta ei hoolinud üldse endast, et õnn jõuaks Marini, Lalluni ja lasteni, selleks pidi õnn kõigepealt Jürkani jõudma, et sealt edasi pudeneda killukestena kogu tema perele, kes oleks hakanud uuesti naeratama selles kuldses vihmas.

      Ja kui õnn ei jõua temani mööda traate, siis saab ta tulla ka läbi õhu. Selleks oli vaja mobiiltelefoni. Aga enne võis paar päeva oodata. Vaadata, ehk tuleb mõni kõne ka läbi tavalise telefoni, kuigi sellele ei saanud enam loota, sest ta oli aastaid oodanud. Lapsed olid juba suured. Nii suured. Aga oodata lihtsalt niikaua, kuni mobiiltelefonifirma teeb kevadpakkumise. Annab telefoni niisama ja mõne ilusa särgi ja nokkmütsi, see läheks kõik lastele ja Marile, endale võtaks ainult mobiiltelefoni, et kõnet mitte maha magada. Mari, ma ju armastan sind. Ma ju armastan sind, aga teen sulle haiget.

      Küll sa näed. Kõik muutub. Muutub endiseks või muutub tulevaseks, aga kindlasti teistsuguseks. Küll sa näed, Mari. Isa ei lase suga midagi halba juhtuda.

      Kõnesid ei olnud, ei tulnud või ei saanud ta neid kätte. Oli mitu valeühendust. Mitu sellist lollitamist, mille peale Jürka lihtsalt vihastas. Mari arvatavasti ei julgenud talle enam iitsatadagi, et keegi helistas, sest kui ta ei oleks suutnud öelda, kes helistab, oleks Jürka ju närvi läinud. Aga Mari vandus, et keegi ei olnud helistanud.

      Asi näis võtvat otsustavat pööret. Mõeldes just seda moblavärki. Soodne kevadkuulutus, veidi pappi, tsiba julgust – ei olnud ju kunagi seda va moblat olnud –, ainult veidi enesekindlust, et mobiiltelefonipoe uksest sisse astuda ja öelda:

      „Ja mulle ka üks palun. No mingi telefon. Mitte kõige odavam, mitte kõige kallim, ma ei ole poosetaja, aga ka mitte luuser, ma vajan praktilist, töökindlat, veekindlat, nädalas korra laetavat mobiiltelefoni, mida ma võiksin kanda rinnataskus, et vabinsignaal raputaks mu südant, kui keegi helistab. Kõik!”

      Nii lihtne ja nii raske korraga. Ilmselt ei saa mobiiltelefoni valikut ikkagi jätta müüja otsustada, tuleb nõu pidada perega, uurida ajakirju ja minna mobiiltelefonipoe uksest sisse kindla teadmisega, millist riista osta. Siis saadakse ta kätte ja tehakse talle umbes selline pakkumine: no Jürka, tunneme teid kui kohusetundlikku töömeest, kuidas oleks summaga ütleme nii…

      Numbrid jäägu saladuseks. Las need üllatavad teda. Kasvõi unepealt. Ta algul pahandaks. No, kes segab mind, mu privaatajal, kes häirib mu und, kes rikub mu meelerahu! Aga number muudaks kõik. Ta hääl muutub lahkemaks, ja lõpuks oleks ta nõus. Nii lihtsalt see käibki.

      Pere koos. Üks laps, teine laps, armsake, aga juba suur, ja kolmas СКАЧАТЬ