Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muidu kuškil mujal, aga tüdiš ära,” matsutas Colin.

      „See on võib nii olla küll,” tunnistas Bill vastumeelselt. Ma vaatasin teda üle müslikausi ja nägin, kuidas tema mõtted endiselt ümber mustanahalise jooksja keerlesid.

      „Kas see on seepärast, et ta on mustnahaline ja see siin on kõige valgem koht Columbuse kandis?” küsisin ma süütult.

      Minu küsimust saatis vaikus ja kõik vaatasid mind nagu last, kes on just laua ääres ropendanud. Ma olin üle piiri astunud ja teinud midagi, mis ameeriklasi, nagu ka kõiki teisi, paanikasse ajab – tekitanud neis sotsiaalset ebamugavust.

      „Noh, Agatha, see nüüd küll kena polnud,” venitas Harriet ebakindlalt. „Mõni võiks isegi öelda, et see oli rassistlik.”

      Ma jäin teda lolli näoga vahtima. Tema ja ta abikaasa veetsid pika aja akna ääres üht jooksjat piiludes, tundsid tema olemasolu tõttu ebakindlust, ja mina olen ühtäkki ebaviisakas?

      Muidugi sain ma kohe aru, et see olukord pöörati minu vastu, sest mina olin ebamugava situatsiooni tekitaja. Nende jaoks oleks olnud võimatu tunnistada, et nende enda kaugetest aegadest pärit hirmud elavad neis edasi, nii et lihtsam oli süüdistada ignorantset eestimaalast, kellel oli vastik komme igasugu ebameeldivusi öelda.

      Colin saatis mulle üle laua pilgu, mis ütles „ära näe vaeva, see on võitlus, mida sa ei võida”. Nii ma siis jäingi kurjalt nohisedes ja puhisedes oma müslis sonkima, samas kui Bill ja Harriet püüdsid meeleheitlikult kuidagi üle saada tundest, et nad siiski olid millegi vastu eksinud.

      Kui uskuda Colini juttu, siis on ka Ameerikas väga palju tõsiselt äraspidise mõtlemisega inimesi, kes on rassistid, ning Colini teooria järgi on nad pisut erinevad oma eestlastest mõttekaaslastest.

      „Vaata,” seletas ta mulle, „need inimesed, ja ma tean, et sa tahad neist hästi mõelda, aga enamjaolt on nad Lõuna kandist. Need ütlevad ikka veel n-sõna, nemad arvavad, et mustad peaksid olema nende teenrid nagu viiekümnendatel. Paljud inimesed lehvitavad Konföderatsiooni lippu! See oli Lõunaosariikide lipp kodusõjas. Need on inimesed, kes arvavad, et mustad võiksid endiselt nende orjad olla. Eestlased, kes teevad rassistlikke kommentaare, noh, nad teevad enamasti nalja. Küllap on nad lollid ega mõista tegelikult, mida nende naljad tähendavad, ja ma ei õigusta neid. Aga ma ei usu, et nad mõtlevad samamoodi nagu Ameerika rassistid. Või kui nad ka väidavad, et mõtlevad, siis ei saa see ikkagi tõsi olla, sest nemad pole kasvanud välja meie ajaloost. See on vastik, kui nad selliseid asju välja ütlevad, aga oma sõnade tõelisest tähendusest nad aru ei saa. Ameerika rassistid saavad. Nende sõnad on ühtmoodi valusad, aga mõte on ühtedele selgem kui teistele.”

      Siiski, rassism Ameerikas on varjatud, eemal avalikust meediast, ning on taandumas. Mõni ameeriklane väidab vahel vastupidist, aga ajaloo edasiliikumisele on võimatu pidureid peale panna. On tagasilööke, aga aeg ei peatu, ei-ei.

      See on üks asi, mis mulle Ameerika juures tõesti meeldib. Jah, ma mõistan, et rassismil võib siin olla palju rohkem kaalu kui kusagil kauges väikeses riigis, mille olemasolust enamik siin teadlikki pole, aga et siin on nii poliitilikas kui meedias siiski valitsevaks suunaks sallivus ning ka näiteks homoseksuaalsus on suures osas siiski sallitud ja aktsepteeritud, on tõepoolest tore. See mulle meeldib. Ei mina tea, mis meil häda on, et me nii homofoobsed oleme. Siin on suur osa inimestest sellest õnneks siiski üle saanud. Mõni ameeriklane vaidleks ehk vastu, aga uskuge mind, see on üks Eesti suuremaid mahajäämusi – sallimatus teistsuguste suhtes. Selle pärast on mul tõesti häbi ning see on üks väärtusi, mille koha pealt ma teen kummarduse ameeriklaste poole. Jah, nende seas on palju usuhulludest homofoobe, ent meil pole võimalik isegi usku oma geisallimatuse vabanduseks tuua. Ma loodan, et selles vallas muutume me peagi Ameerikaga sarnasemaks.

      SIIN ELADES SAAN MA OMA INFORMATSIOONI KÄTTE AJALEHTEDE netilehekülgedelt. Kommentaaride lugemine on tegevus, mida ma ühelegi mõtlevale inimesele ei soovita – kogu Eesti lollus, kibestumus ja tigedus on sinna kogunenud. Ja see olen mina, kes seda ütleb! Kõige kibestunum ja tigedam inimene (mõnikord) on siin, yours truly. Ja isegi mina tunnen ennast nagu „Heliseva muusika” Maria mäetipus laulmas, kui ennast nende tegelastega võrdlen. Kui algul lugesin mõnikord ka artiklite kommentaare, masendas mind inimeste rumalus nii sügavalt, et nüüd olen sellest täielikult loobunud.

      Ei, tõsiselt ka, võtame mõne fiktiivse artiklipealkirja …

      „10-aastane laps päästis puu otsast kassipoja!”

      Kommentaar: kui Eesti riik hooliks kassidest, siis poleks ta üldse puu otsa sattunud. Häbi riigiisadele!

      Kommentaar: kasse on niigi palju, oleks pidand ta hoopis maha lööma.

      Kommentaar: miks see puu seal üldse kasvas? Ma olen juba kolm aastat iga päev linnavalitsusse helistanud ja käskinud kõik puud linnas maha võtta, puud on ufodele kommunikatsioonivahendiks, et meie kohta infot anda. Ma ei saa aru, miks see kedagi peale minu ei huvita?

      Kommentaar: maha Edgar Savisaar!

      „Eesti riigi meediavabadus maailmas esirinnas.”

      Kommentaar: meediavabadus küll, aga INIMVÄÄRIKUS?!

      Kommentaar: mis vabadus? Hinnad muudkui tõusevad, poliitikuid tavaline inimene üldse ei huvita, mis vabadusest siin üldse rääkida saab?

      Kommentaar: nõustun eelmisega. Või on nii kallis, et üle mõistuse. Järgmine kuu, räägitakse, tõuseb veel ühe sendi võrra.

      Kommentaar: mis asi sul ühe sendi võrra tõuseb?2

      Kommentaar: varsti on kõik nii kallis, et tuleb relv kätte võtta ja poest lihtsalt varastada! Vaat nii kaugele on meid viinud Ansipi valitsus!

      Kommentaar: maha Edgar Savisaar!

      „Leiti universaalne vähiravim!”

      Kommentaar: keda see huvitab? Minul näiteks pole juba kaks kuud tööd olnud.

      Kommentaar: no tahaks näha, kas Ilves võtab selle eest ka au endale?

      Kommentaar: ei noh, tore muidugi, kui vähki põed, aga mina näiteks puuksutan iga päev keskmiselt kaks korda. Oskab keegi nõu anda, kuidas sellest lahti saada?

      Kommentaar: vähki iga inimene ei põe, näiteks mina mitte. Minusugused tavalised inimesed ei huvita kedagi, aga no vähki põed, siis kohe poputatakse ja hoolitsetakse. Peaks ka selle vähi kuskilt saama, siis hakataks minu pärast ka muretsema. Teab keegi, kust seda saada?

      Kommentaar: sööge küüslauku, inimesed!

      Kommentaar: maha Edgar Savisaar!

      Ega halbade uudistega siis kuidagi teisiti pole.

      „Kadunud on noor naisterahvas.”

      Kommentaar: issand kui õudne! Mis riigis me küll elame?! Eesti on ikka täiesti allakäinud. Kusagil maailmas pole sellist kohta, kus sellised jubedad asjad juhtuvad, ikka kuuled, et Eestis. Ainult siin on nii palju kurjategijaid.

      Kommentaar: kas keegi Hundisilma talust on otsimas käinud?

      MA VÕIN ÜSNA JULMALT AMEERIKLASI NENDE PIIRATUSE PÄRAST materdada, aga on aeg tunnistada – idiootide eest pole ükski maa kaitstud. Ka Eestis elab lollakaid üksjagu.

      Ja negatiivseid inimesi. Jällegi, СКАЧАТЬ