Invaliidid. Betti Alver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tule kunas arvad, ega's kedagi… Hakka pihta, ju siis näeb, kuidas see töö sulle passib."

      "Mis seal's ikka," tõuseb Kiipus lauast "Passib, ei passi – tulen, lähen, ega's meil eluaegset kaupa ole."

      Tanel Saarpoom vangutab laitvalt pead.

      "Ära sa nönna… Ega tuisata küll maksa, tuiskamisest pole tulu kedagi. Millal sa's tuled?"

      "Eks nüüd varsti ikka. Ole terve, Saarpoom, jäägu siis nii, et tulen lähemail päevil."

      Peeter Kiipus raputab vana kaluri kätt ning astub tänavale.

      Mall ärkab merele sõitva kalapaadi puginast ning avab laud. On hall hommik. Lõunatuul painutab raagus kaldapuid ja rabistab rüüdele kevadvihma. Vaja rutata, mõtleb voodist karates, ent samal hetkel meenub, isa paat lamab maaletõmmatuna rannal ning ootab parandamist.

      Tüdruk riietub, tõmbab säärsaapad jalga ning astub eeskambrisse. Ruum on tühi ja hämar, veetrummel kahiseb pliidil ning aknaruute katab tihe aurukord. Majas on vaikne; laual vedelevad kartulikoored ja kalaluud tunnistavad, mehed juba söönud ning läinud alla rannale. Mall otsib pliidilt soojapandud toidu ning istub einetama, kui uks avaneb ja vennanaine veepangedega sisse tuleb.

      "Võeh, tema ka juba platsis," sõnab see, tõmmates jalaga enese järel ukse koomale. "Eks võinud ometi magada, tühja sel minugi taadil täna on."

      "Kas läksid ammu?"

      "Tundi poolteist saab. Va venelane käis siin öösi kolistamas, ei mina saanud pärast enam silma kinni… Tea kas see emand sealt veskist tuleb kah sööma või?" astub akna juurde, pühib käega ruudult higi ja piilub õuele. "Pole näha kedagi. Ennist, kui kaevule läksin, siis just kui oleks vaadanud välja. Ei see vist tule keskhommikukski. Söök jahtub kõik ära ja…"

      Tusaselt ta heidab pihtkasuka leivamõhele ning hakkab lauda koristama. On keskealine paks naine peanaha külge kleepuvate juuste ning kollase ihuga. Liigub raskelt tatsates pliidi ja laua vahet, ning kõik, mis haarab, hakkab kohe tärisema.

      Mall lõpetab söömise, võtab varnast palitu, surub vahariidest mütsi pähe ja astub õuele.

      "Mall!" hõikab Mari ukse vahelt.

      "Ah?"

      "Sa õite põruta seal aknale, et las tuleb mäele. Kessi's tema pärast…"

      "Küll ma põrutan."

      Jalgrada viib kaevu ja haopinu vahelt aidani, mille ees kasvab mõningaid muhklikke kirsipuid; sealt keerab üle ahta lagendiku paju- ja lepapuhmastikku, mis palistab järsult allalaskuvat kaldaseina. Üsna kalda veerel seisab vana lagunud tuulik. Mall seisab riidega kaetud akna ees ja kuulatab. Kõik on vaikne; vihm vaid rabiseb laastkatusele ning alt rannalt kostub vasaralööke.

      "Krõõt!" hõikab ta tasa, koputab aknaraamile ning surub kõrva vastu seina. Näib, nagu eesriide äär nihkuks veidi kõrvale, kuid järgmisel silmapilgul see vajub tagasi. Nagu hirmutatud metsloom, mõtleb Mall, isegi mind kardab ta. Seisab veel paar minutit kuulatades, ent kui sees endiselt hääletuks jääb, poeb kallast piirava traataia vahelt läbi ning laskub noore paju latva pidi etteulatuvale paeastmele. All sügaval sirutub lage rannariba tumeda kaarena itta ja läände, haarates enese hõlma uduse lahe. Madalad vihmapilved ripuvad mere kohal, kajastudes vees kollakate hiiglalaigena. Rand näib elutu ja sünge; vaid võrgukuuri juurest kostub aeg-ajalt kopsimist ning kauge neeme turja tagant kerkib kalaahjude suitsu. Puujuurist ja kivirahnest kinni hoides Mall laskub astmelt astmele; pahatihti paas mureneb jalge all, nihkub paigalt ning veereb kolinal sügavusse. Loendamatuil korril ta kasutanud seda teed, ning alati alla mätasmaale jõudes ja üles pilvinisirutuvale seinale vaadates valdab teda rõõmu- ja jubedussegane tunne. Ühe hingetõmbega ta jookseb üle sooniku kallakuni, kus algab kivirihv ja liiv.

      Kruusaletõmmatud paadi juures seisab Tanel Saarpoom, mõõtes pära lappimiseks plekki. Masinaruumis nokitseb mootori kallal hiljuti kaevandikest tulnud tööline Tõnis Kärp, vanapoole kuivetu mees, sinetava joomarininaga ning kakluses välja löödud silmaga. Kaugel merel liigub paar-kolm võrguliste venet.

      "Tere, preili!" hüüab Kärp, pöialt mütsi äärde tõstes. "Kui heldus kannab, visake see määrdekann redeli alt siia!"

      Mall viib kannu paati ning nõjatub selle äärele.

      "Kas hakkab töötama?"

      "Hakkab, hakkab. Sutike veel määret, siis lase või ühe söömavahega Rootsi."

      "Siis ehk saab õhtul kõik võrgudki välja," arvab Mall.

      "Ju nüüd üks kange sats ikka tuleb," sõnab Kärp masinat õlitades. "Terve öö olin hädas poonud kümnikuga. Poonu on meie rannas käre kala."

      "Tea kust seda nüüd," võtab Tanel piibu suust. "Kanget tuult saab, ei muud ühti… Küll aga virutanud siia prao, just kui kangiga kohe. Seda ta toona nii raksataski."

      "Ah on võtnud laialt?" küsib võrgukuuri lävel istuv vanamees, kes ametis kahavarre tahumisega. "Ega nisukesest lappimisest suurt ole. Kõige parem – liim keema ja pragu kinni sortsu!"

      Rääkija on umbes kuuekümneaastane tüse venelane, ninajuurel kokku kasvanud kulmude, elavate silmade ja nokkmütsi alt esiletükkiva harjasjuuksega. Kõneleb ruttu ja veidi läbi nina, piiludes ühelt teisele ja lakkudes huuli. Elutseb Varamäel juba sõjaaastaist saadik, tulles optandina kustki pihkvatagusest mõisast, kus oli tööjuhiks.

      "Mis see Teleegin pajatas?" pöörab Saarpoom pead.

      "Ütlesin, et sula liim… Meil Venemaal parandati kõik laevad liimiga."'

      "Nonoh?"

      "Ah sa, Kärp, ei usu? Oota, las ma räägin… Vot ükskord sõidame Veliikaja jõge pidi alla. Vot sõidame alla, ja kujuta ette: laeval äkki auk sees."

      "Kuhu te sõitsite?" segab Kärp vahele.

      "Ah kuhu? Nojaa… Sinna, mis ta oligi… Simferoopolisse."

      "Tohoo pele! See on ju Krimmis!"

      "Mis siis sellest, et Krimmis?"

      "Ega ole kedagi, aga sina sõitsid ju Veliikajal."

      Venelane mõtleb veidi ning muigab kavalalt.

      "Nojah, see teine, väiksem on küll Krimmis, aga see päris Simferoopol ikka on seal Pihkva lähedal Veliikaja ääres."

      "Käi põrgut" Kärp võtab vasara ja hakkab kajuti plekkkatusele pihta andma, et rand kaigub.

      "No vot, laeval auk põhjas jah," jätkab Teleegin, "ja kus ajab koledasti vett sisse! Kõik nutavad, palvetavad, mõni rebib juukseid peast… vo, kus oli lugu! Mina seisan parajasti laeva ninas, uus sooblinahka kasukas käe peal ja tõmban suitsu – kui korraga näen: vesi laevas! Vo, kui tuleb aga mis koliseb! Mina summ! kasukas jõkke, ja joostes kapteni juurde…"

      "Mis sa, pime, sest kasukast lennutasid?" hõikab Kärp.

      "… joostes kapteni juurde ja kisendan: Nii Ivanovitš! Kohe, silmapilk, liim keema! Vo, kui ajasimegi liimi tuliseks, tõmbasime klejonka augu peale ja pauh! katlatäis sula liimi otsa! Noh, ja häda oligi möödas… Pärast reisijad kinkisid mulle veel kulduuri mälestuseks."

      Merelt hakkab kostuma tasast mootorisuminat. Kärp tõstab pea ning СКАЧАТЬ