Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilutulestikku, ja hõljukpõrkus jõe poole.

      Zane seisis Tally kõrval ja vaatas alla. „Kutsel polnud kirjas, et benjijakke on vaja,” pomises ta. „Kes see oli, Tally?”

      Tally avas suu, kuid samal hetkel hakkas alarm üürgama.

      Tally pöördus ringi ja nägi rahvast kahte lehte tõmbumas. Erilised valgusid trepikojast sisse ja tekitasid lõhe segaduses uute ilusate vahele. Nende kurjad näod polnud kostüümid sama kindlasti, kui Croy oli inetu, ja neid oli sama šokeeriv vaadata. Hundilikud silmad tekitasid Tallyl külmavärinaid ja nende lähenemine, sihikindel ja ohtlik, nagu jahti pidaval kassil, tekitas tema kehas soovi edasi joosta.

      Rõdu teises otsas nägi ta Perist, kes seisis tardunult piirde ääres, vaatepildist haaratud. Tema säraküünlad hakkasid lõpuks kustuma, kuid tuli benjijaki krae äärel hõõgus heleroheliselt.

      Tally püüdis teiste Krimmide vahelt temani jõuda, hinnates nurki ja teades täpselt, millal hüpata. Hetkeks muutus maailm imelikult selgeks, justkui oleks Croy inetuse ja julmilusate eriliste nägemine eemaldanud mingisuguse barjääri tema ja maailma vahelt. Kõik oli ere ja karm, detailid olid nii teravad, et Tally vidutas silmi, justkui sööstaks ta vastu jäist tuult.

      Ta jõudis Periseni täpselt õigel hetkel, põimis oma käed ümber tema õlgade ja tema hoog tõstis nad mõlemad õhku ja üle rõdu ääre. Nad lendasid valguse käest pimedusse, Perise kostüüm lõi laskumise tuules veel viimast korda põlema ja sädemed põrkasid vastu Tally põski niisama jahedalt nagu lumehelbed.

      Peris naeris ja karjus läbisegi, nagu taluks ta tobedat, kuid samas ergastavat nalja, nagu näiteks külma veega mööda pead saamine.

      Poolel teel alla tuli Tallyle pähe, et benjijakk ei pruugi neid mõlemaid kanda.

      Ta pigistas poissi kõvemini ja kuulis Perist oigamas, kui tõstukmehhanism avanes. See sikutas ta püstisse asendisse ja peaaegu tõmbas Tally õlad liigestest välja. Tema lihased olid veel toonuses nädalatepikkusest füüsilisest tööst Londonis – kui operatsioon ka midagi muutis, siis vaid tõstis toonust –, kuid ta suutis vaevu kinni hoida, kui jakk nende langemise kiirust pidurdas. Tema käed libisesid allapoole kuni ta hoidis kinni Perise pihast, sõrmed valulikult jaki nööridest haaramas.

      Kui nad järsult peatusid, puudutasid Tally jalad muru ja ta lasi poisist lahti.

      Peris sööstis üles tagasi, tema põlv põrkas vastu Tally kulmu ja paiskas ta pimedusse. Tally kaotas tasakaalu ja maandus lehehunnikusse, mis tema all krabises.

      Hetke lamas Tally liikumatult. Lehehunnik lõhnas kergelt mulla ja kõdu järele, nagu miski vana ja väsinud. Ta pilgutas silmi, kui miski talle silma nirises. Ehk oli sadama hakanud.

      Ta vaatas üles peotorni ja õhupallide poole, pilgutas silmi ja hingeldas. Ta suutis eristada paari kogu ülevalt kümne korruse kõrguselt üle rõdu ääre alla vaatamas. Tally mõtles, kas mõni neist võis ka eriline olla.

      Perist polnud kuskil näha. Ta mäletas inetuna tehtud benjihüppeid, seda, kuidas jakk kandis su mäest alla. Ilmselt põrkas ta alla jõe poole Croyle järele.

      Croy. Ta tahtis talle midagi öelda…

      Tally ajas end kuidagi püsti ja vaatas jõe poole. Tema pea tuikas, kuid teda pärast üle rõduääre hüppamist tabanud selgus polnud kuhugi kadunud. Tema süda peksis, kui ilutulestik taevas lahvatas ja puude vahele roosat valgust ja ootamatuid varje heitis, iga rohulible oli selgelt näha.

      Kõik tundus väga reaalne – tema terav vastikustunne Croy inetu näo nägemisel, hirm eriliste ees, kujud ja lõhnad tema ümber. Tundus nagu oleks õhuke plastiklint tema silme eest võetud ja nüüd oli maailm žilett-terav.

      Ta jooksis mäest alla, jõe peegelduva pinna ja Inetuküla pimeduse poole. „Croy!” hüüdis ta.

      Roosa lill haihtus taevast ja Tally koperdas puu juurte taha. See peatas ta.

      Miski hõljus pimedusest välja.

      „Croy?” Ilutulestik oli jätnud tema vaatevälja rohelised täpikesed.

      „Sa ikka ei anna alla, jah?”

      Poiss oli hõljuklaual meetri kõrgusel maapinnast, jalad tasakaalu hoidmiseks laiali, ja näis end mugavalt tunduvat. Hall siid oli vahetatud mustade riiete vastu, julm mask kadunud. Tema taga sõitsid veel kaks musta kogu, nooremad inetud, kes kandsid ühikavormi ja tundusid närvilised.

      „Ma tahtsin…” Tema hääl kustus. Ta oli poisile järgnenud, et öelda: „Mine ära, jäta mind rahule, ära tule kunagi tagasi.” Ta oli tahtnud seda talle karjuda. Aga kõik oli muutunud nii selgeks ja intensiivseks… nüüd tahtis ta vaid sellest eredusest kinni hoida. Kuidagi ta teadis, et Croy tungimine tema maailma oli osa sellest.

      „Croy, nad tulevad,” ütles üks noorematest.

      „Mida sa tahtsid, Tally?” küsis Croy rahulikult.

      Tally pilgutas ebakindlalt silmi, kartis, et ütleb midagi valesti, et selgus kaob ja barjäär ilmub tagasi.

      Ta mäletas, mida Croy oli talle trepikojas pakkunud. „Sul oli mulle midagi?”

      Croy naeratas ja tõmbas vöölt vana nahast kukru. „See? Jah, ma arvan, et sa oled selleks valmis. Ainult üks probleem – parem, kui sa seda praegu minu käest ei võta. Valvurid tulevad. Ehk isegi erilised.”

      „Jah, umbes kümne sekundi pärast,” hädaldas üks närvilistest inetutest.

      Croy ei teinud temast välja. „Aga me jätame selle sulle Valentino 317sse. Kas see jääb sulle meelde? Valentino 317.”

      Tally noogutas, siis pilgutas uuesti silmi. Tema pea käis ringi.

      Croy kortsutas kulmu. „Ma loodan küll.” Ta pööras graatsilise liigutusega oma laua ringi ja teised inetud matkisid teda. „Hiljem näeme. Ja vabandust su silma pärast.”

      Nad kihutasid jõe poole ja sööstsid minema, kadudes kolmes eri suunas pimedusse.

      „Vabandust mu mille pärast?” küsis Tally vaikselt.

      Siis hakkas ta uuesti silmi pilgutama ja silmanägemine muutus ähmaseks. Ta pani käe otsaesisele. Kui ta uuesti sõrmi vaatas, olid need kleepuvad, ja kui ta neid juhmistunult vahtis lisandus pihku veel tumedaid tilku.

      Lõpuks tundis ta valu, pea tuikas samas rütmis südame pekslemisega. Kokkupõrge Perise põlvega oli vist tema otsaesise katki teinud. Ta kompas vereniret, mis tilkus ümber kulmu ja ühte põske mööda alla, kuum nagu pisarad.

      Tally istus äkki üle kere värisedes murule.

      Ilutulestik valgustas taas taevast ja muutis vere tema peopesal erepunaseks, iga piisk peegeldas plahvatust taevas. Nüüd olid tema kohal ka hõljukautod ja neid oli seal päris palju.

      Tally tundis, kuidas koos voolava verega kadus temast miski, miski, millest ta oleks tahtnud kinni hoida…

      „Tally!”

      Üles vaadates nägi ta Perist mäest üles ronides kihistamas.

      „See polnud küll eriti ergastav lüke, Tally-wa. Ma oleksin peaaegu jões lõpetanud!” Ta matkis uppumist – püüdis veest kinni haarata ja vajus uuesti vee alla.

      Tally СКАЧАТЬ