Hullu munga päevik. Peep Ehasalu

Чтение книги онлайн.

      Ninat ei paistnud see seletus rahuldavat. Igatahes riputas ta mõtlikult oma jaki varna ning sättis ennast aeglaselt laua taha.

      „Kes see oli?” küsis ta siis uudishimulikult. „Ma mõtlen see politsei.”

      Pidin tunnistama, et mehe nimest polnud mul aimugi. Püüdsin võimalikult ükskõikne välja paista, kuid Nina hoiak segas mul töösse süveneda. Justkui oleksin ma süüdi olnud nii Renne surmas kui ka tundmatus kriminaalpolitseinikus.

      Süvenesin nohisedes paberitesse. Päev polnud just kõige paremini alanud. Nina ei teinud mu tundeid märkamagi, rääkis mingitel maistel, mind mitte huvitavatel teemadel … Lisaks kõlas ta hääles selge süüdistus. Minu lähenemiskatsetele tõmbas see selgelt kriipsu peale.

      Iseenesest oli mu plaan lihtne. Või oli olnud, sest nüüd ei saanud ma seda realiseerida. Kui Nina oleks nädalavahetuse kohta küsinud, oleksin ma teatanud, et kirjutasin novelli. Kui ta oleks küsinud, millest, oleksin ta uudishimu rahuldanud ja loo sisu võimalikult vaimukalt ümber jutustanud. Selle järgi oleks ta pidanud aru saama, et naiskangelase prototüüp oli tema. Ja see oleks andnud mulle võimaluse mänglevalt ja naljatlevalt oma tundeid tunnistada.

      Nüüd oli kõik kokku varisenud lihtsalt sellepärast, et teda isegi ei huvitanud, kuidas ma olin nädalavahetuse mööda saatnud. Äkki pidin ise jätkama?

      „Kuidas su nädalavahetus möödus?” küsisin südant rindu võttes. Ehk uurib ta siis ka minu oma kohta ja kõik läheb stsenaariumi järgi.

      „Puhkasin,” vastas Nina hajameelselt lugemist katkestamata. „Lugesin. Käisin külas.”

      Ootasin terve minuti – ei midagi! Rohkem ei tasunud proovidagi. Ta oli demonstreerinud kõige külmemat ja ükskõiksemat suhtumist, mis naise ja mehe vahel võib olla.

      Mu pea töötas palavikuliselt ja ebamugavustunne aina paisus. Vaikus ei paistnud Ninat segavat, kuid mulle tundus see väljakannatamatu. Enne kui ma jõudsin suu abituks jutujätkuks avada, tõusis Nina püsti ja teatas ilma pikemata:

      „Ma käin juhendaja juures ära, ta palus mul läbi tulla.”

      Noogutasin hapult. Pool tundi siis oligi mu kangelanna ennast imetleda lasknud.

      „Olen umbes tunni pärast tagasi,” teatas Nina ukselt, ja läinud ta oligi.

      Püüdsin nautida üksi oma valdustes olemist. Üle nädala aja jälle vaba! Oma arhiivi peremees. Iseenda peremees. Võimeline suurteks teaduslikeks avastusteks. Ja valmis ennast lõputult petma – mu mõtted ei rännanud teps mitte teaduse radadel. Alguses proovisin ette kujutada, kuidas ma tööle naasnud Ninaga vaimukalt juttu ajades asjade käigu nii suunan, et ta mulle ise lõpuks armastust avaldab. Mõte oli kaunis, aga paraku polnud see võimalik.

      Pöördusin tagasi oma novelli juurde. Olin selle kangelannat kujutanud sellisena, nagu olin näinud Ninat. Nüüd otsustasin naistegelase vanust ja välimust muuta. Las Nina näeb, et ma ei kirjuta elust maha. Oluline oli siiski sisse jätta kindlasti äratuntavad, eksimatult Ninale osutavad detailid: rohelised silmad, pikad juuksed ja kergelt kaardus nina, mis jättis mulje omamoodi targast inimesest. Vanemaks muutmine ja kehvemad kostüümid olid aga kättemaksuks Nina ükskõiksuse eest.

      Kui kellaosuti näitas juba üheteistkümnendat hommikutundi, saabus mu mõtete valitsejanna lõpuks reipa ja heatujulisena tagasi.

      „Sorry,” hõikas ta hooletult ukselt, „vana pidas mind liiga kaua kinni!”

      „Ma ei imesta,” pomisesin omaette. Oleksin mina sellises positsioonis, hoiaksin tüdrukut pidevalt ja vägagi kaua kinni.

      Nina tuju oli aga selgelt muutunud. Hommikune tusk ja mõtlikkus olid kadunud, nüüd oli ta rõõmus ja teotahteline. Püüdes kaotatud aega tasa teha, kõndis ta tarmukalt riiulite vahel ning kadus pidevalt mu vaateväljast. Neetud naised, kirusin omaette ja lubasin juba teab mitmendat korda oma elus mitte lasta nendel veetlevatel olevustel oma tegemisi segada.

      Suutsin päeva üsna mehiselt vastu pidada ja vahepeal Nina vastu lausa ükskõikne olla. Et mu üht- või teistpidine käitumine aga tüdruku täiesti külmaks jättis, siis mingit võidurõõmu ma päeva lõpuks ei tundnud.

      Veetsin pärast Nina lahkumist oma ürikuid pungil täis keldris veel mitu tundi. Minekule asutasin ennast alles veidi enne kümmet – kõht andis üha häälekamalt oma vajadustest teada. Jõudsingi poest hädavajaliku kaasa haarata ning enne magamaminekut mõnusalt kere ebatervislikku toitu täis pugida.

      Ilmselt sellest ka kehv uni, ärkasin öösel mitu korda. Ühel sellisel korral tundsin, et ma pole korteris üksinda. Kobasin öökapilt prille ja oleksin need ka ette saanud, kui kellegi kõva käsi poleks mu teadvust kustutanud.

      2. peatükk

      Ärkasin kohutava peavaluga. Esimese pilgu heitsin kellale, teise toale. Kell polnud veel kaheksagi. Tuba nägi välja nagu igal hommikul – mu toolile visatud riided, õhtusöögi jäänused töölaual, paberid arvuti ümber ning sokid oma koha peal töölaua ja diivani vahele jääval vaibal. Tuikav pea andis tunnistust, et keegi oli siin öösel siiski olnud. Püüdsin kiiresti püsti karata, kuid see oli selgelt viga. Lasin pea jõuetult tagasi padjale.

      Enne mõtle, siis tegutse, tuletasin meelde asjade õiget järjekorda. Hetkel ei paistnud kusagilt ka paremat nõu. Kuulatasin. Tavalised tänavahääled, korter oli vähemalt praegu minu päralt. Kes mind öösel lõi? Kes mu korterisse niimoodi sisse tungis, et ma midagi ei kuulnud? Ma pole nii sügava unega, et ei oleks muukimist kuulnud. Ja mida siit otsiti? Tuba oli endises korras, varas aga pidi ju kiirustama ja tal poleks põhjust olnud asju oma kohale tagasi panna.

      Moodustasin peas mõned loogilised tegevuskavad ja tegin uue katse püsti tõusta. Nüüd see õnnestus. Võimalikult lühikesed sammud, võimalikult lühike trajektoor – vannitoas oli kõik korras, leidsin vaevata üles valuvaigistid. Neelasin kohe kaks tabletti korraga ning jõin kraanist vett peale. Heitsin pilgu peeglisse – näos olid küll jäljed, kuid need olid jäänud padjast. Puudutasin õrnalt endiselt tuikavat kõrvatagust, sinna oli mind võõras käsi tabanud. Peale kerge muhu ei tundunud muid vigastusi olevat.

      Astusin vannitoast välja ja jäin mõtlikult toa uksele seisma. Mida siit otsiti? Mida leiti? Kas see oli seoses Rennega? Miks muidu siia tuldi? Teisi kriminaalseid tuttavaid mul ju polnud. Tüüpiline, kirusin mõttes – tee teisele head, saad ise vastu pead. Hetkel ei hoolinud ma karvavõrdki sellest, et Renne oli ka ise vastu pead saanud, ja mitte ainult rusikaga.

      Kõndisin jalgu järele vedades lauani ja avasin oma rahakasti. Veel eile olid selles olnud mõned kümnelised. Nüüd vaatas mulle kastist otsa ainult auhinnatšekk, mis oli siiani sularahaks vahetamata. Nii et siis lihtlabane vargus. Mõne kümneka pärast pidi siia sisse hiilima ja mind uimaseks lööma? Oleks seda teadnud, poleks silmi lahti teinudki. Või oleks, vastupidi, ilusti oma raha lauale ladunud ja poleks vaja olnud mind voodis nüpeldada.

      Ülejäänud midagi väärt kraam oli piisavalt suuremõõtmeline, et seda mitte kaasa vedada. Tegin kiire inventuuri ja avastasin, et kadunud polnud midagi. Küll oli näha otsimise jälgi – asjad olid hoolikalt oma kohtadele tagasi asetatud, kuid tolmuta pinnad riiulis andsid tunnistust nende nihkumisest.

      „Mul käidi vargil ja tungiti kallale ka,” teatasin ma pikemata, kui politsei oli telefonile vastanud. Teatasin aadressi ja kirjeldasin lühidalt toimunut. Lubati kohale tulla.

      Vaatasin kella. Tund oli veel töö alguseni, kui hästi läheb, siis СКАЧАТЬ