Kaitstud Eesti. Eero Lattu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohta kinnitas peanoogutusega otsekohe Molotov. Siiski tundus, et vene poolel jäi argumentidest puudu ja seepärast oli vaja käiku lasta üldisemat laadi süüdistused, mille ümberlükkamiseks puudus eestlastel võimalus.

      Selter proovis Piibu mõtet veelkord esile tuua: „Meie loodame sellist lepingut, mis Eesti rahva tundeid ei riiva. Küll siis kõik rahulikult kulgeb. Uskuge, eestlased oskavad enesele võetud kohustusi korralikult täita.”

      Nüüd viis Stalin jutu Tartu rahulepingule: „Praegune olukord Soome lahes on Nõukogude Liidu rahvastele peale surutud. Eesti osa selles pole mitte väike.”

      Piip tõrjus: „Eesti-Vene rahuleping, mille kokkupanemisest ka mina osa võtsin, kindlustas õiglase ja püsiva rahu. Kuidagi ei saa nõustuda, et väike Eesti seda lepingut sõlmides midagi Venemaale peale surus. Mäletan, kuidas härra Joffe5 pärast allakirjutamist lepingu üle rahulolu väljendas.”

      Ka saadik Rei lisas omaltpoolt: „Eestis pole ealeski arvatud, et Tartu rahuleping Venemaa vabal tahtel ei sündinud. Kui nüüd muuta suhete aluseid Eestile kahjulikus suunas, siis head vahekorrad meie riikide vahel kindlasti kannataksid.”

      Stalin popsutas uuesti piipu, levitades ruumi erilist tubakapõlemislõhna. Näis, nagu tahtnuks ta läbirääkimiste selles etapis vältida konkreetseks minemist ja uurida vaid eestlaste mõtteloogikat. Mikojan püsis endiselt tagasihoidlik, piirdudes aeg-ajalt Stalinile kaasanoogutamisega. Molotovile tundus Peremehe pikaleveninud vaidlus eestlastega imelik – juba poolteist tundi räägiti selget diplomaatilist „loba”, ilma et asi paigast oleks nihkunud. Muidugi ei võinud ta seda Stalini juuresolekul väljendada, ja jälgis vaid, kuhu Peremees tüürib.

      Stalin jätkas: „Minu väikesel kodumaal Gruusias arvati varem, et iseseisvus on imerohi, mis kõik probleemid lahendab. Pärast revolutsiooni löödi Venemaast lahku, nagu teiegi tegite. Nüüd on Gruusia jälle liidus Venemaaga ja võin teile kinnitada, et elu seal areneb kiiresti. Järelikult saadi aru, et väikeriigid vajavad liitu suure ja tugevaga, kes neid kaitsta suudaks. Mispärast teie sellele vastu olete?

      Punaarmee osade viimine Eestisse vastavalt täna esitatud ettepanekule pole midagi muud, kui sellise liidu pakkumine sõbralikule naabrile. Võtke veel arvesse, et see on ajutine liit, ainult sõjaajaks. Pärast viime oma väed välja ja tänutäheks anname Eestile soodsa kaubanduslepingu, mida paljud kadestaksid. Võin teile kinnitada, et 1920. aasta rahuleping jääks oma põhiolemuses kehtima. Vahepeal on Nõukogude Liit saanud tugevaks ja vajab tingimata Balti merel oma julgeoleku kindlustamist. Loodan, et meie Eesti kolleegid mõistavad lõpuks minu mõtet.”

      Tajudes, et Stalin soovib juttu kokku tõmmata ja võib iga hetk lahkuda, tuli Selter läbirääkimiste teema juurde tagasi. Vastavalt valitsuselt saadud instruktsioonile, pani ta ette arutada väekontingendi suuruse küsimust:

      „Meie mõistaks, kui teie sooviksite mereväebaasidesse asetada väikesearvulisi garnisone, mis oleks mõeldud kaitseks mere poolt. Nende paiknemine ja hulk peaks arvestama Eesti rahva ja meie sõjaväe suurust. Kui meie juba kord lepingu sõlmime, siis ei ole maa poolt karta mingit rünnakut. Selle eest hoolitseks täie vastutusega juba Eesti valitsus. Nii et jutt saab käia vaid baasigarnisonidest ja nende suurus tuleks fikseerida Euroopa sõja ajaks eraldi kokkuleppega. Ainult selliselt aluselt võime meie edasi liikuda.”

      Kõigi pilgud pöördusid Stalini suunas, õhus oli tunda kasvavat pinget. Jossif Vissarionovitš tõusis, liikus paar korda laua ääres edasi-tagasi ja lausus üsna rahulikult:

      „Seltsimees Molotov, arvan, et oleme nõus meie ettepanekutes muudatusi tegema. Kas sobib, et jätkame homme?”

      Stalin jättis kõigiga kättpidi hüvasti ja lahkus.

      Molotovi näoilme peegeldas selget pettumust, kui ta eestlaste poole pöördudes lausus: „Oleks tingimata vajalik homme kokkuleppele jõuda. Mulle jääb arusaamatuks teie soov aega võita. Ainult tänu seltsimees Stalini kannatlikkusele on läbirääkimised veel üldse võimalikud.”

      Lepiti kokku, et uus koosolek toimub järgmise päeva pärastlõunal kell neli.

      Eesti delegatsioon suundus saatkonda, kus asuti kohe edasist tegevuskava arutama. Tunnistati, et Vene poole viimased ettepanekud on küll oluliselt karmimad, kuid võimaldavad siiski valitsuse poolt antud mandaadi raames läbirääkimisi jätkata. Kuna aga surve oli selgelt kasvanud, nõutati Tallinnast võimalus suurendada sisselubatavate vägede arvu 7000 meheni. Veidi enne südaööd võis Selter, kes koosolekut juhtinud oli, viimaks raskele päevale joone alla tõmmata, soovides kõigile head ööd.

      Suurlinn vajus unne, vaikselt ja üheskoos.

      Kella 23 paiku, pärast eestlastega toimunud läbirääkimiste vooru, sõitis välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Stalini juurde Kuntsevosse. Lähedases suvilas serveeriti tavapärast õhtusööki. Õigupoolest peaks seda nimetama lõunatamiseks, sest Kremli peremees töötas öösiti ja kõik, keda vähegi võidi tema käsul välja kutsuda, pidid sellega arvestama.

      Sadas tihedat vihma ja seetõttu liikus rahvakomissari auto mööda Možaiski maanteed tavapärasest aeglasemalt. Olgugi, et marsruut oli läbinisti tuttav, tundusid teeäärsed majad Molotovile kuidagi armetumad kui varemalt. Moskva äärelinn oli enamasti puumajade päralt ja vihmasajus paistis ümbrus veelgi kahvatum. Seevastu säras märg sõidutee tänavalaternate valgel lausa pidulikult.

      Molotov oli valmis selleks, et õhtusöögil puudutab Stalin baaside lepingute ja nendega seoses rakendatavate diplomaatiliste abinõude teemat. Erilist kartust tal ei olnud. Eestiga oli juba algust tehtud ja kõik märgid näitasid hoolikalt planeeritud tegevuse edukust. Molotov teadis, et tema ülesanne on, enne otsustavaid revolutsioonilisi sündmusi Euroopas, Nõukogude Liidu piiride laiendamise ettevalmistamine ja välispoliitiliste vastaste ohjeldamine.

      See oli keeruline töö, terve missioon, mille täitmisele ta ennast täielikult pühendas.

□

      Läänepoolsed piiririigid, kuhu kuulusid Soome, Eesti, Läti ja Leedu, kujutasid enesest tülikat takistust Stalini Suure Plaani elluviimisel. Need pisiriigid tuli sõjaliselt neutraliseerida, et siis sobival momendil laiendada sinna oma täielik võim. Anastades väikesed Balti naabrid, saaks Stalin suurepärase platsdarmi tulevaseks hüppeks Euroopa suunas.

      Stalin ei kahelnud, et Euroopa valitsejad on tema suhtes otsuse ammu langetanud. Omal ajal tehti ju panus Venemaal Leninile ja Trotskile. Tema, Stalin, oli kõrvaline, „mitteoma”, ja pealegi veel sõnakuulmatu. Sellisest oli vaja lahti saada. Aga tema suutis agentuuri varakult avastada ja kahjutuks teha. See töötas – alati esimesena vastasele kallale! Inimesi hoiab sigadusi tegemast ainult hirm. Hirmu tuleb külvata ja seda ta oskab.

      Ning Venemaa… Hiiglaslik territoorium, kus võib teha karistamatult kõike! Juba paarkümmend aastat on sellel maal korda saadetud koletuid asju – piinatud, surnuks näljutatud ja tapetud miljoneid inimesi, röövitud muinasjutulisi varandusi… Aga tema, Stalin, muudab Venemaa allaheitlikud ja harimatud rahvad inimkonna veduriks. Vaja on veel viimast pingutust, viimaseid ohvreid! Ta allutab lõpuks enese tahtele ka selle maailma vägevad.

      Stalin teadis, et kommunistlik Venemaa, Nõukogude Liidu maski all, vajab olemasoluks jätkuvat laienemist ja oma mõjuvõimu kehtestamist üha uute territooriumide üle. Vastasel korral tuleks tal rinda pista pikalevenivas konkurentsis kapitalistliku tootmise ja massoonide määratu suurte ja üha kasvavate rahadega, mis tõenäoliselt tema vastu pööratakse. Asi lõppeks allajäämisega, võibolla mitte tema eluajal, aga pikemas plaanis kindlasti. Selle analüüsi oli Stalin oma peas läbi teinud ja vastavad järeldused said määravaks kogu tema tegevusele. Ta asus looma impeeriumi, palju suuremat tsaaride omast, palju võimsamat СКАЧАТЬ