Hullu munga päevik. Peep Ehasalu

Чтение книги онлайн.

      Nüüd sain ka mina võimaluse enda ego upitada.

      „Talle tungiti kallale küll,” poetasin ma, püüdes seda võimalikult hooletult teha. „Ma korjasin ta nädala jagu tagasi pargist üles. Talt oli raha ära võetud ja eks vist paberid samamoodi.”

      Püüdsin meenutada, aga mäletasin vaid Renne nurinat äravõetud raha pärast. Paberitest polnud ta midagi rääkinud.

      Tajusin endal mõlema huvitatud pilku.

      „Sa ei ole sellest midagi rääkinud,” imestas Nina. Nagu oleksin ma nädalaga kõik enda kohta juba ära rääkinud.

      Andsin napi ülevaate enda ja Renne lühikesest tutvusest ning püüdsin oma osa lasta võimalikult tähtsana paista. Andsin mõista, et prominentide külaskäigud on minu jaoks tavaline. Kaklusest ma siiski ei iitsatanudki, intelligentsetele naistele kaklused ei meeldivat. Nad nägevat selles vaid meeste barbaarset käitumist. Vähemalt väideti seda ühes lehes. Nina silmis tahtsin siiski säilitada oma teadlaseaurat. Seepärast ei maininud ma sõnagagi ka järgmisel päeval kõrgete intressidega tagasi saadud raha.

      „Nendes paberites olevat nagu veidi rohkemgi kui ainult tõendid,” teadis baarmen veel rääkida. „Kui need peaksid välja tulema, siis võib hoopis nii mõnigi teine istuma minna, pange tähele.”

      Panime tähele, et mees lõpetas lauseid kas fraasiga „selge see” või soovitusega meil tähele panna. Tahtsin just Ninale baarimehe kohta midagi teravmeelset öelda, aga mees polnud veel lõpetanud.

      „Need valgekraed siin ikka istuvad ja eks siis räägivad maast ja ilmast ja ega minagi kurt ole, selge see.” Eks mees püüdis oma tähtsust tõsta. „Kohus on ju siit ümber nurga, pange tähele.”

      Seni vaikselt oma kohvi joonud kolmas kunde tõstis nüüd pilgu oma paberitelt.

      „Alex, nii räägid veel riigisaladused spioonidele välja,” muigas ta kuivalt ja vaatas samal ajal meile otsa. Mehe pilk oli külm ja kalkuleeriv. Just sellisena kujutasin ma ette juriste.

      „Ja muide, need pätid saadi päev hiljem kätte,” jätkas mees rahulikult iga sõna rõhutades. „Mida nemad oleksid paberitega teinud? Ja portfelli nad ei võtnud. Küll aga rääkisid nad Renne ihukaitsjast, kes nad korralikult läbi loputas, kuigi neid oli kolm.”

      Mees sihtis oma kotkapilgu otse minule. Tõmbusin tahtmatult pingesse. Kas ta peab mind ihukaitsjaks? Ma pole just tossikese väljanägemisega, ja see oleks küll ilus kompliment – tavalises olukorras. Kuid praegu polnud mul mingit himu Renne sõpra ja ihukaitsjat mängida.

      Mees naeratas külmalt ja sukeldus taas paberitesse.

      „See on ju hirmus, sa võisid olla viimane, kes Rennet tegelikult nägi,” sosistas Nina ennast üle kitsa laua minu poole kallutades. „Ta ju tapeti sama päeva lõunal, kui ma teda hommikul sinu pool nägin.”

      Nina sosistamisest ja baarimehe vahelehõigetest sain teada, et advokaat oli leidnud oma lõpu lõunalauas. Läbi akna oli kuul tabanud teda kuklasse. Baarimees kirjeldas ilmse naudinguga, millisesse à la carte rooga Renne näoli kukkus ja kuidas aknaklaasid terveks jäid, sest aknad olid tuulutusasendis. Väristasin õlgu. Mulle ei meeldinud sellised võikad lood. Ja ma ei mõistnud inimesi, kes sellist elu elasid. Kurjategijaid ma ei soovinudki mõista, advokaatidest aga lihtsalt ei saanud aru – kas teenitavad rahapatakad kaalusid tõesti üles sellised ohtlikud tutvused? Ja mis nendest rahadest nüüd kasu oli?

      Seda kõike ma Ninale ei öelnud. Juhtisin enda jaoks üllatava osavusega jutu teistele teemadele, millega lülitasin ka baarimehe meie seltskonnast välja.

      „Kui Jeesusel oleks olnud advokaat, oleks hoopis Juudas risti löödud,” püüdsin vaimutseda. Nina uurimistöö puudutas ühte otsa pidi religiooni ajalugu ja nii võttis ta teemast kohe tuld.

      Arutasime maailma asju veel üle tunni ning lõpuks hakati baari sulgema. Pakkusin ennast daamile saatjaks, aga sellest ta kaasaegse naisena keeldus.

      „Elan siinsamas, pole vaja.” See oli konkreetne korv, mis välistas vastuvaidlemise.

      Pärast lühikest – aga sõbralikku – hüvastijättu asusin ennast armunult kodu poole vedama. Meie suhte edasine areng polnud tähtis ja sellele ma praegu ei mõelnud. Olin veetnud enda jaoks metsiku õhtu, täis sisemist kirge ja seiklust. Nina jaoks oli see ilmselt üks paljude seast, mina aga pidin piinlema terve nädalavahetuse, et siis esmaspäeval punkt kell üheksa oma südamedaamile arhiiviuks avada.

      Kummaline, kui igav võib olla laupäev. Või pühapäev! Parimad päevad kogu nädalas olid ühtäkki venivad ja tüütud. Ema helistas ja küsis, kas ma olen ikka söönud ja valimas käinud. Siis helistas majaomanik ja teatas, et ta ei kavatse enam mu kassi taluda. Et mul kassi ei olnud, siis nii ma ka ütlesin. Ta vabandas, aga helistas tunni aja pärast uuesti.

      „Sellest hoolimata peaksin ma teie üüri tõstma,” alustas ta pooleli jäänud juttu. Ilmselt oli ta püüdnud kassi üüri tõstmisel ettekäändeks tuua, kuid saanud teada, et mul kassi pole, lõi see ta valmis mõeldud plaani segi. Tund oli läinud mõtete kogumisele ja nüüd jätkas ta sama hingetõmbega. „Te olete juba kaks aastat sama üüri maksnud, hinnad on aga vahepeal lakke tõusnud.”

      Kõik oli õige. Meie lepingus oli tõesti kirjas, et igal aastal korra vaadatakse üürihind üle ja vajaduse korral tehakse korrektuurid. Tavaliselt oleksin ma kaubelnud, nurisenud ja igal võimalikult moel vastu ajanud, kuid nüüd püüdsin peremehest vaid lahti saada. Ta ei sobinud mu lüürilise meeleoluga. Pealegi olin alles ärganud, nädala töökoormus vajas väljapuhkamist.

      „Kui palju?” esitasin võimalikult napi küsimuse. Enamaks ma polnud meelestatud.

      „Kakskümmend protsenti,” kõlas pärast lühikest pausi peremehe otsus. „Maja hooldamise kulud on ammu ületanud igasugused piirid ja need kassid ka …”

      Mainisin veel kord kuivalt, et kassidega mul mingit pistmist polnud. Kas mõjus mu tuim ja unine hääl või hakkas peremeest südametunnistus närima, igatahes teatas ta pärast järjekordset hetkelist kõhklust:

      „Nojah, te olete ju üldiselt hea üüriline, teie puhul vist aitab 15 protsendist.” Jälle hetk vaikust, mida ma kasutasin selleks, et, silmad poolkinni, seda tõusu välja arvutada, kuni peremees uuesti hääle tagasi sai: „Olgu, mis me ikka vaidleme. Jääb siis 10 protsenti. Tulen pärastlõunal läbi, siis vormistame lepingu ära.”

      Panin pärast „nägemist” mõmisemist toru ära ja püüdsin toimunus selgusele jõuda. Ma pean maksma korteri eest kümme protsenti rohkem, kui olen siiamaani maksnud. Seda pole palju. Aga kellega peremees kauples? Mina ei öelnud ju midagi.

      Naljakas müügitehnika. Ilmselt oli tal kohe plaanis kümneprotsendiline hinnatõus, aga keegi oli mehele õpetanud, et tuleb jätta kauplemisruumi. Kuna mina ei kaubelnud, siis tuli tal seda ise teha. Õnneks olin nii unine ja kõige maise suhtes ükskõikne.

      Pühapäeva pärastlõuna. Mida ma olin teinud laupäeval? Päev oli läinud venides. Lugesin läbi kõik nädalaga kogunenud lehed, vaatasin telekat ja kuulasin raadiot. Ahmisin sisse uudiseid päris elu afääridest ja veidrustest ning lasin peal nädalasest arhiivitööst puhata.

      Laupäeva õhtupoolikul kirjutasin ka kogumikku novelli, mis oli ühel nädalatagusel koosviibimisel tellitud. „Teerull” – olin pealkirja varesejalgadega kritseldanud ajalehele, mis praegu põrandal lebas. Ajaga kaasas käiva inimesena СКАЧАТЬ