Klassikokkutulek Kassaris. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõiki üles otsida üle Eestimaa? Oleme ju nagu laiali pudenenud riisiterad ja meid kokku saada üheks ühtlaseks pirukaks… Ei tea täpselt sedagi, kes tulevad. Kui Silverilt küsisin, vastas ta et see on üllatus. Üllatus. Mulle ei meeldi üllatused, pealegi nüüd, vanas eas. Kas ma neid klassikaaslasi üldse mäletangi? Ines, Hurme, Rami, Ivari, Suureke, Rahel…Kõikide nimed ei tulegi meelde…” mõtles Henna ja uinus.

      Ta nägi unes, et seisis koolilaval ja pidi hakkama laulma, aga häält ei tulnud. Ta pingutas, kuid asjata. Orkestripoisid olid mänginud juba hulk aega, kuid tema, Henna, seisis nagu tola laval, hääleta. Ja siis nägi ta Inest. Ines naeris ja näitas näpuga tumma Henna poole. Varsti naersid kõik. Kogu saaal, isegi õpetaja Liiva naeris.

      Henna ärkas oma hääle peale. Rõõmus jutt käis läbi südame, ta oli hääle tagasi saanud.

      Köögist tungis tuppa kohvilõhna, raadiost kostis vaikne muusika. Henna ajas end püsti, vaatas küüsi. Kõik olid alles. Polnudki magades kadunud.

      Tütar praadis mune ja sinki. „Kohe pesema, emmeke ja siis sööma. Ära sa pead pese,” kamandas Eveli.

      Soe vesi andis virgust ja värskust. Henna kreemitas nägu ja istus sööma. Tõusev päike küttis kööki. Eveli lasi lillelise aknaruloo alla.

      „Ilus ilm, sul on tore sõit ees,” lausus Eveli tassidesse kohvi juurde valades.

      Henna ohkas.

      „Varemalt sa ei ohanud,” mainis Eveli.

      Henna surus ohke alla. „Küll sina ka ohkaksid, kui peaksid minema vanamooride kokkutulekule.”

      Eveli purskas naerma. Tal oli ilus sillerdav naer nagu Hennalgi noorena.

      V

      Jete pidi valima, kas paastulaager või klassikokkutulek. Jete valis tütre pealekäimisel klassikokkutuleku.

      „Mida sa seal paastutad, alles maikuus käisid ja mis sellest kasu on, ikkagi tulid liigsed kilod tagasi,” oli tütar Nele öelnud.

      See oli tõsi.

      „Sa ei toitu õigesti,” oli Nele pahandanud.

      Jete teadis seda isegi.

      Pensionile Jete ei jäänud. Ta oli eluaeg töötanud linnaäärses mööblipoes ja töötas edasi poole kohaga. Mida sa ikka kodus passid? Ka lisaraha kulus marjaks ära. Jete oli eluaeg kokkuhoidlikult elanud. Peale keskkooli mõne kuu pärast tütre sünnitanud ja aasta pärast Pärtlist lahku läinud, teadis ta raha tähtsust. Pärtli vanemad jätsid küll noortele Kolde puiesteele ühetoalise mugavustega korteri, mis oli ka ainus toetus. Jete ise kasvas isata ja teadis väga hästi, kui raske oli emal teda üksi kasvatada, koolitada. Jete ema suri mõned aastad peale tütretütre sündi ja nii ei olnud Jetel kellelegi enam loota. Hea, et Pärtel lahutuse järel korteri talle ja lapsele jättis, aga alimentidest võis nooruke ema vaid und näha. Jete ei palunudki Pärtlilt toetust. Uhkus ei lubanud. Nii ta elaski koos oma uhkuse ja tütrega kaheksateist aastat, kui Nele teatas ühel päeval, et on rase ja abiellub. Jete oli nõutu ja kurb. Kas kordub sama stsenaarium? Õnneks ei. Nele abikaasa oli viis aastat vanem, kindla töökohaga ja väga asjalik mees. Jete oli väimehega rahul, kuigi erilist läbikäimist neil ei olnud. Jete ei toppinud oma nina noorte ellu, kuni tütretütar Angela jäi enne keskkooli lõpetamist rasedaks. Esimest korda elus viskas Jetel kops üle maksa. Kõigepealt tekkis tal sõnavahetus tütrega seepärast, et Nele nõudis Angelale aborti, ja teiseks tuletas tark vanaema lapselapsele meelde kondoomide kasutamist. Jete oli abordi vastu ja käskis Nelel meenutada omaenda noorust. Asi läks niikaugele, et Angela elas mõnda aega vanaema juures ja käis sealt kooliski. Angela oli otsustanud ikkagi kaheteistkümnenda klassi lõpetada kas või sünnituslaual. Jete tutvus esimesena noore isaga, Angela klassivennaga, ja tema vanematega. Ühiselt otsustati, et noored lõpetavad kooli, siis sünnib laps ja toimub abielu registreerimine tagasihoidlike pulmadega noormehe vanemate suvilas. Pulmad polnud sugugi tagasihoidlikud, sest endised klassikaaslased said haisu ninna, tulid kõik suure toidulaadungi, väikese bändi ja viiesaja euroga. See oli vapustav, meenutas Jete, kellele tulid meelde oma poolsalajased pulmad ning Nele sünd. Angela jäi mehevanemate juurde elama ja pisi-pisi Thomas tegi Jete juba 55-selt vanavanaemaks.

      Vanavanaema. Võib-olla selle nii väärtuslikku tiitli tõttu tundiski Jete praegu end hulga vanemana, kui ta tegelikult oli.

      Jete oli alustanud reisikohvri pakkimist paar päeva tagasi. Ta ei olnud ikka veel suutnud otsustada, mida selga panna, mida kaasa võtta. Muret tegi meretagune ilm ja Silvergi oli öelnud, et võtku ikka midagi sooja ka selga, neil õhtud-ööd niisked. Klassikokkutulek nõudis väljaminekuid. Jete oli sunnitud ostma endale suvekleidi, jaki, pikad heledad püksid ja mugavad jalanõud. Eile oli ta veel raisanud: ostnud valge suvekoti, uue vihmavarju ning kingituse Silverile. Silver oli soovitanud vaid hea tuju kaasa võtta, aga Jete arvas, et rumal on minna tühjade kätega. Pudel konjakit, kommikarp ja album Tallinna vaatamisväärsustega said kohe kotipõhja. Edasi soojemad hilbud, tossud, pidžaama, hügieenitarbed. Jete ei teadnud ikka veel, kuidas varahommikul riietuda. Ta kuulas tähelepanelikult ilmateadet, lubati jätkuvalt sooje ilmu, kuid ka tsipake vihma ja äikest. Lõpuks otsustas Jete hommikul uuesti reisiriided üle vaadata. Hommik on õhtust targem.

      Und ei olnud. Jete proovis abi klaasist veinist, kuid vein pani hoopis igasugused mõtted peas keerlema. Minevik hakkas kummitama. Jete võttis albumi. Pildid kooliajast. Pärtel. Pärtel oli ammu surnud. Manalateele oli viinud insult. Pärtel suri saamata kolmkümmendki. Jete matusel ei käinud. Ta ei teadnud, ei kutsutud, isegi Nelele ei teatatud, et isa on surnud. Pärtli naine ei soovinud mehe matusel näha Jetet ega Nelet. Mõned päevad hiljem, saanud tuttavate kaudu teada Pärtli surmast, läks Nele koos tütrega Liiva kalmistule. Surnuaiavahi abiga sai matmispaik leitud. Jete oli värske haua ääres kaua ja valusalt nutnud. Nele, kes väga vähe isa mäletas, oli ka ema nutu peale lõpuks vesistama hakanud, aga ometi öelnud, et neil tuleb unustada isa, kes neid unustas.

      Jete ei suutnud unustada. Pärtlile mõtlemine ja Pärtli foto vaatamine tegi valu, kuigi oli möödunud nii palju aastaid. Miks? Jete ei teadnud, miks. Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane armastus. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: „Ju siis pean su ära võtma.”

      Nüüd, aastate tagant meenus Jetele, et Pärtel ei lubanud tal mitte kellelegi iitsatada nende salasuhtest. Jete hoidis saladust. Koolis ja klassis käitus Pärtel Jetega nii, nagu teda poleks olemaski. Vaatas lihtsalt mööda. Vaatas üle Jete, vaatas Jetest läbi teda nägemata, tundmata. Alguses valmistas Jetele selline Pärtli käitumine piina, aga ta harjus. Pidi harjuma, sest armastas. Jetele meenus, kui raske oli raseduse varjamine ja kuidas kõikemõistev ema oli muretsenud talle kehalise kasvatuse tundidest vabastuse haige selja tõttu. Kuna Jete ei olnud eriti sale, ei paistnud kõhuke välja, kuigi Henna oli märganud sõbranna äkilist kosumist.

      Jete võttis veel teise klaasi veini, aga uni ei tulnud. Ta heitis voodile pikali, jäi lage silmitsema. Tasapisi vajusid silmad kinni, veiniklaas kukkus põrandale. Punane vein voolas rohelisele vaibale, hüübides nagu veri.

      Äratuskell oli ärevil. Lõpuks Jete ärkas. Pea tuikas. Jete lohistas end vannituppa külma duši alla. Südames СКАЧАТЬ