Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

      2

      Venemaa Föderatsioon ründas oma iseseisvat naabrit kevade esimesel kuuvalguseta ööl. Koidikuks roomasid selle tankid mööda maanteid ja kõrvalradu läände, otsekui kuulunuks see maa neile, nagu oleks pärast külma sõda veerand sajandit kestnud sulaaeg olnud ainult unenägu.

      Seda ei oleks tohtinud siin juhtuda. Tegemist oli ju Eestiga, aga Eesti kuulus NATO liikmesriikide hulka. Tallinna poliitikud olid rahvale lubanud, et pärast Eesti alliansiga liitumist ei ründa Venemaa neid enam kunagi.

      Seni aga ei võtnud NATO selles sõjas midagi ette.

      Venelaste maismaarünnakut juhtisid tankid T-90, täielikult moderniseeritud viiekümnetonnised terasmürakad, mis olid relvastatud 125 mm tornisuurtüki ja kahe raskekuulipildujaga, neid kaitses plahvatav reaktiivsoomus ning tõhus automaattõrjesüsteem, mis tuvastas lähenevad raketid ja hävitas need õhus, saates neile vastu tõrjeraketid. T-90 sõjaratsude kannul liikusid jalaväesoomukid BTR-80, mille vatsadesse varjunud sõdurid tagasid vajadusel tankidele katte ning taandusid pärast ohu neutraliseerimist taas soomuse varju.

      Seega oli maismaasõjas ülekaal täielikult Venemaa Föderatsioonil.

      Õhus oli kõik siiski teisiti.

      Eestil oli tõhus raketikaitsesüsteem, mistõttu venelaste rünnak nende eelhoiatussüsteemidele ja maa-õhk rakettide (SAM) positsioonidele osutus vähetõhusaks. Paljud SAM-patareid jäid terveks, need olid alla tulistanud juba üle kümne Venemaa lennuki ning takistasid veel kümnetel teistel lahinguülesande täitmist.

      Taevas ei kuulunud veel venelastele, kuid seni ei olnud see asjaolu takistanud nende edasiliikumist maismaal.

      Sõja esimesel tunni tehti külasid maatasa, juba lamas linnu rusudes, paljud tankid jätkasid suurtükituld. See tähendas lüüasaamist ning igaüks, kel oli sõjapidamisest vähegi aimu, võis seda ammu ette aimata, sest väike Eesti oli keskendunud diplomaatiale, mitte füüsilisele kaitsele.

      Edgar Nõlvak oli aimanud selle rünnaku tulekut, kuid mitte sellepärast, et ta olnuks sõdur või poliitik – ta oli kooliõpetaja. Ta mõistis seda, sest jälgis telesaateid. Nüüd, lamades verisena märjas kraavis, värisedes külmast ja hirmust, kõrvade kuulmekiled rebenemas teisel pool põldu metsaservale ilmunud Venemaa tankide mürskude plahvatustest, jätkus tal meelekindlust kiruda riigijuhte ning kahetseda, et nad olid raisanud Brüsselis aega diplomaatiale ega kasutanud seda hoopis selleks, et rajada kuradi kaitsevall, mis oleks need kuradi venelased tema kuradi külast eemal hoidnud.

      Sissetungi võimalikkusest oli räägitud juba nädalaid, aga siis, mõni päev tagasi, plahvatas piiri taga Venemaal pomm, mis tappis kaheksateist tsiviilisikut. Televisioonis süüdistasid venelased Eesti kaitsepolitseid, Venemaa libe riigimeedia kiitis sellele pöörasele avaldusele takka. Esitati sepitsetud süütõendeid, misjärel Venemaa president teatas, et ta on sunnitud Vene rahva kaitseks korraldama Eestis julgeolekuoperatsiooni.

      Edgar Nõlvak elas piirist kõigest neljakümne kilomeetri kaugusel asuvas Põlvas. Oma noorpõlves seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel kartis ta, et metsa varjust ilmuvad tankid, mis hakkavad tema kodu tulistama. Viimase kahekümne kolme aastaga oli see hirm aga täielikult ununenud.

      Nüüd olid tankid kohal, paljud tema kaaslinlased tapetud ning kindlasti surmatakse temagi, peatumata hetkekski teel läände.

      Kaks tundi tagasi oli Edgarile helistanud sõber, kes elas mõni kilomeeter ida pool Võikülas. Metsas redutav šokis sõber teatas Edgarile rabatult, et Venemaa tankid olid möödunud külast, tulistades ainult paar mürsku, sest Võikülas ei olnud midagi peale mõne lauda ja bensiinijaama. Aga mõni minut pärast tanke ja soomukitega liikunud sõdureid saabusid veoautodel kohale tsiviiljõugud, kes nüüd rüüstasid ja põletasid.

      Siis olid Edgar ja teisedki mehed saatnud perekonnad minema, võtnud ei tea kas vaprusest või narrusest püssid ning ootasid nüüd kraavis, millal soomukid mööduvad ning jõugud kohale jõuavad. Kui nad ei saa tanke millegagi peatada, ei lase nad vähemalt Vene tsiviilisikutel küla maha põletada.

      Plaan purunes samal hetkel, kui maanteel liikuvatest peajõududest hargnes laiali pool tosinat tanki, mis moodustasid puude vahel tõkke ja alustasid Põlva tulistamist võimsate mürskudega.

      Edgari lapsepõlve luupainaja oli teoks saanud.

      Edgar ja mehed koos temaga olid tõotanud võidelda surmani. Aga siis tulid tankid ja võitlust ei olnudki.

      Oli ainult surm.

      Õpetaja sai peaaegu kohe haavata. Ühelt positsioonilt teisele liikudes oli ta olnud parajasti lagedal, kui keskkooli parklas plahvatas mürsk. Purustatud universaalauto killud läbistasid tal mõlemad jalad, nüüd lamas ta poris oma püssil, oodates lõppu.

      Edgar Nõlvak ei teadnud sõjandusest suurt midagi, kuid venelaste liikumiskiiruse järgi oli selge, et nad jõuavad Põlvast põhja pool asuvasse Tartusse millalgi pärast lõunat.

      Mingi kärisev heli läbistas õhku. Edgar oli kuulnud samasuguseid helisid juba terve tunni ja teadis, et seda tekitab lähenev mürsk. Ta surus näo jälle külma porri.

      Põmm!

      Selja СКАЧАТЬ