Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuli kirjutuslaua juurde tagasi ja kallas mõlemad täis.

      Kapten Roman Talanov lihtsalt jälgis teda.

      „Võtame selle terviseks.”

      Talanov kallutas pead. „Terviseks? Ma ei ole veel millegagi nõustunud, seltsimees.”

      „Ei. Tõepoolest ei ole.” Ülikonda kandev mees muigas ja sirutas ühe pitsi jahmunud sõjaväelase poole. „Veel mitte. Siiski jõuate selleni peagi, sest me oleme ühesugused.”

      „Ühesugused?”

      Pintsak ulatas pitsi Talanovile. „Jah. Nagu selle kava koostanud mehed seal tipus, oleme meiegi ellujääjad.”

      1

      TÄNAPÄEV

      Must Ford Bronco kihutas läbi tormi, rattad paiskasid kruusateelt üles pori, vett ja kiviklibu, piitsutav vihm kattis tuuleklaasi kiiremini, kui kojamehed jõudsid seda ära pühkida.

      Sajakilomeetrise tunnikiirusega tormava maasturi tagauksed avanesid, kaks meest ronis välja vihma kätte, teine teisel küljel. Mehed seisid astmelaual, hoides kinnastatud kätega ukseraamist kinni. Suured kaitseprillid säästsid nende silmi pori, lendavate kivide ja vee eest, kuid mustad Nomex-kostüümid2 ja kaelas rippuvad püstolkuulipildujad kattusid otsekohe sopaga nagu ka kogu ülejäänud varustus: integreeritud sidesüsteemiga kiivrid, kuulikindlad rinna- ja seljakilbid, põlveja küünarnukikaitsed ning magasinitaskud. Selleks ajaks, kui Bronco lähenes keset vihma mattunud karjamaad asuvale majale, oli kõik märg ja paksult mudaga koos.

      Auto pidurdas järsult ning peatus rataste lohinal eesuksest kõigest kuue meetri kaugusel. Mõlemad mehed hüppasid astmelaualt maha ja tormasid maja poole, libistades relvasuudmetega üle ümbritsevate puude, otsides mis tahes sihtmärki. Bronco juht järgnes neile kohe, temagi kandis jämeda summutiga H&K püstolkuulipildujat.

      Kõik kolm kogunesid ukse juurde troppi, esimene neist sirutas käe ja vajutas lingile.

      Uks oli lukus.

      Kõige tagumine mees – autojuht – astus nüüd sõnatult ette. Ta langetas H&K rinnale, küünitas selja taha ja haaras seljakotist püstolpäraga pumppüssi. Relvas olid lõhkelaengud Disintegrator, seitsmesentimeetrised võimsad padrunid, mille viiekümnegrammine lõhkekeha koosnes plasti valatud teraspulbrist.

      Ründaja seadis pumppüssi toru viieteistkümne sentimeetri kaugusele ülemisest uksehingest ja tulistas selle pihta. Valju kärgatuse ja laia leegikeele saatel pures teraspulber puitu, rebides uksehinge piidast välja.

      Teine laeng purustas alumise hinge, seejärel paiskas mees ukse jalahoobiga majja.

      Pumppüssiga autojuht astus kõrvale ja kaks püstolkuulipildujaga meest tormasid pimedasse ruumi, relvad laskevalmis, toru alla kinnitatud lampide ergavad tulekaared läbistasid pimedust. Autojuht pani pumppüssi ära, haaras H&K ja järgnes teistele majja.

      Igal mehel oli oma jälgimissektor, nad tegutsesid kiiresti ja tõhusalt. Kolm sekundit hiljem liikusid nad maja tagaossa viiva koridori poole.

      Nüüd oli nende ees kaks vastamisi asuvat avatud ust, koridori lõpus paistis veel kolmas, mis oli suletud. Mehed hargnesid, esimene sisenes vasakpoolsest uksest, teine suundus paremale. Nad mõlemad nägid sihtmärke ja tulistasid, summutatud lasud mütsusid väikeses ruumis valjusti.

      Sedaaegu, kui esimesed kaks puhastasid oma ruume, hoidis kolmas mees koridoris relva suletud uksel, teades täie selgusega, et kui keegi peaks tema selja tagant majja sisenema, on ta kaitsetu.

      Kaks meest astusid kiiresti koridori ja suunasid relvad ettepoole, kolmas aga pöördus ja vaatas selja taha. Hetk hiljem jõudsid kõik suletud ukse juurde. Nad koondusid taas ja esimene katsus vaikselt linki.

      Uks oli lukustamata, niisiis viivitas ta ainult selleks, et küürakile laskuda. Kaaslased tegid samuti ja siis sisenesid kõik kolm, nii et igaühe relvalamp valgustas oma sektorit.

      Nad nägid oma väärtuslikku objekti keset pimedat tuba. Kuuekümne viie aastane John Clark istus toolil, käed rüpes, ja vaatas silmi vidutades eredatesse tuledesse. Need valgustasid temast mõne sentimeetri kaugusel vasakul ja paremal seisvaid mehekogusid, osaliselt ka kolmandat, kelle nägu paistis poolenisti Clarki pea varjust.

      Kolm lävel seisvat relvastatud meest, Domingo Chavez, Sam Driscoll ja Dominic Caruso tulistasid korraga. Lühikesed valangud pragisesid toas, relvasuudmetest sähvis leeke ning püssirohusuitsu lehk summutas maja rõske hallitusehõngu.

      John Clark ei liigutanud ennast, ei pilgutanud isegi silmi, kui kuulid tungisid laksatades kolme teda ümbritsevasse inimkogusse.

      Sihtmärkide laupa tekkisid augud, kuid ükski neist ei kukkunud. Need olid relvastatud meeste fotokujutistega puust alused.

      Relvatuled libisesid nüüd ruumis ringi igaüks eraldi, üks neist peatus neljandal ja viiendal kujul, mis seisid kõrvuti nurgas. Vasakpoolne oli mees, kes hoidis käes detonaatorit. Ding Chavez tabas seda sihtmärki kahe kuuliga laupa.

      Teine nurka suunatud lamp valgustas kaunist noort naist, kes hoidis paremal käsivarrel väikelast. Langetatud vasakus käes oli osaliselt reie taha varjatud pikk kööginuga.

      Hetkegi kõhklemata tulistas Dom Caruso naist laupa.

      Mõni sekund hiljem kostis toa teisest servast Driscolli hüüatus: „Klaar!”

      „Klaar!” kordas Caruso.

      „Meil on klaar,” kinnitas Ding.

      John Clark tõusis toa keskele asetatud toolilt ja hõõrus silmi, kuhu oli tunginud kolme võimsa relvalambi, igaühe valgusvoog 200 luumenit, võimas kiirgus. „Kaitseriivistage relvad.”

      Kolm ründajat lükkasid oma MP5-le3 kaitseriivid ette ja jätsid relvad rinnale rippuma.

      Nad vaatasid neljakesi üle viie märklaua kuuliaugud, lahkusid toast ja kontrollisid ka kõrvaltubades olnud sihtmärke. Siis väljusid kõik pimedast majast ja jäid verandale vihmavarju.

      „Mida sa arvad, Ding?” küsis Clark.

      „Võinuks minna ladusamalt,” ütles Chavez. „Tempo langes, kui ma pidin ukse juurde koondumiseks teistele järele jõudma. Ükspuha, mismoodi me tegutseme, peame autojuhti järele ootama, kui soovime kolmekesi sisse tungida.”

      Clark kaalutles kuuldut. „See on tõsi. Mis veel?”

      „Kui Ding ja Sam koridorist tubadesse sisenesid, jäin mina koridori üksinda,” lausus Caruso. „Ma katsin ruumi, mis oli alles läbi vaatamata, ust koridori otsas, kuid igatahes ma arvan, et kuuega tegelemiseks peaks meid olema üks mees rohkem. Väljast sisenenud vaenlane oleks saanud mulle vabalt kuklasse tulistada. Pidin tähelepanu jagama, igatahes vajaksime seal lahinguks peale minu veel üht meest.”

      Clark noogutas. „Meie jõud on liiga väike.”

      „Ilma Jack juuniorita on meid nüüd veel vähem,” nentis Dom Caruso.

      „Ilmselt peame mõtlema sellele, et võtta üksusse mõni uus mees,” ütles Driscoll.

      „Jack tuleb tagasi,” vastas Chavez. „Sa tead sama hästi kui minagi, et СКАЧАТЬ