Kaitstud Eesti. Eero Lattu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kogu Lääne-Euroopa vallutamiseks alustati Venemaal juba 1930. aastate alguses. Pearõhk pöörati rasketööstusele. Ehitati tehaseid ja elektrijaamu, rajati kaevandusi. Et kindlustada odava toidu olemasolu, teostati maal kollektiviseerimine. Miljonid talupojad muudeti sunnismaiseks ja aeti kolhoosidesse. Ennaktempos arendati sõjatööstust. Punaarmee pidi saama maailma tugevamaks ja võitmatuks.

      Siis asuti rünnakuplaanide koostamisele. Üksainus pilk kaardile näitas kätte pealetungisuunad. Teel seisis risti ees Poola. Selle riigi suhtes tundis Stalin erilist vastikust – tal oli meeles Punaarmee hävitav lüüasaamine Varssavi all ja seejärel ulatuslike Ukraina ning Valgevene alade kaotus Riia rahu sõlmimisega. Poola probleem vajas lahendamist esmajärjekorras.

      Rünnakutiibade kindlustamiseks tuli allutada oma kontrollile Balti riigid põhjas ja Rumeenia koos naftaväljadega lõunas. 1939. aastal seisnes ülesanne niisuguse olukorra tekitamises, kus Saksamaa osutuks sõjajalal olevaks nii Prantsusmaa kui Briti lõviga. Stalin pidas siin heaks võimaluseks Saksa-Poola konflikti õhutamist koos samaaegse lähenemisega Inglismaale ja Prantsusmaale, et julgustada viimaseid vajadusel Saksamaa vastu sõtta astuma.

      1939. aasta augusti algul tuli Chamberlain äkkvisiidile Berliini. Ta kohtus eraviisiliselt Adolf Hitleriga. See, millest räägiti, võib tunduda kummalisena, aga Suurbritannia peaministri ülesanne oli Hitleri korralekutsumine. Sakslased lindistasid salaja kogu kõneluse.

      Chamberlain ütles füürerile võrdlemisi ebaviisakas vormis lühidalt järgmist:

      „Mida te endale lubate! Te peate vajalikul hetkel ründama Nõukogude Liitu ja ainult! Aga mis tegelikult toimub? Te muudkui suurendate oma sõjalist võimsust ja tegelete Saksa valduste laiendamisega. Pealegi, teie poliitika juutide suhtes on väljunud kokkulepitud raamidest. Ärge unustage, kes teid võimule aitas ja mida te ise meile lubasite!”

      Hitler ei hakanud vastu vaidlema, ütles vaid vastuseks, et kõik tema viimase aja sammud on olnud ettevalmistavad ja aeg tegutsemiseks saabub õige pea.

      Kui Chamberlain oli läinud, sajatas Hitler omaette: „Missugune vastik esteet! Tuleb siia häält kõrgendama. Ma ei hakka enam kunagi teie pilli järgi tantsima! Saksa rahvas väärib paremat saatust.”

      Samal ajal sai Berliin kindlaid andmeid, et Prantsusmaa ja Inglismaa peavad venelastega Saksamaa vastu suunatud läbirääkimisi ja et selles osas ollakse jõutud konkreetsete tulemusteni. Hitler otsustas tegutseda. Ta saatis Ribbentropi koos salajase lindistusega Moskvasse, andes eelnevalt Stalinile teada, et asi on kiire ja eriti tähtis.

      Saksa välisminister võeti Molotovi poolt vastu 19. augustil. Ribbentrop seletas veelkord oma visiidi eesmärki ja palus valmis panna magnetofon. Kutsuti Stalin. Pärast lindistuse ettemängimist ja sisu tõlkimist popsis Stalin mõned minutid täielikus vaikuses piipu, surus siis sõbralikult saksa välisministri kätt ja ütles:

      „Tänage härra Hitlerit julge sammu eest! Meie oskame seda hinnata. Kui Saksamaal on ettepanekuid, kuidas saaksime üksteisele kasulikud olla, võtame need rõõmuga vastu.”

      Edasi arenesid sündmused kiiresti. Otsustati sõlmida Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungi pakt. Lepiti kokku mõjusfäärides Balti merest Musta mereni.

      Stalini arvestus Hitleriga lepingut sõlmides oli lihtne: Saksamaa, koostöös Nõukogude Liiduga, likvideerib Poola riigi ja muutub siis Venemaa vahetuks naabriks. Langeb ära vajadus vägesid mingitesse koridoridesse suruda. Võttes arvesse Suurbritannia kohustusi Poola suhtes, osutuksid Saksamaa ja Inglismaa sõjajalal olevateks. Tõenäoliselt tõttaks Poolale appi ka Prantsusmaa. Hitlerile oli põliste Saksa alade ühendamine emamaaga tähtis ja seepärast tõusis ka tema jaoks Poola küsimuse lahendamine esiplaanile. Niisugusel taustal võis Stalin kerge vaevaga välja kaubelda Balti riikide ja Soome liitmise Nõukogude Liidu mõjusfääri. See tähendas sisuliselt vabu käsi toimetada nende maadega oma äranägemise järgi, ilma et oleks karta Saksamaa vahelesegamist.

      Rumeeniaga oli asi keerulisem – ei võinud ju Hitler naftaleiukohtadest loobuda. Ta otsustas siinkohal pakkuda Stalinile kompromissi Bessaraabia näol. Stalin pidas Bessaraabiat Rumeenia poolt okupeerituks ja oli meelsasti pakutuga nõus. Lepiti kokku formuleering: Nõukogude Liit deklareerib oma erihuvi Bessaraabia suhtes ja Saksamaa jälle huvi täielikku puudumist nimetatud piirkonna suhtes.

      1939. aasta septembrilõpu seisuga pidas Stalin end olukorra peremeheks. Viivitades Poola jagamisega, õnnestuski tal Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaaga sõtta meelitada. Chamberlain oli Hitleri reetlikkusest niivõrd šokeeritud, et kui 17. septembril kerkis üles küsimus sõja kuulutamisest Nõukogude Liidule seoses Punaarmee tungimisega Poolasse, teatas peaminister:

      „Meil läheb Stalinit veel vaja. Meie sihtmärk on Adolf Hitler ja pealegi teavad poolakad hästi, et meie kohustused piirduvad vaid Saksamaa kallaletungiga!”

      Nii juhtuski, et kuigi Poola hävitamises osales Saksamaa kõrval ka Nõukogude Liit, jäi viimane sõjalisest vastasseisust Inglismaa ja Prantsusmaaga kõrvale.

      Nüüd oli vaja vaid veidi aega, et Balti küsimus lahendada, seejärel väed suureks sööstuks uutele läänepiiridele viia ja mis peamine, oodata, kuni Saksamaa on sõjas Inglismaaga end piisavalt kurnanud. Stalin arvestas maksimaalselt kahe aastaga. Hiljemalt 1941. aasta sügiseks saaks temast kaasaja suurim väejuht ja geniaalne strateeg, kes jäädvustab oma nime igaveseks maailma ajaloo lehekülgedele.

      Stalinist saaks Euraasia Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu looja ja terve mandri valitseja. Siis täituks tema suur unistus.

□

      Niisiis, paarkümmend minutit enne südaööd astus Molotov Stalini suvila töökabinetti. Kedagi kohtamata, suundus Vjatšeslav Mihhailovitš edasi suurde söögisaali. Peremees istus üksinda pika laua kaugemas otsas ja toppis parajasti piipu. Tema ees seisis pudel punase lemmikveiniga. Kohe rahvakomissari kannul sisenes söögisaali valge põllega vormikas teenijatüdruk Valentina ja jäi peaukse kõrvale ootele.

      „Astu aga edasi. Mõtlesin täna ühe korraliku lambaprae süüa. Kas kõht on tühi? Valja toob sulle midagi,” innustas Stalin rahvakomissari.

      Molotov võttis tänades istet, tellis taldrikutäie pelmeene ja pudeli portveini ning jäi Peremehe küsimusi ootama.

      „Kas sa, Molotov, Polinuškat ei taha siia kutsuda? Võib-olla on praegu õigem veidi lõbutseda, aga tööasju arutame homme,” pani Stalin ootamatult ette.

      Peremehel oli vahel kombeks lähemate kaasvõitlejate naisi seltskonda kutsuda ja siis hommikuni pidutseda. See seisnes küll enamasti ohtras viina- ja veinijoomises, mille juures siis siivutuid jutte räägiti. Molotovile sellised olengud ei meeldinud, seda enam, et hiljemalt kella neljaks päeval pidi jälle vormis olema.

      „Polina Semjonovna on mul juba paar päeva suvilas ja praegu kindlasti magab. Pealegi võtaks tal siiajõudmine mitu tundi,” põikles Molotov.

      „Nii et Polinuška täna ei tule. Aga baleriinid? Tahad, kutsume mõned?” õrritas Stalin.

      Molotov manas näole virila ilme, näidates, et eelistaks siiski seekord ilma naisteta läbi ajada: „Mis me siin kahekesi, mõni teinekord, Kaganovitš ja Beria võiksid ka olla, täna sööks lihtsalt.”

      „Olgu pealegi. Räägi, mis olukord eestlastega on! Panin tähele, et nende välisminister pole sugugi rumal inimene. Kuidas sa kavatsed läbirääkimised lõpetada? Ja peaasi, millal?” päris Stalin.

      „Jossif Vissarionovitš, mina tegutsen vastavalt kinnitatud plaanile. Ütlesin neile, et homme tuleb kokkuleppele jõuda. Arvan, et nii ka sünnib. Järgmised on lätlased, siis soomlased. Leedu СКАЧАТЬ