Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kassiraksus käimisega sarnastele kuulujuttudele peavad nad arvet möödasõitvate autode ja võõraste inimeste üle. Võib-olla sellepärast nad eriti linnas olemist ei armastagi. Nad räägivad ikka, kuidas seal elavad kõik üksteise otsas, kuidas kogu aeg on ummikud (viis autot foori taga ja juba ummik – ei tea, mida nad veel Tallinna kesklinnast kell pool kuus arvaksid).

      Väiksena ei saanud ma aru, millest see tuli, et neile linnas ei meeldinud. Minu meelest oli ju täitsa mõnus, ja üksteise otsas elasid inimesed Annelinnas. Ka meie elasime nende meelest praktiliselt teiste inimeste elutoas, kuna elasime paarismajas. Igatahes nüüd ma arvan, et tean, miks linn neile nii hirmutav tundub.

      Kuna mööduvad autod ja inimesed on nende maailmas jutuaineks, siis on kogu see linnamüra ja edasi-tagasi sagimine nende jaoks liiga põnev. Kõik minu linnades elavad lugejad, meie ju ei hooli võõrastest autodest ja tundmatute inimeste nägudest? Võib-olla ainuke moment, kus meile midagi sellist võib korda minna, on siis, kui keegi keset ööd lärmakalt põrisedes akna alt mööda sõidab, aga ka siis mõtleme pigem „Mis kuradi pärast peab keset ööd just siin sõitma!?”, mitte „Huvitav-huvitav, kes see nüüd oli? Läheks välja ja joonistaks rehvimustri üles5”.

      Kõik need võõrad autod ja inimesed … Kuidas see küll teid, linnainimesi ei häiri? Me lihtsalt ei hooli sellest. Meil on targemad mured kui võõraste lõustade ülesmärkimine. Nagu see, et pudeliautomaadid ei tööta üheski kodu lähedal olevas poes6, bussid hilinevad pidevalt ja kinos on vabad ainult esiridade kohad, kus istudes jääb kael kangeks. Need on tõesti tõsised probleemid. Me mitte ainult ei tee mööduvatest inimestest välja, me ei märkagi neid. Aga ma kujutan ette, et kui maailm, kus on üksainus võõras nägu, on põnev, siis sadade ja tuhandete kaupa möödavoorivad inimesed on stressi allikaks ja sisaldavad endas liiga palju informatsiooni, mida koguda. Minu vanavanemad ei pea Tartut isegi ilusaks, ainuke, mida nad näevad, on nende meelest hirmuäratavad inimmassid, kes on üksteisele liiga lähedal ja kes üksteisest midagi ei tea.

      Nad on mulle ebasümpaatsed ka ühel teisel põhjusel. Minu vanemad pole mind ja Ollet kunagi füüsiliselt karistanud ja kui aus olla, pole me ka selleks kuigi palju põhjust andnud.

      Ühel hommikul, kui olin veel päris väike, ärkasin ma maal oma toas üles kohutava kisa peale. Unesegaduses ei saanud ma aru, mis toimub, mõtlesin, et mingi loom karjub. Tuterdasin akna juurde, ronisin toolile, toetasin käed aknalauale ja vaatasin kardina vahelt välja.

      See, mida ma nägin, pani mind otsekohe oma kõveratel jalakestel õue poole paterdama. Ma polnud ennast oma kolmeaastase elukäigu jooksul veel eales nii elusa ja nii vihasena tundnud. Vihkamine ebaõigluse ja vägivalla vastu täitis mind üleni, nii et kui ma köögi kõrge lävepaku taha komistasin ja, lõug ees, põrandale maandusin, ei pannud ma valu tähelegi. Alles hiljem kodus selgus, et ühest hambast oli tükk välja lennanud.

      Kõrvulukustavalt kriisates tormasin ma nagu välk õue, lükkasin vanaema ebalapseliku jõuga kõrvale ja lõin käed ümber Olle jala. Ma ei mäleta ammugi, mille eest ta vitsa sai, aga ma mäletan seda toorest vihkamist, mida tol hetkel tundsin. Ma ei lasknud lahti ka siis, kui vits mu enda kintsudele vorpe lõi, ega ka siis, kui vanaema mind Olle küljest lahti üritas rebida. Kogu mu väike isiksus oli koondunud sellesse, et oma venda nende vastikute vanainimeste eest kaitsta, ja see tähendas, et mitte mingil juhul ei tohtinud ma lahti lasta! Seda tegin alles siis, kui vanaisa oli alla andnud ja koos vanaemaga vihast purisedes ja meie vanemaid siunates tuppa tagasi läinud. Olle nuttis ja värises ning mina lõugasin, kuidas kõri võttis.

      Järgmisel päeval, kui ema meile järele tuli, vihastas ka tema, kui minu ja Olle triibulisi sääri nägi. Isa lihtsalt vaikis ja vahtis maha. Ka tema oli ilmselgelt vihane, aga ei öelnud midagi. Äkki ta sellepärast üritabki nii tähelepandamatu olla, kardab millegagi silma paistmise eest ikka veel peksa saada.

      Minu teine vanaisa olevat jutu järgi hoopis teistsugune inimene olnud. Heasüdamlik, intelligentne, armas … Paraku pole ma teda kunagi tundnud. Ta küüditati koos oma perega Siberisse ning sealt naastes oli ta tervis nii tuksis, et kahjuks ei pidanud ta enam vastu ja suri siis, kui minu ema alles kolmeteistkümneaastane oli.

      Aasta tagasi suri ka minu emapoolne vanaema. Olles kangekaelselt keeldunud igasugusest kõrvalisest abist, elas ta oma majakeses, kus ta ka unepealt meie seast lahkus. Vähemalt läks ta rahulikult ja valutult. Ma arvan, et tal polnud ka midagi surma vastu. Ta ootas juba ammu, et saaks olla koos oma elu ainsa armastuse, vanaisa Karliga. Ema kuuldes ta nii ei rääkinud, aga mulle tunnistas vanaema Hilda enam kui ühel korral: „Oh, tuleks juba ükskord aeg … Karla ootab mind, ma tean, ma tunnen seda.” Ma ei osanud siis midagi vastata. Mind tegi mõte elust ilma vanaemata kurvaks, ehkki samas ma mõistsin tema igatsust.

      Ema ei armasta eriti oma isast rääkida. Ma arvan, et tema mälestused vanaisa Karlist on hägusemad kui teistel. Kui sain teada, et vanaema Hilda suri, palusin endale vaba päeva, läksin esimesele Tartu bussile ning tormasin koju.

      Kodus istus ema köögis ja vahtis tühjal pilgul enda ees olevat küünalt. Ma läksin ta juurde ja tõmbasin laua alt tooli tema kõrvale. Niipea kui olin maha istunud, puhkes ema nutma, vajus minu najale ja vappus ohjeldamatult. Panin käed talle ümber ning jäin aknast välja vaatama. Kirsipuu oksal istus väike linnuke ja lõõritas. Meie emaga istusime nagu ema ja laps, ainult et lapseks oli tema, kuidagi kahanenud, segaduses ja lohutust vajav. Ma hoidsin teda ja mõtlesin, et ma armastan teda.

      MINU ISA ON AINUS LAPS, AGA EMAL ON KAKS VANEMAT ÕDE. KÕIKI kolme ühendab teatav neurootilisus, mis on paraku ilmselgelt ka minule üle kandunud. Kui aga see välja arvata, siis on nad väga erinevad ja kõigist jamadest hoolimata olen ma üliõnnelik, et kolmest õest just Ester minu ema on.

      Tädi Aive on emast kaheksa aastat ja kolm kuud7 vanem ning tädi Lea emast üksteist aastat ja neli kuud vanem.

      Minu tädisid omavahel võrreldes selgub kiiresti, et nad on üksteise täielikud vastandid. Kui nad nii ühte nägu poleks, arvaksin, et üks peab adopteeritud olema.

      Lea on tõsine, vanamoodne ja mammilik, samas kui Aive üritab olla nooruslik, särav ja uuendusmeelne. Leal on kolm last ning ta arvab, et naine peab olema kodus ja perekonda kõige tähtsamaks pidama. Ta töötas enne pensionile jäämist silmakliinikus. Aive on lahutatud, tal on üks laps ning tema tahab reisida ja pidutseda, perekondlikest väärtustest ta suurt ei pea. Pole vist eriline üllatus, et omavahel nad läbi ei saa ning enamik koosviibimisi sisaldab endas tädidevahelisi nääklemisi.

      Leal on poeg Hando, poeg Richard ja tütar Kerli. Handol on kaks poega, Richardil kaks poega ja 13-aastane tütar Karlotta (poisina oleks talle vanavanaisa järgi nimi pandud).

      Kerlil pole Lea suureks meelehärmiks meest ega lapsi. Pean tunnistama, et ma pole kindel, kas Kerli üldse kunagi lapsi tahab. Ta pole kunagi oma vennalaste ega muude jõmpsikate vastu mingit huvi ega kiindumust üles näidanud. Pigem näib ta end nende seltsis ebamugavalt tundvat. Oma emale on ta kahekordselt suurem pettumus kui mina oma emale, sest Kerli „nagu polekski normaalne, emainstinktidega naine”, seletab tädi Lea. Tema pähe ei mahu vähegi moodsama mõtlemisega naised, see paneb teda alati kurjalt pead raputama ja pahameelest turtsuma.

      Aivel on poeg Niklas, kes elab koos Nele-Riinuga, kellega neil on seitsmekuune tütar Nathali, keda konsensus siiski Nunnuks kutsub.

      Aga milline on siis tädi Aive, küsivad need neli inimest, kes seda peatükki vahele ei jätnud.

      Ta on väga tark, vaimukas ja särav inimene. Ja ta rikub selle kõik ära, üritades olla tõeliselt tark, vaimukas ja särav. Niipea kui ta seltskonda СКАЧАТЬ