Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ohkas. Ta tundis, kuidas temas võttis võimust ärritus koos tundega, et see test ei saagi kunagi läbi, et iga lahendus viib nad vaid järgmise mõistatuste tasemeni, nagu mõni tobe pöidlamäng. Võib-olla oleks kõige targem käega lüüa ja lihtsalt hommikust süüa. Miks ta end üldse uus-londonlastele tõestada tahtis? Nad pole olulised. Tema on kaunis ja nemad on inetud.

      Aga Zane’i mõistus käis veel täiskäigul. „Nad peitsid võtme ilmselt kuhugi, kust seda eriti keeruline kätte saada oleks. Aga mis saab olla keerulisem kui siia üles ronimine?”

      Tally silmitses kogu katust, kuni tema pilk peatus vibalikul sidemastil. Selle otsas, kakskümmend korrust neist kõrgemal, lehvis tuules Valentino lipp. Kui ta seda nägi, muutus maailm taas kargeks ja ta naeratas.

      „Sinna üles ronimine.”

      KÕRGE MAST

      Sidemast, Valentino Villa uusim lisandus, oli tehtud terasest ja valgete polümeeridega üle värvitud, et roostet eemal hoida. See oli osa liidessõrmuste süsteemist, mis pidi väidetavalt aitama leida eksinuid või haavatuid väljaspool tarku hooneid.

      Valged postid terendasid Tally ja Zane’i kohal, omavahel risti nagu ämblikuvõrk ja sädelesid päikese käes kui portselan. Tundus, et masti otsa ei ole raske ronida, kui välja arvata see, et see oli viis korda kõrgem kui Valentino Villa, isegi kõrgem kui peotorn. Kui Tally kõrgusse vaatas, kostis tema kõhust korinat. Ta oli päris kindel, et see ei olnud näljast. „Vähemalt pole siin lohet valvamas,” ütles ta.

      Zane langetas oma äreva pilgu. „Ah?”

      Tally raputas pead. „Lihtsalt midagi, mida ma unes nägin.”

      „Kas sa tõesti arvad, et võti on seal üleval?”

      „Ma kardan küll.”

      „Kas uus-londonlased ronisid tõesti sinna üles?”

      Vanad mälestused naasid. „Ei. Nad võisid sinna hõljuklaudadega saada. Laudadega saab nii kõrgele küll, kui nad on piisavalt lähedal mõnele suurele metalltükile.”

      „Tead, me võiksime ju hõljuklaua tellida…” ütles Zane vaikselt.

      Tally vaatas teda üllatunult.

      Zane pomises: „See poleks muidugi eriti ergastav, ega?”

      „Ei oleks. Ja kõigel, mis lendab, hoitakse silm peal. Kas sa tead, kuidas hõljuklaua turvasüsteemi ära petta?”

      „Kunagi oskasin, aga ma ei mäleta.”

      „Mina ka mitte. Olgu, siis ronime”

      „Olgu,” ütles Zane. „Aga enne…” Ta ulatas Tallyle käe, tõmbas ta endale lähemale ja nad suudlesid uuesti.

      Tally pilgutas korra silmi ja tundis siis, kuidas ta suu laialt naerule tõmbus. „Et erksana püsida.”

      Esimene pool oli lihtne.

      Tally ja Zane püsisid koos, ronisid torni vastaspooltel, otsides kaablite ja postide rägastikust kätele ja jalgadele toetuspindu. Aeg-ajalt tabasid neid tuulepuhangud, kõigutasid Tallyt mängeldes nii, et see tegi ta murelikuks, kuid piisas vaid põgusast pilgust alla, et taas keskenduda.

      Poolel teel võis ta näha kogu Valentino Villat, igas suunas laiuvaid lõbuaedasid ja isegi hõljukautode parkimiskohti keskhaigla katusel – seal haiglas tehti ka talle operatsioon. Jõgi sädeles keskpäevase päikese käes ja teisel pool jõge Inetukülas nägi Tally puude vahel oma vana ühikat. Jalgpalliväljakul oli paar inetut, kes neid vaatasid ja nende poole osutasid, imestades ilmselt, kes torni otsa ronib.

      Tally mõtles, kui kaua läheb, enne kui keegi siinpool jõge neid märkab ja valvuritele teada annab.

      Uute lihastega polnud ronimine füüsiliselt eriti raske. Aga kui nad tipule lähenesid, läks torn peenemaks ja kohad, kust kinni haarata, muutusid ebakindlamaks. Polümeerkate oli libe ja veel kastemärg nurkades, kuhu hommikune päike polnud jõudnud. Torn oli täis mikrolaineantenne ja tihedaid kaablitevõrgustikke ja Tallyl hakkasid tekkima kõhklused. Kas võti on ikka seal üleval? Miks paneksid uus-londonlased ta mingi testi läbimise pärast eluga riskima? Kui ronimine muutus keerulisemaks ja kukkumine tekitas üha enam hirmu, hakkas Tally mõtlema, kuidas ta üldse selle kõrge ja tuulise torni otsa oli sattunud.

      Eelmisel õhtul oli olnud tema ainuke eesmärk saada Krimmiks, ilusaks ja populaarseks, ja olla ümbritsetud uute sõprade klikist. Tal oli õnnestunud saada kõik, mida ta tahtis. Ja sellele lisaks suudles Zane teda – ergastav areng, millest ta enne tänast hommikut polnud unistadagi osanud.

      Loomulikult ei läinud kõige soovitu saamine kunagi nii, nagu sa lootsid. Krimmiks olemine ei tähendanud, et sa oled rahul sellega, mis sul on, ja Zane’iga olemisega kaasnes nähtavasti oma elu ohtu seadmine ja hommikusöögi vahele jätmine. Tally oli alles eile õhtul kliki liikmeks hääletatud ja juba pidi ta end uuesti tõestama.

      Ja mille nimel? Kas ta tõesti tahtis seda roostetanud tabalukku lahti saada? Mis tahes seal ka on, ilmselt ajab see teda veel enam segadusse ja kindlasti meenutab see Davidit, Londonit ja kõike seda, mille ta seljataha oli jätnud. Tundus, et iga kord, kui ta oma uues elus sammu edasi astub, tõmbab miski teda tagasi inetuaja poole.

      Mõtted nende küsimustega tegelemas, astus ta ühe hooletu sammu.

      Ühe kinga tald libises libeda plastikuga kaetud paksul kaablil, tema jalad kaotasid toetuspinna, tõmmates ta lahti veel kastemärja toru küljest. Tally langes allapoole, tema keha läbistas vabalangemise erutus. See tunne oli tuttav neist kordadest, kui ta hõljuklaual minema oli pühkinud või kuskilt alla hüpanud.

      Instinktid sundisid teda lõdvestuma, kuni ta taipas, mis vahe on sellel ja kõigil neil teistel kukkumistel – Tallyl polnud avariikäevõrusid ega benjijakki. Seekord ta tõepoolest kukkus ja miski ei püüa teda kinni.

      Tema uhiuue ilusa refleksid asusid tööle ja käed sirutusid kaablist kinni haarama. Tally peopesad libisesid mööda plastikkatet, hõõrdumine põletas nahka, nagu oleks kaabel põlema süttinud. Tema jalad liikusid hooga torni poole, ta tõmbas põlved kõverasse, keeras külje ette ning peatas kokkupõrke puusaga. Hoop raputas kogu tema keha, kuid põlevate käte haare jäi püsima.

      Tally vehkis jalgadega tuge otsides, kuni tallad leidsid laia toru ja halastasid kätele, võttes suurema osa keharaskusest enda kanda. Ta põimis käed ümber kaabli, iga lihas pingul ja vaevu kuuldes Zane’i hõikeid enda kohal, vaatas ta jõe poole ja oli ise oma nägemisvõimest hämmingus.

      Kõik säras, nagu oleks Inetuküla teemantidega üle valatud. Tema mõistus tundus puhas nagu õhk pärast hommikust vihma ja lõpuks mõistis Tally, miks ta sinna üles oli roninud. Mitte selleks, et Zane’ile või londonlastele muljet avaldada või mõnda testi läbida, vaid selleks, et osa temast ihkas seda hetke, seda selgust, mida ta pärast operatsiooni polnud tundnud. See oli enam kui ergastav.

      „Kas sinuga on kõik korras?” kostis kauge karje.

      Tally vaatas üles Zane’i poole. Kui ta nägi, kui kaugele ta kukkunud oli, neelatas ta, kuid manas näole naeratuse. „Ma olen ergas. Täiesti ergas. Oota mind ka.”

      Nüüd ronis ta kiiresti ja ei teinud muljutud puusast väljagi. Kõrvetatud peopesad tegid haiget iga kord, kui ta kusagilt kinni haaras, kuid minuti pärast oli ta juba uuesti Zane’i kõrval. Poisi kuldsed silmad olid rohkem pärani kui kunagi СКАЧАТЬ