Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja mässas benjijaki nööridega. „Mul pole õigeid riideid seljas.” Ta hõõrus oma õlga. „Ja veel… teinekord ära nii kõvasti pigista.”

      Tally püüdis meenutada, miks tornist alla hüppamine oli nii hea mõte tundunud, aga enda vere nägemine oli ta mõistusevabaks teinud ja ta tahtis vaid magada. Kõik oli ere ja särav. „Vabandust.”

      „Järgmine kord lihtsalt hoiata mind ette.” Nende kohal kestis ilutulestik ja Peris kissitas tema poole silmi, nägu kaunilt nõutu. „Mis värk selle verega on?”

      „Aa, jah. Su põlv põrutas vastu mu otsmikku, kui sa tagasi põrkasid. Täiesti nõme, eks.”

      „Pole just ilu-tegev.” Ta sirutas käe ja pigistas õrnalt Tally kätt. „Ära muretse, Tally. Ma kutsun valvurite auto. Neid on täna palju väljas.”

      Aga üks oli juba tulemas. See sõitis vaikselt nende kohalt üle, sõidutuled värvisid muru nende ümber punaseks. Tulevihk märkas neid. Tally ohkas ja lasi end ümbritseval ebamugaval säral minema libiseda. Nüüd mõistis ta, miks täna oli olnud täiesti nõme päev. Ta oli liiga kõvasti püüdnud, muretsenud Krimmide hääletuse ja oma kostüümi pärast; ta oli olnud tõsine ja mitte ergas. Pole ime, et peole tungijad olid pannud ta jalgealust kaotama.

      Ta itsitas. Sõna otseses mõttes jalgealust kaotama.

      Aga nüüd oli kõik korras. Inetud ja kurjad ilusad olid kadunud ja Peris oli siin tema eest hoolitsemas. Naljakas, kuidas see hoop vastu pead oli ta mõistusevabaks teinud. Ta rääkis nende inetutega, nagu oleks neil mingit tähtsust.

      Hõljukauto maandus nende lähedal, kaks valvurit hüppasid välja ja tulid nende poole, ühel esmaabikott käes. Tally mõtles, et ehk võiksid nad samal ajal, kui otsmikku kohendavad, teha talle sarnase opi nagu Shayle. Mitte täpselt sama, see oleks nõme, aga midagi sarnast.

      Ta vaatas üles valvurite keskmiste ilusate nägudesse, mis olid rahulikud ja arukad ja teadsid, mida teha. Nad olid mureliku ilmega ja Tally ei häbenenud enam oma verega kaetud nägu.

      Nad talutasid ta ettevaalikult autoni, piserdasid haavale uut nahka ja andsid talle paistetuse vastu tableti. Kui ta sinikate kohta küsis, siis nad naersid ja ütlesid, et selle ajas operatsioon korda. Ei mingeid sinikaid enam.

      Kuna tegemist oli peahaavaga, vaatasid nad Tally üle, jälgisid punase tulukesega edasi-tagasi vehkides tema silmahiire liikumist. See tundus üsna tobe kontroll, aga valvurid kinnitasid, et nii teevad nad kindlaks, et tal pole peapõrutust ega ajukahjutust. Peris rääkis loo sellest, kuidas ta Lillian Russelli Villas vastu klaasust oli kõndinud ja pidi ärkvel püsima, et mitte ära surra, ja nad kõik naersid.

      Siis esitasid valvurid mõningad küsimused kavalate inetute kohta, kes olid sel ööl üle jõe tulnud ja nii palju pahandust teinud. „Kas sa tundsid mõnda neist?”

      Tally ohkas, ta ei tahtnud sellest eriti rääkida. Tal oli häbi olla inetute peole sisse sadamise põhjus. Aga seda küsisid keskmised ilusad ja neile ei saanud valetada. Nad teadsid alati, mida nad teevad, ja oleks täielik nõmedus nende rahulikele ja võimukatele nägudele valetada.

      „Jah. Ma vist mäletan ühte neist. Croy.”

      „Ta on Londonist, kas pole, Tally?”

      Ta noogutas ja tundis end rumalalt, kuna ta kandis londonlase kampsunit, mis oli mulla ja verega koos. See oli kõik Valentino Villa süü, et nad peoriietust muutsid. Pärast peolt lahkumist veel kostüümis olla oli eriti nõme.

      „Kas sa tead, mida ta tahtis, Tally? Miks ta siin oli?”

      Tally vaatas abipaluvalt Perise poole, kes kuulas hoolega iga sõna, helendavad silmad pärani. See pani Tallyt end olulisena tundma.

      Tally kehitas õlgu. „Lihtsalt inetute tembud, muud midagi. Ilmselt tahtsid lihtsalt sõprade ees uhkustada.” See kõlas nõmedalt. Lõpuks ei elanud Croy enam Inetukülas. Ta oli londonlane ja elas linnade vahelises looduses. Teised kaks võisid olla ka linnalapsed, kes lihtsalt kaasa mängisid, aga Croyl oli kahtlemata mingi plaan.

      Aga valvurid lihtsalt naeratasid ja noogutasid, nad uskusid teda. „Ära muretse, seda ei juhtu enam. Me hoiame sul silma peal ja tagame sinu turvalisuse.”

      Tally naeratas neile vastu ja nad viisid ta koju.

      Kui Tally oma tuppa jõudis, ootas teda ees sõnum Periselt, kes oli peole tagasi läinud.

      „Tead, mida?” hüüdis ta. Rahva sumin ja muusika segunesid tema sõnadega ja tekitasid Tallys soovi, et ta oleks isegi uue, haavale piserdatud otsmikunahaga ka peole tagasi läinud.

      Ta kortsutas kulmu ja viskus voodile ülejäänud sõnumit kuulama. „Kui ma tagasi jõudsin, olid Krimmid juba hääletanud! Nende arvates oli see väga ergastav, et päris erilised peol olid, ja meie hüpe sai Zane’ilt kuussada milli-Helenat. Sa oled täiega Krimm! Homme näeme. Ja muide, ära lase armi ära kustutada, enne kui kõik on seda näinud. Parimad sõbrad igavesti!”

      Kui sõnum läbi sai, tundis Tally voodit veidi pöörlemas. Ta sulges silmad ja tõi kuuldavale pika ja rahuliku kergendusohke. Lõpuks oli ta täieõiguslik Krimm. Kõik, mida ta oli soovinud, oli lõpuks täide läinud. Ta on ilus, elab Uute Ilusate linnas koos Perise ja Shayga ja hulga uute sõpradega. Kõik eelmise aasta jubedused ja hirmud – Londonisse põgenemine, seal Rooste-eelses mustuses elamine, läbi looduse linna tagasi jõudmine – kuidagi oli kõik laabunud.

      See oli nii tore ja Tally oli nii väsinud, et võttis aega, kuni ta seda päriselt uskuma hakkas. Ta mängis Perise sõnumit veel paar korda, võttis siis haisva Londoni kampsuni värisevate kätega seljast ja viskas selle nurka. Homme sunnib ta auku seinas seda taaskasutama.

      Tally lamas voodil ja vaatas natuke aega lakke. Shaylt tuli sõnum, aga ta ei teinud sellest väljagi ja pani oma sõrmuse unerežiimile. Kõik oli nii täiuslik, et reaalsus näis kuidagi habras, justkui võiks ka pisim vahelesegamine tema ilusat tulevikku ohustada. Voodi tema all, Komachi Villa, ja isegi linn tema ümber – kõik tundus hõre nagu seebimull, võbelev ja tühi.

      Tõenäoliselt oli see hoop vastu pead, mis põhjustas veidra puudustunde, mis tema rõõmu õõnestas. Ta vajab vaid korralikku und (ja loodetavasti ei vaeva teda homme pohmelus) ja siis tundub kõik taas kindel, nii täiuslik, kui see tegelikult on.

      Mõne minuti pärast jäi Tally magama, õnnelik, et ta on viimaks Krimm.

      Aga tema unenäod olid täiesti nõmedad.

      ZANE

      Niisis, oli üks ilus printsess.

      Ta oli lukustatud kõrgesse kivist müüridega torni, kus olid külmad tühjad toad, mis ei osanud rääkida. Seal polnud lifti ega isegi mitte tagavaratreppi, nii et Tallyl tekkis küsimus, kuidas printsess sinna üles oli saanud.

      Aga seal ta oli, üleval tornis. Tal polnud benjijakki ja ta magas sügavalt.

      Torni valvas lohe, kellel olid kalliskividega kaunistatud silmad, kuri ja näljane nägu ning ta liigutas end julma äkilisusega, mis pani Tallyl kõhus keerama. Isegi unes sai ta täpselt aru, keda lohe endast kujutas. Ta oli julm ilus, Eriolukordade agent, või ehk terve hulk neid koos ühe suure halli siidiste soomustega roomaja nahas.

      Sellisest unenäost ei saanud puududa prints.

      Ta pääses lohest mööda, mitte teda tappes, vaid hoopis hiilides, leides СКАЧАТЬ