Challengeri sügavik. Ragne Kepler
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Challengeri sügavik - Ragne Kepler страница 5

Название: Challengeri sügavik

Автор: Ragne Kepler

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949850013

isbn:

СКАЧАТЬ ei söanda kaptenilt küsida, mis need sünged ended olla võiksid.

      16 Junga

      Kui meri on rahulik ja ma ei pea poordist poordi jooksma, veedan mõnikord tekil aega Carlyle’i seltsis. Carlyle on junga − tulipunaste juuste ja virsikuvärvi habemeudemega noormees, laeval kõigist kõige sõbralikuma naeratusega. Ta pole laps, ta on vanem nagu laevaohvitserid, aga mitte nende hulgast. Tundub, et ta otsustab ise oma tööaja üle ja kehtestab reegleid, ilma et kapten sekkuks. Ja ta on laeval ainus, kellest sotti saab.

      „Ma olen junga, sest see on minu valik,“ ütles ta mulle. „Teen seda, sest seda on vaja. Ja kuna teie olete sellised logardid.“

      Täna silman ma tema mopist niriseva vee eest pagevaid rotte, kes sibavad teki hämaratesse soppidesse.

      „Neetud elukad,“ ütleb Carlyle moppi häguse veega ämbrisse kastes ja tekki küürides. „Me ei saa neist iialgi lahti.“

      „Vanadel laevadel elavad alati rotid,“ ütlen talle.

      Ta kergitab kulmu. „Rotid? Arvad, et need on rotid?“ Ta ei paku mulle ka muud varianti. Tõsi on, nad sibavad nii kiiresti ja poevad kohe peitu, ent ma pole kindel, kes või mis need on. See ajab mind närvi, niisiis vahetan teemat.

      „Räägi mulle kaptenist midagi, mida ma veel ei tea.“

      „Ta on sinu kapten. Peaksid juba teadma kõike, mida vaja teada.“

      Aga juba välja öeldud tooni põhjal saan aru, et ta teab rohkem kui enamik teisi. Taipan, et kui ma üldse mingeid vastuseid tahan saada, pean esitama konkreetsemaid küsimusi.

      „Räägi, kuidas ta silmast ilma jäi.“

      Carlyle ohkab ja vaatab ümberringi. Veendumaks, et meid ei jälgita, hakkab ta sosistama.

      „Olen aru saanud, et papagoi kaotas silma enne kaptenit. Olen kuulnud räägitavat, et papagoi müüs oma silma nõiale. Sorts pidi tegema võlujooki, mis papagoi kotkaks muudaks. Aga nõid pettis teda, jõi ise võlujoogi ära ja lendas minema. Papagoi ei tahtnud olla ainus, kellel on silmaklapp. Seetõttu küünistas ka kaptenil silma peast välja.“

      „See ei vasta tõele,“ ütlen muiates.

      Carlyle säilitab tõsise ilme ja läigatab laevatekile seebivett. „See vastab tõele nii palju kui vaja.“

      Paistab, et suurest uhtmisest tuleb pigi põrandaplankude vahelt välja.

      17 Olen valmis maksma, et seda näha

      Navigaator ütleb, et vaade mastikorvist pakub mulle „troosti, selgust, heldust ja kasinust“.

      Kui see on valikvastustega test, valiksin ma „A“ ja „B“, ehkki, võttes arvesse laevameeskonda, kriipsutaksin pliiatsiga number kaks alla „D“.

      Mastikorv on kõrgel ülal grootmasti küljes olev väike ümar pütt. Sinna mahub ainult üks, hädapärast kaks valves meeskonnaliiget. Otsustan, et see on hea koht oma mõtetega üksi olemiseks, kuigi võiksin juba teada, et minu mõtted pole kunagi üksinda. On varajane õhtu ning ma ronin üles mööda narmendavaid köisredeleid, mis on laeva endasse mähkinud nagu surilina. Videvik vajub aegamisi horisondi taha, päikeseta tuleb välja tähesära.

      Mastikorvile lähemal muutub köisredel kitsamaks ja ronimine ohtlikumaks. Viimaks hiivan end masti vastu toetuvasse väiksesse puutünni − ja avastan, et see pole sugugi väike. Samamoodi nagu meeskonna tekk võib see ju väljast väike paista, aga kui juba seal sees oled, selgub, et see ümar ruum on pea sajameetrise läbimõõduga. Samettoolides äraolevate pilkudega lösutavad meeskonnaliikmed limpsivad neoonvärvides martiinisid ja kuulavad elavas esituses bändi, mis mängib mahedat džässi.

      „Olete üksinda? Siiapoole, palun,“ ütleb perenaine ja juhatab mu samettooli juurde, kust avaneb vaade kuuvirvendusele veel.

      „Oled sa hüppaja?“ küsib kõrvaltoolis istuv kahvatu mees. Ta joob midagi sinist ja vististi radioaktiivset. „Või tulid ainult vaatama?“

      „Tulin ennast tuulutama.“

      „Võta endale ka,“ ütleb ta oma radioaktiivsele napsule osutades. „Võin sinuga enda oma jagada, kuni päris oma kokteili saad. Kõik siin peavad oma kokteili leidma või antakse neile vitsa ja saadetakse magama. Niimoodi lõpevad siin kõik unelaulud. Isegi need, mis ei tee uniseks.“

      Piidlen enda ümber tosinkonda inimest, kes mõnulevad ebamäärases psühhedeelses tardumuses. „Ma ei mõista, kuidas see kõik mastikorvi ära mahub.“

      „Elastsus on taju aluspõhimõte,“ poetab minu kaaslane. „Aga ma kahtlustan, et nagu katkevad liiga kauaks päikese kätte jäetud kummipaelad, mõistab ka mastikorv aegamööda, et oleme selle toredat elastset olemust olemust kurjalt ära kasutanud ja puruneb, tõmbudes tagasi kohasesse mõõtu. Kõik sellesse jäänud litsutakse laiaks, nende veri, luud, sisikond pressitakse läbi oksaaukude nagu plastiliin.” Siis tõstab mees klaasi. „Olen valmis maksma, et seda näha.“

      Mõne meetri kaugusel ronib sinises vormis meeskonnaliige mastikorvi äärele, ajab käed laiali ja hüppab kindlasse surma. Ma tõusen ja vaatan üle ääre, aga mees on kadunud. Kõik kogunenud aplodeerivad viisakalt ja bänd alustab lugu „Oranživärviline taevas“, kuigi videvikutaevas on verevalumi karva lillakassinine.

      „Mis asja te niisama istute?“ hüüan mina. „Kas te ei näinud, mis just praegu toimus?“

      Minu dringikaaslane kehitab õlgu. „Hüppajad teevad seda, mida hüppajad teevad. Meie ülesanne on nende vapruse peale plaksutada ja nende elu pühitseda.“ Ta vaatab hooletult üle ääre. „See asub nii sügaval all, et plartsatust pole kunagi näha.“ Siis kulistab ta järelejäänud joogi alla. „Ma olen valmis maksma, et seda näha!“

      18 Mõistatuslik tuhatoos

      Koolis pole kedagi, kes tahaks mulle viga teha.

      Ütlen seda endale igal hommikul, kui olen kontrollinud uudiseid Hiina maavärinate kohta. Ütlen seda endale ühest klassist teise kiirustades. Ütlen seda endale, kui juhtun mööduma poisist, kes mind tappa tahab − kuigi paistab, et ta ei teagi minu olemasolust.

      „Sa dramatiseerid üle,“ oli isa öelnud. Mis võib ju tõsi olla − aga sel juhul tähendab, et on, mida dramatiseerida. Parematel hetkedel tahan ma pääseda sellest jamast, et olen nii rumal ja üldse arvan, et sel poisil on minu suhtes mingid säärased kavatsused. Mida see minu kohta ütleb, kui minu parimaid hetki tähistab sellisest jamast pääsemise soov?

      „Sa pead rohkem keskenduma,“ ütleks ema. Tema on üdini pühendunud meditatsioonile ja taimsele toortoidule. Minu meelest püüab ta nii toime tulla selle tohutu vastumeelsusega selle pärast, et peab elatise teenimiseks inimeste hambavahesid lihast puhastama.

      Keskendumisest on lihtsam rääkida, kui seda teha. Mõistsin seda keraamikakursusel, kus ma kunagi käisin. Õpetajast jäi mulje, et poti voolimine on midagi lihtsat. Tegelikult nõuab see aga suurt täpsust ja oskust. Lajatad savipalli potikedra keskele, surud pöidlad kindlalt keskpaika ja hakkad vähehaaval seda laiemaks venitama. Aga iga kord, kui mina seda teha püüdsin, vajus savi tasakaalust välja ja kõik katsed asja parandada tegid selle ainult hullemaks. Servad hakkasid narmendama, küljed vajusid kokku ja tulemuseks oli õpetaja СКАЧАТЬ