Invaliidid. Betti Alver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa'nd ometi," sõnab Saarpoom tõrjudes. "Näe, mis ta ei räägi… Ei see pruugi ühtegi karta, kelle süda puhas."

      Ent tütre piinatud ilme sisendab sellist pakitsevat viletsusteadvust, et tundub, nagu polekski lohutust tollele murele, mis urgitseb Krõõda südames. Taas valdab vanameest kohmetus ning laugudele immitseb niiskust.

      "Ma nüüd lähen veidi linna, Krõõt," sõnab toolile tõstetud korvi juures nokitsedes. "Eks sa vaata, mida Mari siia korvi pani; näe, kalasaba paistabki paberist."

      "Ju ma võtan."

      Kui uks isa järel kinni langeb, laskub Krõõt voodile. Kas siiski poleks parem jääda linna, otsida kustki tööd ning elada üksikuna, unustatuna, eemal kodukülast ja sellega ühendatud mälestistest? Ainult natuke vabadust oli ta ihanud, veendumust, et tema ja maailma vahel ei seisa too raske lukutatud uks. Ja nüüd, mil pole enam seda ust, nüüd pigistab ta südant uus, enneaimamatu äng. Kuid millised piinad ka ei valvaks Varamäe rannal – ta läheb ometi sinna. – Saates silmadega vabrikukorstnaist kerkivaid suitsupilvi, ta vajub rahutusse poolunne, virgudes pahatihti omaenese oigeist.

      Peeter Kiipus astub nagisevat treppi mööda kolmandale korrale ning seisatub poolavatud ukse ees. Tuba helendab päikesepaistest; eeskotta hoovab priimusekahinat ning kohvilõhna. Akna juures istub naine punaseruudulises kleidis, jalg lauale tõstetud, ning nõelub sukka. Kiipus viskab rõivapuntraga naisele selga, nii et see kiljatab.

      "Peeter! Sina?"

      "Tervist, Liisa."

      "Kas tagasi?"

      "Nagu näed."

      Tõtates naine õmbleb rebenenud suka kinni ning hammustab niidiotsa katki.

      "Kuidas sa nüüd..? Kas lähed jälle ära?"

      "Ju näeb. Eks maailmas ole ruumi küllalt."

      Liisa naeratab. Ta on neid naisi, kellest ei või öelda, kas nad vanad või noored, kaunid või inetud. Ainult lõdvalt kaarduv suu ja tülpinud silmad lasevad aimata möödunud päevade vintsutusi. Pinevalt keha haarav riie tõstab esile kaunilt kujunenud kasvu ning määrdunud sukis jalad on lapselikult kitsad ja väikesed.

      ,Ja mina ikka ootasin, et ehk kirjutad… Kuhu sa oma saapad panid?" küsib ta Kiipuse lagunud jalatseile vaadates.

      "Maha mängisin."

      ,Ja palitu?"

      Kiipus võtab laualt niidirulli, viskab õhku ning püüab kinni.

      "Kui kooleb papp, siis käib kantselgi kuradile."

      Liisa hakkab naerma.

      "Mis? Mis sa?.. Pjotr, Pjotr, sul olid jälle kirjud päevad! Kas olid?"

      "Ju neid oli igat värvi."

      "Ja naisi oli?"

      "Oli neidki."

      "Lori, lori," sõnab Liisa Kiipusele lähenedes. "Ma ju tean…"

      Kiipus eemaldab naise käsivarred ja haigutab.

      "Näed, kohv keeb üle."

      "Peeter…"

      "Hea küll, ma lähen ise."

      Kiipus astub pliidi juurde, tõstab kastruli põrandale ja kustutab tule. "Kus kann on?" küsib Liisa poole pöördudes, kes jälgib teda pilutatud silmil.

      "Või nii?" asetab naine käed puusa ning viskab pea selga. "Nisuke siis oled sina!"

      "Ole hea, Liisa, otsi kann üles."

      "Ära kiusa mind oma kannuga!.. Kas ma ei söötnud sind ja seda seal?.. Kas ma ei istunud sinu pärast pogris, ah? Kas ma ei armastanud sind nii, nagu… Ja sina…"

      ,Jäta see laul. Igavaks läheb juba."

      Naine hakkab närvlikult naerma ning paiskub voodile.

      "Mine! Sõida kelle juurde tahad! Ei mina hakka ennast sinu pärast pooma nagu mõni poologar mamslike!"

      Uue hooga kerkib Kiipuses läilustunne. Seda sisendavad räpased seinad, kohendamata ase, must pesuvesi kausis ning karedalt hahatav naine, kelle lõua all vabiseb vaevaltmärgatav rasvalott. Tekib äkki piinav kujutelm, nagu kannaks ta eneses kurna, millele jäänud peatuma jälki saasta. Ei miski selles ruumis ole nii vastik kui ta ise.

      Nähes, et Kiipus püsib liikumatuna ja kortskulmusena, naine surub pea patja ning hakkab tasa nuuksuma. Ikka sama, mõtleb Kiipus; kuidas ma ometi olen tülpinud ja väsinud… Ent selles räpasuses on nii palju tema enesegi olemusest, et ta äkilisest kaastundesööstast haaratuna voodiäärele istub ja käe naise põletatud juuksele paneb.

      "No mis sa ulud? Mis sa ometi peaksid ulguma?"

      "Miks sa ei ole mu vastu nagu varem? Miks sa enam ei salli mind?.. Peeter…"

      Märgates naise lihavail huulil naeratust, hajub Kiipuse hetkeline kaastunne, ning tigeda muigega silmitseb ta lamaja nägu, millele hoovab hele juga kevadist päikesepaistet.

      "Mis sa vaatad nii?" Liisa haarab vaibanurga ning mässib sellesse käed. "Oi, paikene, ära vaata nii… Mis sa mõtled, ah?"

      "Mõtlen, et misukest surma sa küll ükskord peaksid surema?"

      "Vot kus!.. Kas nõnda tüütu olen sulle?.. Mis seal’s nii mõelda, eks see ole meiesugusel teada. Veetakse ühel päeval kliinikusse ja… Või kihutab mõni Nahavere parisnik purjus päi kuuli kuklasse… ega's pikka palvet ikka ole. Mulle ütles üks rootsi laevakokk silmakulmude järele, et suren enne kahtkümmend viit aastat. Ega's sest midagi."

      "Ega ei. Poleks see veel tea kui halb. Aga rootsi kokk luiskas. Küllap sa elad seitsmekümne aastani. Su ihu tohletab ja läheb kortsu, hambad kukuvad suust, silmad vajuvad auku… Viie aasta pärast juba su käed hakkavad värisema, su mälu muutub järjest töntsimaks…"

      "Pole vaja, pole vaja," raputab Liisa tõrjuvalt pead ning jääb pärani silmi lakke vahtima.

      Nii – nüüd just kui oleks süda kergem, mõtleb Kiipus tõustes ja astub sitsriidega varjatud ukse juurde, mis viib teise ruumi. See on eelmisest väiksem, kirstukaanega sarnaneva lae ning vildaka ahjuga kamber. Seinilt ripneb alla rebenenud tapetiribasid; põrandale heidetud raamatud, lõhkine aknakardin ja tolmuga kattunud toakraam kõnelevad elaniku hoolimatusest oma ümbrusele. Sohvataolisel koikul lamab umbes neljakümneaastane punajuuksene mees, silitades enese kõrval lebavat kassi.

      "Hommikust, Jaak," sõnab Peeter Kiipus sisse astudes ning tõstab jalgujäänud raamatu maast "Tohoh, kapteni" hüüab kärmet pilku selle kaanele heites, "Mõistlik majapidaja!"… Ena imet, mida uuritakse! Kas muust tarkusest juba villand?"

      Jaaguks nimetatu tõstab veidi pead ning silmitseb tulijat; ta teineteisest liialt kaugele asetsevate silmade pilk libiseb nagu vaadeldast mööda, ning jääb tunne, et ta midagi ei näe.

      "Villand," langetab ta pea taas padjal silmad endiselt venda jälgimas, kes heitnud kuue seljast ning asub pesukausi juurde. "Rohkem kui villand. Ma nüüd ei loegi muud kui kokaraamatut. See vähemalt ei riku und."

      "Narr," pomiseb Peeter. Kui ma kustki teised riided saaksin, СКАЧАТЬ