Juured erinevas mullas. Pia Pajur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõudsid, polnud vabahärra von Rosen veel lõunalt tagasi jõudnud ja Heli sai rahulikult paigutada koti kaugemale riietekapi põhja ning kohvri kirjutuslaua kõrvale vastu seina, kust see peaaegu välja ei paistnud.

      Järgmised päevad möödusid närviliselt. Ühe öö magas ta Imbi juures ja see oli kõigist võimalustest parim, sest Imbi vanematel oli vannitoaga korter uues majas, väga mugav, puhas ja ilus. Seal sai Heli õhtul ka oma pesu pesta ja radiaatoril hommikuks ära kuivatada. Aga rohkemaks kui üheks ööks Imbi öömaja ei pakkunud ja küsida Heli ei söandanud. Lõunavaheajal pani Heli Õhtulehte korteriotsimise kuulutuse, mis pidi ilmuma juba järgmisel päeval. Muidugi, asi oli lootusetu, sest elamispinna otsimise kuulutusi oli alati palju, korteripakkumisi aga haruharva ja needki lisatingimustega. Heli häda oli aga nii suur, et proovida tuli ka lootusetuid võimalusi.

      Lõuna lõpul kohvikus kiiruga kohvi juues võtsid Heli ja Imbi läbi kõik töökaaslased, sugulased ja tuttavad ning tuttavate tuttavad, kellest oleks võinud eeldada õhkõrnagi abi mingi elamisvõimaluse leidmisel. Lõpuks turgatas Imbile meelde Villu – poiss, kellega ta käis – ja selle vanatädi, kes elas üksinda toa ja köögiga korteris. Vanatädi oli üsna vana, aga käis veel tööl, öövalves ühes instituudis. Imbi leidis, et see oleks väga mugav – kui Heli töölt tuleb, on tädi just tööle läinud ja tuleb töölt alles hommikul, kui Heli on juba tööle läinud. Nad trehvaksid ainult puhkepäevadel. Helile tundusid niisugused kaalutlused ülearuse luksusena, peaasi oli saada ööseks katus pea kohale. Lepiti kokku, et järgmisel päeval, kui Imbi pärast tööd Villuga kokku saab, lähevad nad vanatädile töö juurde asjast rääkima.

      „Kuhu sa täna ööseks lähed?” küsis Imbi, kui nad kohvikust lahkuma hakkasid.

      „Ma ei tea. Mõtlesin, et lähen vahepeal raamatukokku ja siis tööle tagasi. Proovin tugitoolis öö ära magada.”

      Imbi ei öelnud midagi, alles tänaval olles küsis: „Haimi juurde ei saa minna?”

      „Ma saan temaga alles homme kokku. Ja kindlasti on tal pere jälle kodus,” vastas Heli ebamugavust tundes. Ta ei saanud aru, kas Imbi tõesti arvab, et ta jääbki nüüd öösiti salaja Haimi juurde hiilima.

      Heli ja Haim kohtusid õhtul Kadrioru lossi ees aias. Kui nad teretasid, ei teinud Haim katsetki teda suudelda ja Helile oli see väga meeltmööda, sest ümberringi oli palju jalutavat rahvast. Ta ainult sirutas käe ja Haim hoidis seda õige natuke oma kahe peo vahel. Heli oli seda usku, et inimese jaoks kõige tähtsam on ta sisimas ja peidus, vaid turul seatakse oma kaup välja müügiks kõigile vaadata. Nii püüdis ta inimeste ees käituda, nagu tema ja Haim oleksid vaid niisama tuttavad. Näis, nagu oleks mees osanud ta sõnatut soovi aimata. Ja Heli oli talle selle eest tänulik.

      Heli jutustas, kuidas nad Imbiga asjad kodunt ära tõid ja et järgmine päev ilmub lehes ta korteriotsimise kuulutus ja et ehk kuuleb ta järgmine päev häid uudiseid hoopis Imbilt.

      „Aga kuhu sa täna ööseks lähed?” küsis Haim.

      „Imbi juurde. Ta ootab mind peale kella üheksat,” valetas Heli. Töö juures tugitoolis öö möödasaatmine oli haletsusväärne ja ta ei tahtnud, et Haim ta viletsusest teada saaks. Ta laseb end saata Imbi koduni, siseneb majja ja ootab koridoris, kuni Haim on lahkunud, siis läheb oma töö juurde.

      Jalutades olid nad jõudnud Kirdetiigi juurde. Seal põlispuude all oli alati inimtühi ja varjuline, kostis vaid kivilt kivile langeva vee vulin. Siin tuli Haim lagedale oma uudisega: ta diplomitöö praktika kohaks oli määratud Odessa ja väljasõit on poolteise nädala pärast.

      „Kaua su praktika kestab? ”küsis Heli, kui oli esimesest ootamatusest toibunud.

      „Kuu aega. Pluss sinna- ja tagasisõiduaeg,” vastas Haim.

      Heli esimene reaktsioon oli ehmatus, et aasta kõige ilusama aja, kevade, peab ta üksi veetma. Kuid hetke pärast tundis Heli, et sel uudisel oli ka hea külg – viimased sündmused olid tal kasvanud üle pea ning nüüd saab ta aega järele mõelda. Ja veel: lahusolek paneb nad proovile. Poolteist kuud pole ju mingi lõpmatu aeg, mõtles Heli. Saab selgeks, kas ma tõepoolest armastan üht vana ja targa juudi rahva poega. Ja saab selgeks, kas ka tema armastab mind, üht heitliku loomuga põhjamaa tüdrukut, lisas ta mõttes kiiresti juurde. Nende mõtete järel tundus Helile, et võib-olla niiviisi ongi kõige parem.

      Pika vaikimise järel jäi Haim seisma, tõmbas Heli endale lähemale ja küsis: „Kas sa ootad mind?”

      Heli pani talle käed kaela ümber ja rohkem rääkimata nad suudlesid ning jalutasid vaikides edasi..

      Imbi ja Villu olidki Villu vanatädi nõusse saanud, et Heli elab mõnda aega tema juures. Nad aitasid kohale tassida ka Heli vähesed asjad. Tädi Julie ise oli lumivalge pea ja paberõrna näonahaga kleenuke vanaproua. Just vanaproua, mõtles Heli, sest tema puhul oleks olnud kohatu kasutada nõukogude inimeste tavakõnetlust – seltsimees Julie.

      See oli tavaline äärelinna korter, nagu oli olnud Heli isal ja võõrasemalgi ja milliseid ehitati sajandi alguses: ees köök, millest pliidiga pool oli kardinaga eraldatud ja teisel poolel akna all väike diivan ja diivanilaud ning taga avar kahe aknaga tuba.

      Tädi Julie näitas kätte, kus Heli võib ennast sisse seada, see oli seesama köögi aknaalune diivani ja lauaga, kus Heli oli isakoduski elanud. Ainult laud oli väike ja diivan oli lühike kahekohaline istediivan. Pole midagi, selle käetoe pealt või alt annab jalad välja sirutada, ei heidutanud see Heli.

      Tädi Julie tegi seinal oleva nagi oma riietest tühjaks ja korjas diivanilaua alumiselt riiulilt ära vanad ajakirjad. Ta lükkas kööki varjava sitskardina eest ja tegi ka köögiriiulil natuke ruumi, et Heli saaks sinna panna oma toiduasjad. „Võite kasutada minu potte ja panni, kui vaja. Mina ise teen süüa väga harva, ainult mõnikord nädalavahetusel. Muidu söön töö juures puhvetis,” rääkis tädi Julie. „Aga ma ei taha, et te külalisi siia kutsuksite. Kas lubate seda?” lisas ta. Heli lubas. Ta vaatas aknast välja. Akna taga kasvas suur vaher, nii et suvel langeb tuppa armas heleroheline valgus ja mis kõige tähtsam – siin ei pea iial kartma, et keegi sulle kallale tuleb, oli Heli õnnelik.

      Päevad Haimi ärasõiduni möödusid kiiresti. Haim tegi viimaseid arvestusi ja eksameid, kuid peaaegu iga päev jõudis kas või tund aegagi Heliga koos olla. Ühel õhtul, kui koosolemise päevi võis juba ühe käe sõrmedel lugeda, rääkis Haim, et ema on juba ammu kutsunud oma vanemaid Leningradist ära nende juurde elama, et ta saaks siis nende eest hoolitseda. Vanemad olid alguses keeldunud, kuid nüüd olid helistanud, et nad ikkagi tuleksid mõneks päevaks vaatama, kas selline asi oleks võimalik.

      „Ema sõitis hommikul Leningradi ja tuleb koos nendega tagasi homme õhtul,” rääkis Haim. Ja mõne aja pärast lisas: „Väikevend on Minskis võistlustel.”

      Haim oli võtnud Helil käe alt kinni. „Kas sa pead tingimata täna koju minema? Tingimata üksi olema? Võiksid ju minu juurde tulla, saaksime mõtle kui palju tunde koos veeta.”

      Heli vaatas talle korraks otsa ja vaikis. Ta oli kohe aimanud, mis tulemas on, kui Haim hakkas jälle rääkima Leningradist ja ema ärasõidust. Aga ta pole ju enam kodunt ärajooksnu, kel pole, kus ööbida. Kui ta nüüd jälle mehe kallistustele järele annab, siis tuleks tal päevavalgel endale ausalt tunnistada, kes ta on – litsakas tüdruk, kes nõrkub mehe puudutusest niipea, kui see vaid käe sirutab. Ometi oli ta tahtnud jääda tüdrukuks, kellel pole kellegi ees midagi häbeneda ja kes võib kõigile otsa vaadata silmi maha löömata. Küllap kord oleks ta saanud ka noorikuks, kel kõrval armastav mees. Aga kõik oli läinud teisiti.

      Haim jätkas: „Rohkem meil ju võimalust koos СКАЧАТЬ