Klassikokkutulek Kassaris. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

      „Tubli, Jete,” mõtles ta peegli ees keerutades. Ta oli küll tüsedavõitu, aga ikkagi kena, isegi soliidne. Loomulik tuhkblond poisipea raamistas küll liiga ümaravõitu nägu ja salaja tekkinud topeltlõuakest, kuid sellele vaatamata oli Jete endaga rahul. Ta lõi rinna ette, tõmbas kõhu sisse, ja oli nagu teine inimene. Valged suvised kõrvarõngad ja tagasihoidlik pärlikee sobis kokku rõivastusega. Jete tupsutas kerge puudrikorra läikivale ninale, värvis huuled pärlmutterroosaks. Ta oli valmis. Oli valmis kohtuma inimestega, kellest lahutas teda nelikümmend kolm aastat.

      VI

      Moonika äsas pealetükkivalt röökiva äratuskella põrandale. Pea huugas.

      Iga üleliigne pingutus pani meelekohad trummi taguma.

      „Eile läks paljuks,” mõtles Moonika, „kuradi kell, milleks ma ta nii vara äratama panin…” ja äkki meenus talle klassikokkutulek Kassaris. Moonika avas vaevaliselt silmad, koukis äratuskella põrandalt üles. Kell oli veerand kuus.

      „Jabur! Jabur! Ärgata nii vara! Issand, kuidas mu pea lõhub. Miks ma küll lubasin kokkutulekust osa võtta? Keda või mida ma seal kohtan? Kari totakaid vanaeitesid, penskareid. Jama! Jah, eile läks paljuks, aga Oskar oskab välja teha, juubel. Mis kuradi juubel? Tal iga aasta muudkui juubel. Ma ei teagi, kui vanaks ta tegelikult sai.”

      Sellised mõtted peas, kobis Moonika voodist, tammus kööki, avas külmiku.

      Jääkülm suutäis viina kõrvetas sisikonda, roomas mööda selgroogu pähe. Moonika istus taburetile. Taburet oli kõva ja külm. Ta pani köögikäteräti tagumiku alla. Iste tundus pehmem. Moonika jõi ka teise lonksu. Ta tundis kuidas viin vere kuumaks küttis ja meelekohad lõpetasid trummimängu.

      Moonika pani kohvikannu töökorda ja kepsles duši alla.

      Tõepoolest, üha parem hakkas. Ta keeras vannilina ümber keha, määris näole tugeva korra Body Milki ja vaatas peeglisse. Eilsed peojäljed peegeldusid vastu. Silmalaud oli tursunud ja punased, näonahk hall, vana.

      „Kurat, küll ma ennast üles löön,” otsustas Moonika, valas tassi kohvi, pitsi viina, lõikas paar seibi vorsti, süütas sigareti.

      Vastasmaja akendes säras päike. Moonikal oli alati kahju olnud, et hommikupäike ei vaadanud tema aknasse. Ta ei teadnudki, kas päike üldse tema kööki külastas. Võib-olla õhtupäike, aga siis polnud Moonikat kunagi kodus.

      Body Milk oli nahka imendunud. Moonika kattis näonaha ja kaela veel kord Nivea Visage kreemiga ja asus riietuma. Heledad teksapüksid, must topp, peale lilla kerge jakk.

      Kotti mugavad Capri püksid, retuusid, paar tuunikat, tuulejakk, tossud, seksikas ööpesu, rihmikud. Silverile pudel konjakit, naisele Derma Sun päevituskreem. Tühjade kätega ei kõlba külla minna ja veel mitmeks päevaks.

      Joonud teise tassi kohvi ja veel pitsi viina, valas Moonika mahuka kosmeetikakoti sisu köögilauale. Millest alustada? Kõigepealt pühkis ta liigse kreemi näolt, kandis silmade alla pinguldavat kreemi ja hõõrus üle näo jumestuskreemi, peale õrna puudrit. Jumestas laugusid, toonitas kulme, ning ripsmeid pikendav ja tihendav ripsmetušš andis eelviimase lihvi. Kui erkpunane huulepulk juurde lisatud, sai i-le täpp peale. Moonika kohendas alles mõni päev tagasi juuksuri juures lõigatud ja värvitud punakaspruuni juuksepahmakat ning talle meenusid patsid. Kunagised pikad ja paksud patsid, mida poistele meeldis sakutada. Ta oli veel keskkooligi lõpetanud, üks pats üle vasaku õla. Imelised juuksed, öeldi, ja veel nüüdki imetleti Moonika tervet tugevat juuksepahmakat, mis ei vajanud talvel mingit peakatet. Moonika jõi veel ühe pitsi, loputas kohvitassi, vaatas kella. Oligi aeg alustada reisi minevikku. Ta riputas kreemja litritega käekoti õlale, võttis reisikoti käevangu ja astus hommikusse.

      Trammi oodates paelus ta pilku kerges suvekleidis nääpsuke tüdruk, keda hoidis hellalt käte vahel meeldiva välimusega noormees. Noored suudlesid. Moonika naeratas häbelikult ja uuris punaseks värvitud varbaküüsi, seejärel samas toonis sõrmeküüsi. Lakikiht oli korralikult peal.

      Tramm ei tulnud nagu kiuste. Noored muudkui suudlesid ja suudlesid.

      Äkki meenus Moonikale, kuidas nad olid kord Pärtliga samuti seisnud trammipeatuses. Ei, mitte küll samas, vaid paar peatust eespool. Millal see oli? Vist… vist kümnendas klassis. Pärtel oli haltuurat teinud. Ta mängis naaberkooli bändis ja sai selle eest kolm rubla. Jah, see oli olnud lahtine pidu, kõik võisid minna, needki, kes selles koolis ei õppinud. See oli üle linna pidu. Oli venelasi, oli eestlasi ja kooli ukse taga passivaid miilitsaid. Ilma miilitsateta ei saanud sellised lahtised peod kunagi lõppeda. Venelaste ja eestlaste vaheline vaen lõi peo lõppedes alati lõkkele. Oli selles siis süüdi mõni kena neiu või salaja kaasa võetud alkohol. Ja ka tol korral olid miilitsad mitu kanget kutti autosse toppinud, isegi ühe bändipoisi. Pärtel oli üle noatera pääsenud, tänu Moonikale, kes oskas end parajal ajal noormehele kaela riputada. Sellest peoõhtust sai alguse nende salasuhe. Moonika lubas vaikida kui haud ja olla koolis Pärtli vastu ükskõikne. Ta lubas Pärtlile armastuse nimel kõike. Nende salasuhe jätkus ka üheteistkümnendas. Teade Jete ning Pärtli abielust ning lapse sünnist ajas Moonika pikaks ajaks rööpast välja. Ta talus vaikides oma kaotusvalu.

      „Kas Pärtel oleks siis mind naiseks võtnud, kui oleksin rasedaks jäänud?” torkas Moonikale pähe. Huvitav, et alles nii palju aastaid hiljem tuli ta sellisele mõttele. Kus ta varem oli?

      Tramm tuli. Noored suudlejad istusid Moonika ette. Moonika vaatas aknast välja.

      Hommikupäike paistis silma ja noored olid ikka nokkapidi koos. Moonika võttis käekotist päikeseprillid. Peatus. Kunagi asus siin kino. Kino nimi ei tulnud meelde, aga ta oli selles kinos käinud Ivariga. Jah, Moonika oli üheksandas klassis Ivarist tugevasti sisse võetud. Võib-olla see oleks jäänudki nii, kui mitte Ivari poleks ise suhet lõpetanud. Ivari… Ivari läks pärast keskkooli lõpetamist merekooli, rohkem Moonika temast ei teadnud. Aga ikkagi pani Ivari meenutamine tal vere kergelt keema. Kinos meeldis Ivaril Moonikat näppida ja nende esimene vahekord kooli sporditarvete laos oli esimene mõlemale. Moonika muigas. Nad kordasid avastatut kogu kooliaasta jooksul, kui siis äkki hakkas Ivari Hurmele tähelepanu osutama. Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult kirg, ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.

      „Jah, armastust ei olnud,” tõdes nüüd ka Moonika. „Oli vaid meeletu kirg, nagu mängiks pioneeride luuremängu või peitust, ja ainus soov oli mitte vahele jääda.”

      Noored suudlesid ikka veel.

      „Oskar on ka kuradima hea suudleja,” käis Moonikal läbi pea. Ta proovis meenutada eilset juubelit. Segased pildid keerlesid silmade ees. Millal saabus mälukas? Moonika ei suutnud meenutada, kuidas ta koju, oma voodisse sai.

      Kas tõi Oskar ta koju või Lemme või hoopis Peedu? Ei, ta ei tea, aga keegi pidi ju tooma. Küllap taksoga. Moonika polnud päris kindel, Peedule meeldis tongis olekus autot juhtida. See pidi olema kaif.

      „Bussijaam,” teatas mikrofonihääl. Moonika võpatas. Hea, et jõudis viimasel minutil veel trammist väljuda.

      Kiiresti jalakäijate sebra ületanud, marssis ta bussijaama poole. Moonikat üllatas varahommikune reisijate rohkus. Kahe kassa juures lookles järjekord. Ta astus lühemasse sappa. Jõudnud kassaluugini, ütles ta: „Palun üks pilet Hiiumaale, kell kaheksa väljuvale bussile Heltermaale.” Nii oli käskinud küsida Silver, lubades autoga Heltermaa sadamas vastas olla.

      Bussijaamast väljunud, jäi Moonika seisma suure prügiurni juurde, pani koti maha ja СКАЧАТЬ