Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele. Adik Levin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on see programm väga lai. Mida laiem on see programm, seda intensiivsem on ematunde kujunemine ja väljendumine. Kui bioloogiline programm on hästi kitsas – emal vaid üks või kaks last –, kujuneb emadus välja hoopis teisiti.

      Samuti on oluline vahe, kas naisel on esimene laps sündinud väga varases eas või juba küpsel naisena. Kui naine sünnitab 19või 20-aastaselt, muretseb ta vähem, ta ei võta asju liiga tõsiselt ja vahel tuleb meditsiinipersonalil lausa vaeva näha, et noor ema n-ö maa peale tuua.

      Tänapäeval on aga aina rohkem vanemaid sünnitajaid, põhjuseks nii eluea tõus kui ka kunstlik viljastamine. Kui naine on sünnitades 35- või 40-aastane, siis on tema mentaliteet hoopis teine, võrreldes noore naisega. Ta mõjub küllaltki tihti justkui hauduja kanana, kes kaitseb oma last iga hinnaga, tal on oma arvamus ja ta võib vahel isegi meditsiinipersonalile ebamugav olla. Selliste emade ümber on piltlikult öeldes nagu kõrgepingevool, mis võib vahel olla kuni 380 volti. Perel ja meditsiinipersonalil kulub palju energiat ja vaeva, et langetada see pinge n-ö normaalse 220 voldini.

      Kuid arsti seisukohast võetuna on just need hilises eas sünnitanud naised superemad, kes on 100 % lapsele pühendunud, ja olukorraga kohanenuna on nad väga head koostööpartnerid. Kõik see loomulikult ei tähenda veel, et nooremas eas sünnitanud naised on halvad emad. Lihtsalt vanemate sünnitajate seisund on üldistades väga sarnane. Nad on rohkem kui kümme aastat oodanud seda õnne – et sünniks oma laps – ja lõpuks on nad selle õnne kätte saanud!

      Ema-lapse kontakt kui instinkt

      Nagu eelpoolgi juba väitsin, on ema-lapse kontakt nüüdismaailma looduskaugete eluviiside tõttu loodusliku instinktina lahustumas.

      Instinkt tähendab seda, et tegemist on pärilike närvimehhanismidega määratletud keeruka käitumisvormiga, mille tulemusena tagatakse organismi esmased vajadused, näiteks loomade käitumise määrab instinktiivne tegevus.

      Samas on hakanud inimlapse loomulik instinkt hakanud hävinema. Miks? 1892. aastal avaldas akadeemik Vladimir Vernadski oma kuulsa noosfääri ehk vaimse keskkonda kontseptsiooni. Ta tuli järeldusele, et inimene on loonud ühiskonna industrialiseerimise tõttu uue keskkonna, olles muutnud sellega ka biosfääri enda ümber. Kontseptsioonist järeldus, et see uus keskkond on omakorda loonud tingimused instinktide kustumisele. Seega on inimene ise vägisi muutnud looduse antud põhimõtteid.

      Normaalne instinkt saab areneda siis, kui on olnud normaalne, loomulik sünnitus: vaginaalne sünnitus, vastsündinu pannakse kohe ema kõhule, nabavääti ei lõigata kohe lahti, laps saab vabalt ise ema rinnani roomata.

      Huvitav on see, et instinktid on väga peenelt reguleeritud. Näiteks on tehtud uuring, et kui laps on sündinud ja teda ei panda kõhuli ema peale, vaid asetatakse selili, siis ta ei taha enam roomata ema rinnani. Juba puhtalt sellega, kui last ei panda kohe ema kõhule või kui nabanöör lõigatakse läbi kohe, hävitame me selle ürgse loodusliku mehhanismi ja teeme kahju nii emale kui ka lapsele.

      Kui laps on sündinud, tekib ema ja lapse vahel kohe eriline side, nad otsivad teineteist silmadega, tekib silm-silm-kontakt, ema hakkab instinktiivselt last puudutama, alustades varbakestest – kõik see on väga instinktiivne, ema ei mõtle seda protsessi läbi ja laps ei oskagi veel niimoodi mõelda.

      Täna on nii meedikute kui ka sünnitoetajate kui ka kõikide sünnitusega ja emade-lastega kokkupuutuvate inimeste püha kohus hakata seda looduslikku mehhanismi, instinkti taas meelde tuletama, ellu äratama. Võrreldes loodusrahvastega on meie naiste bioloogiline programm niigi väga kitsas ja kui meditsiinisüsteem seda veelgi lammutab, ongi tulemuseks haiged lapsed, õnnetud lapsed ja õnnetud emad.

      Miks on vaginaalne sünnitus oluline?

      Laps on ema kõhus olles suhteliselt steriilses situatsioonis ehk niinimetatud gnotobioloogilises isolatsioonis. Laps on kaitstud. Kui laps on nii-öelda oma esmase eluetapi lõpuni kasvanud, hakkab ta koputama ja märku andma, et soovib siiailma saabuda. Teekonnal siiailma liigub laps mööda sünniteid, kust ta tõmbab svammina sisse kõik sünniteede limaskestas olevad kasulikud ained, et saada kätte vajalikud antikehad ja muud ained, mis hakkavad kaitsma tema immunobioloogilist kaitsebarjääri.

      Platsenta on unikaalne organ, mis kindlustab nii lapsele kui ka tema emale loomuliku kooselu. Joonis kujutab vasakul pool platsentat läbilõikes ja teisel pool last oma gnotobioloogilises isolatsioonis.

      Ameerikas on osariike, kus 80 % lastest sünnib tänapäeval keisrilõikega. Nõukogude ajal sündis meil umbes 7-8% lastest keisrilõikega, siis oli tegemist meditsiiniliste näidustustega. Nüüd on see arv suurenenud, keisrilõike abil tuleb ilmale kuni 20 % lastest. See võiks olla ka ülemine piir, mis jääb normaalsuse mõõtmetesse. Ilma meditsiiniliste näidustusteta keisrilõiget teha on looduse loomulike mehhanismide jõhker lõhkumine.

      Keisrilõige on näidustatud vaid siis, kui see aitab päästa ema, päästa last või päästa mõlemaid. Keisrilõige võtab võimaluse panna laps pärast sündi ema kõhule, laps ei saa läbida sünniteid, ei saa ise otsida esimesi ternespiima tilgakesi.

      Kui laps on sündinud, katkeb õige pea tema kontakt emaga füüsilise nabaväädi kaudu. Hämmastaval kombel jääb ta aga siiski seotuks teiste nabaväätide – bioloogilise, psühholoogilise ehk emotsionaalse, bioenergeetilise ja sotsiaalse nabaväädi kaudu.

      NELI NABAVÄÄTI – bioloogiline, psühholoogiline (ehk emotsionaalne), bioenergeetiline, sotsiaalne nabaväät

      Pärast lapse ja ema füüsilist eraldamist töötavad teised neli nabavääti kõik edasi. Bioloogiline ja psühholoogiline ehk emotsionaalne nabaväät on ülimalt olulised lapse füüsilisele ja psüühilisele ja vaimsele arengule. Bioenergeetiline nabaväät aga on oluline selleks, et uus ilmakodanik põkkuks turvaliselt oma n-ö teise eluga, et kõik looduse kodeeritud instinktiivsed mehhanismid hakkaksid tööle. Bioenergeetilise nabaväädi olemasolu vastased väidavad, et seda ei ole ja kõik need mehhanismid hakkavad tööle tänu sisesekretoorsetele näärmetele. Neilt skeptikutelt ma küsiksin aga: kes siis annab tõukejõu sisesekretoorsetele näärmetele? Peaks mõistma, et just ema bioväli on selleks, et laps hakkaks mugavalt adapteeruma ja põkkuma looduse seadustes määratu järgi oma teise eluga. Sotsiaalne nabaväät on selleks, et laps sotsialiseeruks ühiskonnas ning omandaks elus vajalikud alustalad – väärtushinnangud.

      Bioloogiline nabaväät

      Bioloogilise nabaväädi mõju ema-lapse vahel on esialgu väga tähtis. Esimesel elupäeval, elunädalal, eluaastal on tema roll ema ja lapse suhetes väga suur, kuid muutub aja möödudes aina vähem oluliseks.

      Bioloogilise nabaväädi tekkimise ja toimimise aluseks on seitse tingimust, õigemini nende tingimuste normaalne teostumine.

      1. Loomulik ja aktiivne sünnitus; Noori naisi ei tohi veenda, et sünnitus on raske, sünnitus on haigus, midagi ebaloomulikku või halba. Loomulik sünnitus on normaalne toiming, mis on naisel vaja läbida. See ei ole kriisiseisund ega haigus, selle ajal peaks naine saama hoopiski rahulduse.

      2. Ema ja lapse kontakt varases neonataalses perioodis (varane neonataalne periood on aeg lapse sünnist kuni lapse seitsme päeva vanuseks saamiseni);

      3. Ema ja lapse kontakt hilises neonataalses perioodis (hiline neonataalne periood on 7–28 päeva pärast sündi);

      4. Rinnaga toitmine;

      5. Ema ja vastsündinu nahk-nahk-kontakt;

      6. Ema ja vastsündinu õhk-õhk-kontakt;

СКАЧАТЬ