Kameeleonmees. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meil on kapp, kus saame jätta näiteks vahetusjalatsid,” kostis Riho ning viipas abivalmilt toa teises nurgas asuva madala kapikese poole. „Mirko plätud peaks olema kõige alumisel riiulil.”

      Marek oli see, kes kapiuksed lahti tegi ning alumiselt riiulilt kilekoti välja sikutas. Esimesena koukis ta sealt välja paari musta värvi Nike meesteplätusid, mille kõik üksmeelselt Mirko omadeks tunnistasid. Järgnes eraldi pisikeses kilekotis pastapliiats ning karp Mynthoni komme. Neljandat eset põrnitses Marek tükk aega oma peos, enne kui selle aeglaselt lauale asetas. See oli pakike kondoome.

      Väikeses puhketoas võttis maad jahmunud vaikus.

      6

      Lili-Hanna sai muidugi väga hästi aru, et tal pole kuidagi võimalik rääkida Silverile oma külaskäigust Grethel Rosenbergi juurde ega ka mitte kahtlustest, mis tal selle visiidi tagajärjel olid tekkinud. Mees oli tal selge sõnaga keelanud asjadesse sekkuda ja pealegi ei saanud ta oma kahtlusi praegu veel mitte millegagi põhjendada. Enne tuli natuke edasi uurida, kas neil tekkinud mõtetel oli üleüldse mingisugust alust või mitte.

      Kahtlused olid tal loomulikult tolle Gretheli venna, Gerhardi osas. Teist nii ebameeldivat paksu mühakat polnud Lili-Hanna eladeski kohanud. Olgu, välimus välimuseks, kuid mehe sõjakas hoiak tema kui „sissetungija” vastu ning agressiivne häälestatus ka omaenda raseda õe suhtes, mis sest, et serveeritud suure muretsemise tähe all, olid asjad, mis olid Lili-Hanna küll mõtlema pannud. Veelgi enam, Grethel oli öelnud, et tema vend suhtub võõrastesse umbusuga ning et Mirkoga ei saanud nad hästi läbi. Just see lause oli saanud Lili-Hanna kahtlustuste peamiseks põhjustajaks. Miks nad ei saanud läbi, kas selle taga võis olla midagi enamat kui pelk umbusk võõraste suhtes? Gretheli käest seda uurida ei saanud, see oli selge. Too paistis oma venna suhtes kuidagi kaitsepositsioonil olevat.

      Niisiis otsustas Lili-Hanna oma detektiivitööd jätkata ja selle tüübi sihikule võtta. Uurida välja, kellega õigupoolest tegemist on ning kas tal võis olla tolle Mirko surmaga midagi pistmist. Ta alustas lihtlabase guugeldamisega. Gerhard Rosenbergi nimi viitas esmalt mingi arvutifirma Linkstal OÜ lehele, kust avanes töötajate nimekiri koos fotodega. Lili-Hanna klõpsas pildi suuremaks – jah, kahtlemata vaatas sealt vastu tema „sõber”, see paks tüüp, kes räusates ja süüdistusi pildudes selle ara ja malbe Gretheli juurde sisse oli sadanud. Töötas teine seal firmas mingisuguse programmeerijana. Kes see sihukese üldse tööle oli võtnud, ei saanud Lili-Hanna aru.

      Õigupoolest aga ei pakkunud tüübi töökoht Lili-Hannale erilist huvi. Tema otsis midagi muud, midagi põrutavat, mis võiks tema kahtlustustele mingisugust alust anda. Facebookis teda polnud, millest oli tuline kahju. Miks on tänapäeval Facebooki konto igal inimesel peale nende, kelle omast tõesti kasu võiks olla? Tolle Mirko kohta ei olnud Silver ja ta kompanii ju samuti midagi asjalikku leidnud, ei ametlikest registritest ega guugeldamise teel. Temal muidugi puudus ligipääs politsei andmebaasidesse ja Silverile ta seda Gerhardit veel esialgu ette sööta ei kavatsenud. Vara veel. Ta ei tahtnud ennast välja anda, et oli vaatamata lubadusele toppinud ikkagi oma nina asjadesse, mis temasse tegelikult üldse ei puutunud.

      Kuid nüüdseks oli tekkinud justkui hasart. Lili-Hanna oli hakanud tundma tõsist huvi kogu selle värgi, selle imeliku vaikse naise ja tema kahtlase venna ja veel kahtlasema elukaaslase vastu. Mis neil seal õigupoolest toimus?

      Gerhard Rosenbergi nimi rohkem tulemusi ei andnud. Naine otsustas proovida teisiti. Ta kopeeris Linkstali lehelt mehe mobiiltelefoni numbri ja guugeldas seda. Sel tulemusel leidis ta ühe vaste – mees oli mõne kuu eest Soovis autorehve müünud. Müügikuulutuse juures seisis ka tema meiliaadress, [email protected]. Lili-Hanna kopeeris aadressi ning sisestas Google’isse nüüd selle. Ahaa. Siin oli nüüd midagi. Lili-Hanna avas talle huvipakkunud lehekülje ja asus põnevusega lugema.

      Esialgu ei saanud ta aru, millega tegemist. Mida rohkem ta aga asjasse süvenes, seda kõrgemale tema kulmud ja suunurgad kerkisid. Vaid mõne hetke pärast vappus naine üleni naerust, tõsines siis, luges edasi, itsitas veel veidi ning vajus siis mõttesse.

      [email protected] oli märgitud Gero-nimelise kasutaja kontaktiks ühes foorumis. Tegemist oli täiskasvanutele mõeldud foorumiga … ja mitte niisama tavalisega. Selles foorumis kogunesid mehed, kes armastasid naiste pesu, mõned neist niisama, mõned sellesse ise ümber riietuda. Gero oli registreerinud end kasutajaks üle viie aasta tagasi ning teinud foorumisse mitmeid kümneid postitusi. Neid kahjuks registreerumata lugeda ei saanud. Seda tõdedes ei kõhelnud Lili-Hanna hetkegi, vaid vormistas ennast kähku kasutajaks. Esmalt tuli mõelda kasutajanimi ning sealjuures muigas naine endamisi. Kui Gerhard oli oma nimest tuletanud Gero, siis tema saaks teha LiHa. Lihaks ta ennast nimetada siiski ei soovinud ning sestap registreerus ta foorumisse tagasihoidliku nimega Kunstnik.

      Lili-Hanna vangutas kogu selle asja peale pead ning naer tükkis endiselt peale. Ta oli igati vabameelse loomuga inimene, kuid ta poleks eluski arvanud, et tal millegi niisugusega kokku tuleb puutuda. See oli isegi tema jaoks juba natukene liiga veider.

      Aga Gerhardi kohapealt ei olnudki ta tegelikult nii väga üllatunud. Lili-Hannale oli algusest peale tundunud, et midagi on selle tüübiga mäda. Nüüd siis selgus, et tegemist on pervoga. Kas ka mõrvariga? Sellele ei viidanud paraku endiselt miski, pidi Lili-Hanna vastumeelselt tunnistama. Kellegi tapmiseks oli siiski tarvis motiivi. Küll aga oli tema käsutuses nüüd võimalus selles ehk selgust saada.

      Paraku hakkas lõpuks, olles teeninud välja õiguse lugeda foorumlaste postitusi, Lili-Hanna esialgne innukus üha enam raugema. Gerhard oli kirjutanud seal rohkem sellist üldisemat juttu, ei midagi koletult perversset ega veel vähem sellist, mis tema mõrtsukalikele kalduvustele võinuks viidata. Juttu oli näiteks sellest, et ta armastab siidist materjali ja kogub sellest esemeid, sealhulgas näiteks sukkasid. Ja et see huvi on tal olnud juba teismeeast saadik, et alguses pidas ta ennast seetõttu mingiks täielikuks friigiks, kuid oli väga õnnelik, kui avastas selle foorumi ja leidis, et peale tema on veel teisigi samasuguseid inimesi. Postitused olid kirja pandud intelligentselt ja heas sõnastuses, seega ei pidanud paika Lili-Hanna esmane arvamus, et tegemist on täiesti labase ja harimatu matsiga. Ja naine ei teadnud enam ka seda, mida ta selle foorumist loetud infoga üleüldse peale pidi hakkama, kuidas see teda edasi sai aidata. Võtta selle Geroga kuidagi ühendust? No ja siis? Mismoodi ta pidi jutu mehe tapetud õemehe peale viima?

      Asi oli ikkagi päris keeruline. Lili-Hanna püüdis kujutleda, mismoodi talitatakse taolistel puhkudel neis Silveri palavalt armastatud krimiromaanides ja – filmides. Ilmselt üritataks pääseda kahtlusalusele koju, et seal ringi tuustida. Selline variant olnuks tõesti kõige parem, kuid selle teostamist ei suutnud Lili-Hanna küll ette kujutada. Lasta ehk kellelgi talle midagi müüa …? Tema ise ei saanud ju midagi teha, mees oli teda näinud. Või jätta kogu see eraeluline pervovärk kõrvale ja võtta kuidagi töö kaudu ühendust, töökoht oli ju teada? Nojah. Selle kaudu olnuks ilmselt veel raskem midagi asjalikku teada saada.

      Lili-Hanna ohkas. Ta ei olnud inimene, kellele meeldinuks raskete olukordade kallal pead murda, see kõik oli rohkem Silveri rada. Tema eelistas, et asjad tekitaks veidi põnevust, õige natuke peamurdmist ja leiaks siis lahenduse. Seni oli see enamjaolt niimoodi ka olnud. Nüüd aga kiskus kogu see lugu natuke liiga raskeks ja veidraks, lahendust ei paistnud kusagilt, samas ei suutnud ta nüüd enam ka loobuda, kuna huvi ja uudishimu olid lihtsalt liialt suureks paisunud. Kui proovida hoopiski veel kord selle Gretheliga rääkida? Ta oli niikuinii lubanud ühendust hoida … Kas ta oleks aga nõus üldse oma vennast kõnelema? Ta oli ju niigi sõnaaher ja veider, tõmbus pealegi kohe kaitsepositsioonile, kui avastas, et Lili-Hanna Gerhardit kahtlustab, aga samas – natuke oli ta ju endast ja vennast siiski rääkinud, öelnud, et vend on võõraste suhtes umbusklik ning andnud mõista, et Mirkoga nad läbi ei saanud. Äkki siiski õnnestuks kuidagi eriti delikaatselt ja läbi lillede temalt veel midagi välja uurida? Mis puutus sellesse esimesse külaskäiku, siis Lili-Hanna arvates oli СКАЧАТЬ