Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pistis pea välja, vaatas alla ja tõi kuuldavale pika vile. „Pole paremat ergutit kui kõrgus.”

      Tally kortsutas kulmu, kaheldes, kas ta ikka tahab nii ergas olla.

      Zane hüppas aknalauale, upitas end veel kaugemale ja haaras akna ülemisest äärest kinni. Ta tõusis ettevaatlikult ja aeglaselt püsti, kuni Tally nägi vaid tema saapaid puidust aknalaual. Tema süda hakkas uuesti nii kõvasti peksma, et ta tundis seda isegi sõrmeotstes. Maailm muutus teravaks kui jääpurikad.

      Pikka aega olid Zane’i jalad liikumatud, siis nihkusid äärele lähemale, kuni vaid tema varbad toetusid kivile ja tasakaal näis väga habras.

      „Mida sa seal üleval teed?”

      Vastuseks kerkisid Zane’i saapad kergelt õhku. Siis kuulis Tally taldu summutatult vastu kivi kraapimas. Ta pistis pea välja ja vaatas üles.

      Tema kohal kõlkus Zane katuse ääre küljes, jalad rippu ja kraapimas. Siis leidis üks tema saabastest kivide vahel prao ja ta vinnas end üles ning kadus Tally vaateväljast.

      Hetk hiljem ilmus nähtavale tema laia naeratusega nägu. „Tule üles!”

      Tally tõmbas pea sisse tagasi, hingas sügavalt sisse ja pani käed aknalauale. Kivi oli kare ja külm. Sisse vuhisev tuul pani tillukesed karvad tema käsivartel turri tõusma.

      „Püsi erksana,” ütles Tally vaikselt. Ta tõmbas end aknalauale istuma, kivi kintsude all külm, ja vaatas korraks alla. Laiali langenud lehtede ja puujuurteni oli päris pikk maa. Tuul kogus jõudu ja kiigutas lähedalasuvaid oksi ja Tally nägi neist iga pisematki. Männilõhn ta sõõrmeis läks teravamaks. Erksus ei osutu ilmselt probleemiks.

      Ta libistas ühe jala aknalauale, siis teise.

      Püsti tõusmine oli kõige hirmsam. Tally haaras ühe käega kõvasti aknaraamist ja otsis samal ajal teisega välisseinalt pidepunkti. Ta ei julgenud lasta endal uuesti alla vaadata. Külm kivi oli täis auke ja pragusid, kuid ükski neist ei paistnud olevat piisavalt suur, et sinna rohkem kui sõrmeots sisse mahuks.

      Kui ta jalad täiesti sirged olid, tardus Tally hetkeks paigale. Ta kõikus kergelt tuule käes nagu õige toestuseta liiga kõrgeks ehitatud torn.

      „Päris erksakstegev, kas pole?” kostis ülevalt Zane’i hääl. „Võta äärest kinni.”

      Ta kiskus pilgu seinalt tema ees ja vaatas üles. Katuseäär oli natuke liiga kõrgel. „Kuule, see pole aus. Sa oled minust pikem.”

      „Pole probleemi.” Zane sirutas ühe käe tema poole.

      „Kas sa oled kindel, et jõuad mind tõsta?”

      „Kuule, Tally-wa. Miks mul siis kõik need uue ilusa lihased on, kui ma neid millekski ei kasuta.”

      „Näiteks surma saamiseks?” ütles Tally endamisi, kuid sirutas käe poisi oma poole.

      Tema uued lihased olid tugevamad, kui ta arvas. Sõrmed tugevasti ümber Zane’i randme, vinnas Tally end kergesti aknalaualt üles. Vaba käega haaras ta katuseäärest ja leidis ühele varbale villa kiviseinast tuge. Mõmina saatel oli Tally üleval ja veeretas end üle ääre katusele. Ta lamas julgustavalt kindlal kivil ja itsitas teda haaranud kergendustundest.

      Zane irvitas. „Ma mõtlesin seda tõsiselt. Seda, mida ma enne ütlesin.”

      Tally vaatas talle küsivalt otsa.

      „Ma olen kedagi sinusugust oodanud.”

      Ilusad ei punasta, vähemalt mitte inetult, kuid Tally upitas end püsti, et oma reageeringut varjata. Nende surmatrotsiva ronimise erksus oli Zane’i pilgu liiga pingsaks muutnud. Tally seisis ja nautis vaadet.

      Katuselt nägi ta Uute Ilusate linna torne, mis siiski nende kohal kõrgusid, ja lõbuaedade rohelisi viirge keskmise mäe nõlvadel looklemas. Teisel pool jõge oli Inetuküla juba ärkvel. Jalgpalliväljakutäis uhiuusi inetuid siblis ümber musta-valgekirju palli ja tuul kandis tema kõrvu raevuka vile. Kõik tundus olevat kohutavalt lähedal ja selge, tema närvisüsteem kumises veel kajana hetkedest, mil ta Zane’i käe otsas rippus.

      Kivikatus oli lame, seal olid vaid kolme ventilaatori pöörlevad labad, kõrguv sidemast ja metallist kuur, mis polnud suurem mõne inetu riidekapist. Tally osutas viimasele. „See on täpselt lifti kohal.”

      Nad läksid üle katuse. Kuuri iidvanal uksele, mis kujutas endast roostetanud metallplaati, mida varemetes rohkelt vedeles, oli hoolikalt kraabitud: VALENTINO 317.

      „Väga mitte-nõme, Tally,” ütles Zane naeratades. Ta kiskus ust, kuid läikiv kett tõmbus kolinal pingule. „Hmm.”

      Tally vaatas seadet, mis ketti kinni hoidis, ja pingutas oma veel pöörlevat mõistust. „Selle nimi on… tabalukk. Vist.” Ta sõrmitses siledat teraseset, püüdes meenutada, kuidas need töötasid. „Londonis olid sellised, et kaitsta asju, mida teised võisid varastada.”

      „Väga tore. Pärast kõike seda on meil ikka sõrmuseid vaja.”

      Tally raputas pead. „Londonlased ei kasuta liidessõrmuseid, Zane. Tabaluku avamiseks on vaja…” Ta sobras oma ajus, otsis mälust veel üht vana sõna ja leidis selle. „Kuskil peab olema võti.”

      „Võti? Nagu salasõna?”

      „Ei. See võti on väike metallist asi. See tuleb siia sisse pista, keerata ja siis tuleb lukk lahti.”

      „Milline see välja näeb?”

      „Lame terasetükk, umbes pöidla pikkune, hammastega.”

      Zane itsitas selle kirjelduse peale, kuid hakkas otsima.

      Tally vahtis ust. Kuur oli selgelt palju vanem kui kett, mis seda lukus hoidis. Huvitav, milleks seda kasutati? Ta kummardus lähemale kitsale praole, mille Zane oli lahti tõmmanud, varjas kätega päevavalguse ja piilus pimedusse. Tema silmad harjusid tasapisi, kuni ta suutis eristada tumedaid piirjooni.

      Seal paistis olevat tohutu trossiratas ja rohmakas mehaaniline mootor nagu need, mida Londonis kasutati. Varem liikus lift trossiga. See kuur oli vana; ilmselt loobuti selle kasutamisest siis, kui uus liftisüsteem leiutati, ja see juhtus ka juba väga ammu. Kaasaegsed liftid töötasid samal põhimõttel kui hõljuklauad, benjijakid ja muu. (Mis oli palju turvalisem kui trossi otsas kõlkuda… Tally värises selle mõtte peale.) Kui uuele süsteemile üle mindi, jäeti vana mehhanism ilmselt siia katusele roostetama.

      Ta sikutas uuesti tabalukku, kuid see oli kindlalt kinni. Raske ja robustsena ei sobinud see kuidagi siia linna. Kui valvurid tahtsid midagi kaitsta, siis seadsid nad üles sensori, mis käskis sul eemale hoida. Vaid uus-londonlased oleksid kasutanud metallist tabalukku.

      Croy oli käskinud tal siia tulla, nii et võti pidi kuskil siin olema.

      „Veel üks tobe test,” pomises ta.

      „Misasi?” küsis Zane. Võtit otsides oli ta kuuri otsa roninud.

      „Nagu Croy eriliseks riietumine,” seletas ta. „Ja meid Valentino 317 otsima saatmine. Võtit peab olema keeruline kätte saada, sest see kõik on test. Nende eesmärk oli selle Croy jäetud asja leidmine keeruliseks teha. Nad ei taha, et me selle erksad olemata üles leiaksime.”

СКАЧАТЬ