Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Selles osas on sul õigus, kuid ma avastasin, et mitme oksjonivõitja volitatutud esindaja oli ühest ja samast firmast.”

      Sandy kehitas õlgu. „Volitatud esindajale makstakse, et ta leiaks kellegi, kes varjaks firma dokumentides tegelikke omanikke. Üks register võib tegeleda kümne tuhande firmaga. Kahju küll, poiss, kuid volitatud esindajalt ei saa sa mingit väärtuslikku informatsiooni.”

      Loomulikult pomises nüüd Ryan endamisi: „Volitatud esindajale peaks suruma püstoli kuklasse. Siis jagab ta kindlasti väärtuslikku informatsiooni.”

      Lamonti kulmud kerkisid. Hetk hiljem astus ta kabinetti ja tõmbas ukse kinni. Rüübanud lonksu teed, lausus ta: „Mõistan, et niisugune rügamine masendab. Mis oleks, kui kuulaksin su rahulikult ära, et saaksid rääkida oma tööst?”

      „See oleks tore, tänan.”

      Lamont vaatas kella. „Mul on kahekümne minuti pärast kohtumine Hugh Castoriga, kuid seni olen sinu päralt. Mis sind vaevab?”

      Jack haaras kirjutuslaualt paberipataka ja hakkas seda silmitsedes rääkima. „Olgu pealegi. Tõestamaks, et Galbraithi firmalt Venemaa oksjonil varastatud omand on praegu kusagil läänes, kus Galbraith saaks selle tagasi nõuda, pidin nendele välisfirmadele jälile jõudma. Teame, et vargusega on seotud Venemaa valitsus, seega ei saa me Venemaal raha kunagi kätte.”

      „Isegi miljoni aastaga mitte.”

      „Valitsus süüdistas Galbraithi gaasikontserni kaheteistkümne miljardi dollari suuruses maksupettuses. Aastane maksukohustus ületas tulemi.”

      Lamont teadis seda lugu. „Seda küll. Nende maksuvõlg oli suurem kui aastatulu. See oli jama, aga kuni kohtus valitsevad sulid, juhtubki nõnda.”

      „Õigus,” lausus Jack noogutades. „Maksuamet andis Galbrightile maksmiseks aega kakskümmend neli tundi, mis oli muidugi võimatu. Seega käskis valitsus firma vara maha müüa ja kanda raha üle riigile. Kiiruga korraldati terve hulk oksjoneid, igaühel neist tegi pakkumise üksainus firma.”

      „Kui mugav pidi see neile olema,” lausus Sandy sarkastiliselt.

      „Enamasti ei olnud mul nende kummitusfirmadega edu, kuid ühest sain siiski midagi teada. Selle nimi on International Finance Corporation LLC. IFC registreeriti Panamas nädal enne oksjonit, kusjuures fikseeriti, et selle põhivara koguväärtus on kolmsada kaheksakümmend viis dollarit. Ometi õnnestus sel mingist Venemaa pangast laenata oksjonipakkumiseks seitse miljardit dollarit.”

      „Siis nad pidid olema kuramuse veenvad,” ütles Sandy. Tema hääl ei reetnud millegagi, et kuuldu oleks teda üllatanud, sest ta oli Venemaa kleptokraatiaga väga hästi kursis.

      Ryan jätkas, silmitsedes märkmeid. „Ainuüksi Galbraithi investeeringu ligikaudne koguväärtus sellel oksjonil oli ümmarguselt kümme miljardit dollarit. Oksjon kestis viis minutit ja IFC võitis avapakkumisega kuus koma kolm miljardit. Neli päeva hiljem müüdi see vara Gazpromile seitsme koma viie miljardiga.”

      Ta pööras pilgu märkmetelt Sandyle. „Gazprom võitis ainuüksi investeeringu omandamisega kaks ja pool miljardit, pealegi saavutas valitsus kontrolli vara üle, sest Gazprom kuulub valitsusele. Väärtuse kasv kahe ja poole miljardi võrra tõi kaasa Gazpromi aktsiate tõusu, dividendid jagatakse Gazpromi aktsionäridele.”

      „Kes täiesti juhuslikult on siloviki. Lõbus lugu.”

      „Ära unusta sedagi, et IFC valdaja sai oma vaeva eest üks koma kaks miljardit.”

      Jack vaatas uuesti paberitesse. „Galbraithi tehingust alates on IFC valdusettevõttel olnud palju õnne. See väike Panamas registreeritud firma hargnes paljudeks iseseisvateks firmadeks, millest igaühel on lausa üleloomulik võime osta odavalt tähtsaid taristuid, kasutades oma vastset rikkust enamasti pangalaenude saamiseks Šveitsist ja Venemaalt.”

      Ta tõstis pilgu Sandyle ja pani tähele, et too põrnitseb oma teetassi.

      „Kas sa järgid mu mõttekäiku?”

      Lamont hakkas vaikselt naerma. „Kurb küll, vanapoiss, kuid selle keeruka salasepitsuse paljastamisega pole sa mind veel üllatanud. Näen kõike seda iga päev.”

      Jack vaatas jälle paberitesse. „Olgu pealegi, SPARK-i kaudu õnnestus mul üks niisugune firma anonüümsete postkastide, trustide ja era-sihtasutuste võrgus välja selgitada. Lõpuks jõudsin konkreetse aadressini.”

      Lamont kergitas kulme. „Kas tõesti? See juba on midagi. Kus see siis asub?”

      „Moskvast saja kuuekümne kilomeetri kaugusel ühes Tveri viinapoes. Saatsin uurija Moskvast sinna vaatama. Poerahval ei paistnud olevat aimugi, millest uurija räägib, kuid talle jäi kindel mulje, et see paik on kas omanike teadmisel või nende eest varjatult organiseeritud kurjategijate kohtumispaik.”

      „Missuguse kuritegeliku grupiga on tegemist?”

      „Pole teada.”

      Lamont näis jälle igavlevat. „Jätka.”

      „Igatahes juhtus nõnda, et kuu aega pärast Galbraithi tehingut sai see Panamas registreeritud pisifirma, mille ainus füüsiline asukoht on ühe Venemaa linna viinapood, kuuekümne miljoni euro suuruse tagatiseta laenu ühelt Šveitsi pangalt, mis ajab pidevalt äri maailma eri paikades asuvate kahtlaste maksuvabade firmadega. Selle laenuga osteti Bulgaarias gaasitorustiku haldusfirma. Veel kuu aega hiljem ostis see üheksakümne miljoni euroga torujuhtme haldusfirma Sloveenias ja seejärel veel ühe Rumeenias, mille eest maksti sada kolmkümmend kolm miljonit.

      IFC-l on kümneid uusi juriidilisi isikuid, kusjuures kõikide kontod asuvad mõnes meretaguses maksuvabas keskuses. Küpros, Kaimani saared, Dubai, Briti Neitsisaared, Panama. Siiski panin ma kõikide nende firmade puhul tähele üht ühist tõika.” Ryan lehitses pabereid, otsides midagi spetsiifilist. „Viimasel kui ühel neist on filiaal Antigual Saint John’sis.”

      „Filiaal?”

      Jack kehitas õlgu. „Need kõik on lihtsalt postkastid või üüritud ärisviidid. Ei midagi, mis neid Antiguaga füüsiliselt seoks. Tõtt öelda, ma ei saa sellest osast üldse aru. Ma muidugi mõistan, et Antigua on maksuvaba panganduse paradiis, kuid kõik need firmad paiknevad juba niigi maksuparadiisides. Miks peaks neid kõiki siduma veel Antiguaga?”

      Lamont pidas hetke aru. „Kiire ja lihtne vastus on, et selle firmadetähtkuju tegelik omanik on seotud Antiguaga.”

      „Mil viisil seotud?”

      „Oletaksin kodakondsust.”

      Ryan silmitses Lamonti, nagu oleks too aru kaotanud. „Sandy, ma ei taha, et mind süüdistataks rassismis, kuid julgen siiski väita, et ükski oligarh, valitsuse tähtis nina või jõugujuht, kes teenis äsja Kremli toel sepitsetud tehinguga Vladivostokis üks koma kaks miljardit dollarit, pole küll sündinud kusagil mõne kolmanda maailma linnas Lääne-India saarestikus.”

      Sandy Lamont raputas pead. „Ei, Ryan. Ma ei öelnud, et ta pärineb sealt. Antigua on üks vähestest riikidest, kuhu sa võid kohale lennata ja maksta sularahas teatud summa… Ütleksin, et viiekümnest tuhandest USA dollarist täiesti piisab, ja juba sul ongi olemas tuliuus kodakondsus ja pass. Seal müüakse kodakondsust raha eest.”

      „Milleks peaks seda vaja olema?”

      „Mitmel СКАЧАТЬ