Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui sa tahad mõne teise pangaga äri ajada… pangad on omavahel tihedates ärisuhetes… see teine pank peab sind usaldama. Mingi kahtlase passiga kahtlane venelane ei tee ju Antigua Ivani pangast, ükspuha kuidas seda ka nimetatakse, rahaülekandeid, mida New Yorgi Citibank meelsasti vastu võtaks.”

      Sandy hakkas naerma. „Mulle meeldib sinu agarus, Jack, kuid sa oled nagu metsa eksinud lapsuke. Sul on õigus, paljudel maksuvabade piirkondade pankadel puudub suurpankadega tehinguteks litsents, kuid sellest piirangust saab üle. See St. John’si Ivani pank, nagu sina seda nimetad, peab lihtsalt leidma endale pangandusmaailmas pisut paremal positsioonil paikneva vahenduspanga, mis on valmis hämarate isikutega äri ajama. Piisab mõnele pangaametnikule antud kobedast altkäemaksust. Vahendaja kannab Ivani raha üle mõnele teisele vahendajale, et too suunaks selle Šveitsi, Liechtensteini, Madeirale, Portugali või kuhugi mujale, kus pangad tegutsevad sama läbipaistmatult, ehkki on pisut auväärsemad kui tolle kuramuse Antigua omad. Sealt võib raha liikuda juba kuhu tahes – USA-sse, Ühendkuningriiki või tagasi Venemaale, nagu ma Galbraith Rossiya Energy juhtumi puhul söandan oletada.”

      „Miks peaks see naasma Venemaale?”

      „See on klassikaline rahapesuskeem, mida nimetatakse raha pööritamiseks,” ütles inglane. „Tavaliselt algab see korruptsiooni, varguse, altkäemaksu, organiseeritud kuritegevuse või ükspuha mis muul hämaral viisil saadud raha vastuvõtmisega, mis seejärel kantakse üle mõne niisuguse maksuvaba keskuse valdusfirmale, kust see saadetakse teisele valdusfirmale ning seejärel tagasi Venemaale kui puhas välisinvesteering.”

      „Pagana pihta,” pomises Ryan. „Mul on alles palju õppida.”

      „Seda küll, poiss. Aga sa taipad kiiresti.” Lamont vaatas kella. „Akadeemilisest vaatevinklist on see kõik väga huvitav, aga sedasorti variettevõtted vupsavad esile ja kaovad ülikiiresti, niisiis, kui sa ei tunne tõelist omandistruktuuri ega tegelike isikute varjunimesid, ei jõua sa kunagi raha lähedale. Meie ei saa kunagi teada, kes kuulub IFC või selle filiaalide nõukogusse. Nad näevad ränka vaeva, et see teave püsiks saladuses, ning saavad sellega kuramuse hästi hakkama. Sa oled ju ise dokumente näinud.”

      Jacki silmadesse kerkis aegamisi sära. „Olen. Kõik need dokumendid on koostatud nõnda, et varjata omanikku, aga mis kasu on teadmisest, kus tema pank asub?”

      Lamont kallutas pead. „Millest sa räägid?”

      „Kõikidest neist Antigual asuvatest firmadest, mida ma mainisin. Need on registreeritud ühes ja samas hoones.”

      „Selles pole midagi erilist. On olemas registreeritud vahendaja, firma, mis aitab sul saada passi, ning advokaadid, kes korraldavad maksuparadiisi kontod. Just selleks kasutatakse füüsilist aadressi. Mitte mingit tegelikku seost omanikuga.”

      „Pank asub siis kusagil lähedal,” arvas Jack.

      „See pole mingi klientide teenindamise paik, poiss. Ei mingeid kassaaparaate ega ametnikke. Niisugune pank eksisteerib ainult paberil, kontod asuvad teistes ülekandepankades. Kindlasti on kõik selle korraldanud mingi advokaat, kuid need mehed ei reklaami end Internetis ega Facebookis. Nemad mängivad vaikselt.”

      „Tahaksin seda registreeritud agenti lähemalt jälgida,” ütles Jack. „Vaadata ise seda hoonet.”

      Sandy kehitas õlgu. „Muidugi. Tee seda kas või lustiks. Leiad hoone Google Maps’i pildil.”

      Jack raputas pead. „Ma ei mõtelnud seda. Tahan sinna sõita. Pisut ringi vaadata.”

      Lamont lihtsalt seiras teda hetke. „Füüsiliselt? Kas sa tahad tõepoolest minna?”

      „Muidugi.”

      „Võiksid palgata Antigual mõne kohaliku uurija, kes teeks seda sinu eest.”

      „Sandy, sa ütlesid äsja, et ma olen ikka veel nagu lapsuke metsas. Oskan lugeda dokumente või uurida SPARK-ist varifirmade struktuuri, samuti võin palgata kellegi, kes hakkaks seal uurima, kuid ma saan kõigest paremini aru ikka siis, kui ise kohale lendan. Vaatan päeva või paar ringi ja püüan neis maksuvabades operatsioonides selgusele jõuda. Võib-olla saan midagi teada ka IFC valdustest ja teistest sealse aadressiga majandusüksustest.”

      Kuuldu ei meeldinud Sandyle. Ta püüdis Ryanit veel kord ümber veenda. „Mida sa kavatsed teha? Kas asud volitatud esindaja kuramuse sopas sorima?”

      Jack naeratas. „See on hea mõte.”

      Sandy ohkas pikalt. „Sa vististi ei mõista, millega sul tegemist on. Olen seal varemgi viibinud. Usu mind, semu, neid kavalaid kolmanda maailma finantsoperatsioonide keskusi kaitsevad karmid ja vägivaldsed tegelased. Peale selle on mängus mitut masti kurjategijad ja uimastijõugud, kes on põhjendatult huvitatud, et välismaa uurijate terane pilk ei ulatuks firmadeni, mida nad kasutavad oma sissetulekute pesemiseks. Sa oled Ameerika Ühendriikide presidendi poeg. Sa ei ole harjunud tegelema kaabakatega.”

      Jack ei vastanud.

      „Võib-olla ei saa sa tabelite või kontoritarkvara abil täielikku ülevaadet, kuid sul oleks palju ohutum istuda kirjutuslaua taga ja vaadata, mis seal on võimalik välja uurida.”

      „Sandy, Antigual ja Barbudal käib kogu aeg turiste. Ma ei kavatse oma õnne proovile panna ja riskida saavutatu kaotamisega. Usu mind, ma saan sellega hakkama.”

      Sandy langetas pea toolikorjule ja vahtis tükk aega lakke. Lõpuks ta lausus: „Kui sa teed seda, siis ma ei saa lubada, et sa lähed sinna üksi.”

      Jack oli sedasama mõtelnud. „Tule siis kaasa.”

      Sandy kõhkles veel pisut, kuid Ryan juba mõistis, et inglise kolleegi mõtted on juba supelrannal ja piña colada’l.9 „Olgu pealegi. Lendame sinna ja vaatame järele, kuid juba esimese ohumärgi puhul jätame kõik katki ja kiirustame tagasi hotelli, otseteed baari, selge?”

      „Selge, Sandy.” Ta tõstis käe, et peopesad kokku lüüa. „Niisiis teele!”

      Lamont silmitses tema kätt. „Andestust?”

      Jack langetas käe. Ta oli liialt kiirustanud. „See oleks lõbus. Ära päevituskreemi unusta, ilmselt ei pea sa selleta Kariibidel kuigi kaua vastu.”

      Lamont ei jaksanud naeru tagasi hoida.

      15

      Marylandis asuvas John Clarki Emmetsburgi farmis oli kell kümme õhtul. John ja Sandy oli veetnud õhtu laenutatud filmi vaadates ning kavatsesid juba magama minna, kui öökapil helises telefon.

      Clark haaras kuuldetoru.

      „Halloo?”

      „John Clarki palun.”

      „Kuulen.”

      „Tervist, härra Clark. Andestust, et tülitan teid nii hilja. Räägib Bixby Ühendriikide Kiievi saatkonnast.”

      Clark sirvis kuuldud nime otsides läbi oma mälu mahuka andmebaasi. See ei äratanud mingit vastukaja, pealegi ei meenunud talle kedagi tuttavat, kes oleks sel hetkel Kiievis töötanud.

      Enne kui ta nurjumist tunnistada jõudis, ütles Bixby: „Jimmy Hardesty soovitas mul teile helistada.” Hardesty töötas LKA-s, nad olid tuttavad juba aastakümneid ning Hardesty oli Clarki usaldusalune.

      „Arusaadav. СКАЧАТЬ