Kameeleonmees. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeg, et kohe krõbistatakse võtit lukuaugus ning järgmisel hetkel astub mees sisse, palgeil tavapärane rõõmus naeratus, ja küsib: „Noh, kuidas teil siin läheb?” Rasedusest teadasaamise hetkest alates oli mees tihtipeale ta poole just teie-vormis pöördunud. Gretheli meelest oli see armas.

      Need politseinikud arvasid, et Mirko tapeti. Kuidas sai selline asi võimalik olla, miks oleks pidanud keegi tapma kedagi Mirko-taolist – nii rõõmsat, nii üdini positiivset inimest? Grethel oli aru saanud, et nende meelest polnud tegemist röövimisega, kuigi telefon oli ju kadunud.

      Ta mõtles vahel, kas Mirkol võis ehk ka mingeid elavaid sugulasi olla. Mees oli rääkinud, et tema mõlemad vanemad on surnud – isa juba lapsepõlves ning ema olevat surnud mõned aastad tagasi raske haiguse kätte. Õdesid-vendi tal polnud ja muudest sugulastest ei rääkinud ta midagi. Grethel polnud tahtnud teda selles osas eriti pinnida ka. Kes teine peale tema oleks veel nii hästi aru saanud, et suhted pereliikmetega võivad osutuda mõnikord äärmiselt keeruliseks. Tema ju oma emaga ka eriti ei suhelnud, isast rääkimata.

      Grethel oli valinud Mirkole tuhastamise ja ülimalt tagasihoidliku tseremoonia sinna juurde. Tseremooniast võtsid osa ainult tema ning Gerhard. Vend ka üksnes seepärast, et ta palus endale sealjuures toeks olla. Keegi teine ei tulnud, või siis ei teadnud tulla – tema ei osanud ju kedagi kuskilt otsida ka. Nüüd seisis urn Mirko tuhaga elutoas diivani kõrval nurgas. See tundus veider ja kõhedusttekitav, kuid muud kohta ei osanud Grethel sellele välja mõelda. Vähemalt polnud see seal päris kogu aeg silma all.

      Muidugi oli ta jõudnud juba mõelda ka sellele, mis temast nüüd pidi saama. Temast ja lapsest. Pojast, keda Mirko nii kangesti oli oodanud. Tavaliselt ei suutnud ta sinnani jõudes enam rohkemat mõelda, vaid tõmbas teki jälle üle pea ja püüdis uinuda. Viimasel ajal ei suhelnud ta enam isegi Gerhardiga, ehkki vend nii kangesti tahtis ja üritas talle toeks olla. Polnud lihtsalt tahtmist ega jaksu, ta eelistas olla ainult üksi. Ja magada. Vahepeal sundis ta end veidike sööma ka, eelkõige lapse pärast, ehkki toit oli külmkapis otsa lõppemas ja see vähenegi maitses just nagu saepuru.

      Sel hommikupoolikul, kui uksekell helises, oli Grethel just äsja unehõlma vajunud. Alguses ignoreeris ta plärinat, kuid see ei vaibunud ning lõpuks ronis ta ohates voodist välja. See oli arvatavasti Gerhard, kes ei kavatsenud end enam tõrjuda lasta ja oli siia vaatama tulnud, kas õde on veel elus. Või siis taas keegi politseist. Miks nad teda ometi rahule ei võinud jätta? Tal polnud ju kellelegi enam midagi öelda.

      Ukselävel seisis aga hoopiski keegi noor imeliku väljanägemisega naine. Ta oli väikest kasvu ja sale, pikkade punaste lokkis juustega, mis ei paistnud juba ammusest ajast kammi näinud olevat. Naine kandis pikka sinist kleiti ja selle peal nahast mantlit, millel hõlmad eest lahti. Kleidi saba alt paistsid madalad mustad nööridega saapad. Pilk kummalise tulija rohekates silmades oli tungiv ja justkui isegi ülbevõitu.

      Grethel jäi kutsumata külalist hetkeks põrnitsema ning kavatses seejärel ukse sulgeda. Küllap oli tegemist mingisuguse müügiesindaja või tont teab mis korjanduse või küsitluse korraldajaga. Sellistega poleks ta ka tavaolekus mingit tegemist teinud, ammuks siis veel nüüd. Paraku jäi ta hetke võrra hiljaks, tundmatu naisterahvas oli juba sammu võrra edasi astunud ning toetas oma käe vastu uksepiita. Niisugune jultumus jahmatas Gretheli sootuks ära ning ta küsis enda kohta ootamatult julgelt ja tigedaltki: „Mida te soovite?”

      „Vabandust, et tülitan.” Punapea näost ei paistnud seda lausudes küll vähimatki kahetsust tülitamise ega pooleldi sissetrügimise pärast ning tema silmad uurisid Grethelit varjamatu uudishimuga. „Sa oled Mirko Johansoni elukaaslane, eks? Või noh, olid,” parandas naine ennast kergelt kohmetudes.

      „Jah. Ja teie olete …?” Gretheli jaoks tundus asi üha imelikum. Politseist ei saanud see naine ühelgi juhul olla. Mida ta siit ometi võis tahta ja mis oli tal asja Mirkoga?

      „Lili-Hanna on mu nimi. Ma olen …” naine tegi hetkeks pausi, justkui mõtleks järele, kes ta siis õigupoolest on. „Ma olen Mirko sugulane. Isa poolt. Tema onutütar. Kuulsin uudistest, mis juhtus.”

      Grethel polnud eluilmaski kuulnud, et Mirkol oleks olemas onutütar või isegi onu. Samas pidi ta tunnistama, et ei teadnud ta mehe sugulastest niikuinii mitte midagi. „Ja mis te soovite?” sundis ta ennast edasi küsima.

      „Mõtlesin sinuga rääkida. Et järsku sa tead midagi rohkemat sellest, mis temaga juhtus.”

      „Mina?” Grethel kahtles, kas ta oli ikka õigesti kuulnud. Kuid võõral boheemlaslikul punapeal, kes teda nii loomulikult sinatas, näis olevat täiesti tõsi taga. „Mina ei tea midagi. Pöörduge … pöördu politsei poole.” Ta tegi kannatamatu liigutuse, et ust sulgeda, ent sissetungija ei liikunud sammukestki paigast. „Mendid ei tea ju hoopiski midagi! Nad ei tundnud ju Mirkot ega midagi. Sina tundsid. Sina elasid temaga koos. Ma tahaks sinuga ainult natuke juttu rääkida, et äkki paneme kahepeale midagi kokku. Palun, võin ma sisse tulla?” Need sõnad olid vuristatud ühe hoobiga, justkui kuulipildujast. Grethel ei teadnud, mida teha. Tema pea valutas ja laps surus tugevasti kusagile vaagnaluude peale, ta oli unine ja kandis ikka veel oma lohmakat mõmmipildiga öösärki, kuid see punapea vahtis teda endiselt tungiva pilguga ega paistnud kavatsevatki lahkuda. Ja miski temas justkui paelus Grethelit ning takistas tal ust lihtsalt jõuga kinni surumast. Pärast hetkelist kõhklust astus ta ühe kohmaka sammukese kõrvale. Punapeale, kes ennast Lili-Hannaks oli nimetanud, piisas sellest täielikult. Juba oli ta Grethelist enesekindlalt ja krapsakalt mööda vihisenud, juba oli ta esikus, heitis oma nahkmantli seljast ja viskas selle hooletult peeglialusele lauale. Ime veel, et põrandale ei visanud, tabas Grethel ennast mõtlemast. Alles poolel teel elutuppa tulid sissetungijale meelde tema välisjalanõud. Saapad lendasid viuh ja viuh porimati suunas, paraku ei tabanud kumbki neist sihtmärki – üks jäi vedelema kapi äärde, teine maandus triibulisele kaltsuvaibale, mis oli üks Gretheli lemmikasju siin korteris. Lili-Hanna ise prantsatas hetk hiljem elutoa diivanile ja keris jalad omale istumise alla. Grethel oli sellest kõigest nii rabatud, et ei osanud ega taibanud mingit protestigi avaldada. Ta toetus vaid raskelt tugitooli najale ja vaatas jultunud külalisele pärani silmadega otsa, lausumata sõnakestki.

      Lili-Hanna vahtis toas tükk aega huvitatult ringi. „Sul on armas kodu,” lausus ta siis. „Kuule – vabandust, et ma niimoodi sisse tungisin. Ma tahaksin lihtsalt tõesti teada, mis juhtus. Küllap tahad sinagi. Nii ma mõtlesingi, et tulen õige läbi. Et räägiks lihtsalt natuke juttu ja katsuks kahekesi mõelda, mis ometi võis toimuda.”

      „Ma ei tea midagi,” kordas Grethel. Ta hakkas nüüd juba ärrituma. Võõra inimesega suhtlemine oli asi, mida ta ju nagunii püüdis alati vältida, ning praegusest momendist veel hullemat oli raske väljagi mõelda. Mida see punapea ometi endale lubas? „Palun,” alustas ta, kavatsedes käskida „külalisel” lahkuda, kuid too jõudis juba ette ning tulistas taas justkui kuulipildujast. „Sa vist ei oska üldse pakkuda, kes võis seda teha? Kas tal ei võinud olla mingeid jamasid kellegagi? Kui hästi sa tema tutvusringkonda tundsid?”

      „Ma rääkisin juba politseiga, ma ei tea mitte midagi!” Grethel hingas sügavalt sisse. Ei olnud hea niimoodi ärrituda, ta tundis korraga, et raske on hingata ja silmade ees on väikesed punased täpikesed tantsima hakanud. „Palun lahkuge. Mul ei ole hea olla.” Kui saaks nüüd klaasi vett ja maha istuda, küllap hakkaks siis parem. Selleks peaks kuidagi kööki jõudma … Grethel keeras end ringi ja tundis korraga, et jalad enam rohkem ei kanna. Küllap oleks ta põrandale kokku vajunud, kui üllatavalt tugevad käed temast korraga kinni poleks krahmanud ja teda diivanile vedanud. „Oota, ma toon sulle vett,” kostus kusagilt nagu läbi udu Lili-Hanna hääl ja vaid hetk hiljem oligi tass veega tal nina ees. Grethel jõi kuulekalt ja tundis, et jõudu tuleb juurde. Udu oli silme eest hajunud ja süda ei puperdanud enam nii nagu enne. „Aitäh,” pomises ta lõpuks.

      Lili-Hanna istus tema vastas tugitoolil ja vaatas teda СКАЧАТЬ