Kaks otsa. Silver Alev
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaks otsa - Silver Alev страница 4

Название: Kaks otsa

Автор: Silver Alev

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Юмористическая проза

Серия:

isbn: 9789949496457

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Kes oli see naine, kes sinu juures kapsapeaga seisis?”

      “Mina ei näinud siin ühtegi seisvat naist. Ainult üks mutike jooksis minust mööda. Tead ju isegi, et mutikeste jooks on nagu koha peal tammumine.”

      “Miks sul kurki rinnataskus ei ole?”

      “Millist kurki?!”

      “Ära mängi lolli! Mis sa arvad, et mina ei oska internetti kasutada ja sinu armastuskirju lugeda?”

      “Naisuke, tegin üksnes nalja!”

      “Minule sellised naljad ei meeldi! Need võivad sul järjekordselt traumapunktis lõppeda. Marss koju!”

      “Jah, naisuke.”

      Hüpnoos

      “Tere! Kas teie kutsusite mind siia müüri juurde?”

      “Mina. Üks moment! Kohe toon kaks tooli.”

      “Kuidas soovite.”

      “Nii. Võtke istet! Näete, kui ilusad toolid!”

      “Ma tänan!”

      “Nagu ma olen kuulunud, olete te kuulus hüpnotiseerija?”

      “Jah, sellega olen tegelenud. Mis mureks?”

      “Äkki saate mind hüpnoosiga ravida?”

      “Mis haigus teil on?”

      “Mul on allergia kõige ilusa vastu.”

      “Seda ei ole vaja ravida, see kaunistab inimest.”

      “Muidugi, kuid see kaunistus on läinud liiale.”

      “Milles see seisneb?”

      “Kui keegi ütleb, et vaata, kui ilus asi, siis kohe soovin seda endale saada.”

      “See on inimlik.”

      “Vaadake seda müüri siin.”

      “Ilus müür!”

      “Loomulikult. Telliskivid tassisin siia öösiti ükshaaval. Lehes oli kuulutus, et ilus telliskivist maja on saadaval. Läksin vaatama. Oligi ilus maja. Jõudsin ainult osa majast lammutada, kui politsei juba asja uurima hakkas.”

      “Tähendab, teil on kiusatus teiste vara järele?”

      “Jah! Hirmsad asjad mulle ei meeldi. Mis asjadest me räägime! Ka ilusate naistega on pidevalt probleeme. Kui keegi ütleb, et vaata, kui ilus naine eemal jalutab, siis kohe tahan teda endale. Minule ei tohi öelda sõna “ilus”, siis lähen kohe peast segaseks. Ehk saaksite teha ravihüpnoosi, et ilusa mõiste minu ajurakukestest kaoks?”

      “Mis siis ikka. Proovime. Lõdvestage ennast. Näete seda kella, mille ma taskust võtsin?”

      “Näen. Nägemisega on mul kõik korras.”

      “Jälgige kella liikumist. Nii. Tubli! Korrake nüüd hästi rõhutatul ja aeglaselt – ilusaid asju ei ole olemas.”

      “Ilusaid asju ei ole olemas.”

      “Rohkem hingestatumalt!”

      “Ilusaid asju ei ole olemas!”

      “Aeglasemalt. Suunake pilk sellele ilusale kellale!”

      “Ilusale?!”

      “Mis te tegite! Kuhu te jooksete? Andke kell tagasi! Appi! Politsei! On alles ravimatu tüüp! Oleksin pidanud vähemalt visiiditasu ettemaksuna nõudma.”

      Vabamüür

      “Täna avame siin vabamüüri, kus inimesed saaksid meelt avaldada, ega peaks selleks võimuorganitelt luba küsima. Tulevikus ei ole vaja minna Hirveparki, Toompeale ega Tõnismäele karjuma, vaid saab tulla siia üksi ehk kaksiti. Muide, sellise müüri kasutamine ei ole maailmas mingi uudis. Vabamüürluse rajamise täpne kuupäev oli 24. juuni 1717. Siis loodi ülemaailmne liikumine abivajajate aitamiseks, nagu on tänapäevalgi populaarne hariduse andmine, mille abil maailm muutuks paremaks. Ajaloolased on kasutanud ka nimekujundit Vabamüürlaste Ordu. Vabamüürlasi on süüdistatud varjatud võimu ambitsioonides. Eks neid vabamüürlasi leidub tänapäevalgi. Las tulevad siia ja ärgu varjaku midagi! Esimeseks külastajaks palusingi müüri ette endise punaparuni Andrei. Palun võtke istet!”

      “Ma tänan! Isiklikult olen siiski arvamusel, et meelt avaldada on efektiivsem Toompeal sealsete müüride taga, kui mingi telliskivimüüri ees. Loomulikult võib siia müüri ette tuua lilli mälestuseks, et kunagi oli meil selline ilus elu. See olgu vabatahtlik ja maitseküsimus. See siin võiks jääda turismiobjektiks.”

      “Kui inimene tahab oma muret teistega jagada, kas võib ta siis siia tulla meelt avaldama?”

      “Loomulikult! Võib-olla tulen isegi. Kleebin müürile ämma foto ja karjun talle näkku kõik, mida temast tegelikult arvan. Kodus mul sõnaõigust ei ole. Ämm ütleb, et mina olevat immigrant. Mis kuradima immigrant?! Olen pärit Võrumaalt Obinitsa külast. Tema ise on immigrant, kes tuli Saaremaalt ja sokutas mulle oma tütre naiseks. Lisaks okupeeris minu korteri. Iga päev muud ei kuulegi, kui et tema on tulihingeline turumajanduse pooldaja ja sellepärast käibki “turujutte” ajamas. Kirjutasin ämma kohta isegi politseile anonüümse kirja, et kahtlustan, kas mitte tema ei põhjustanudki oma tulihingeliste turumajandusjuttudega Nõmme turuhoone põlengu. Tänini kahetsen, et abiellusin okupandi tütrega.”

      “Tänan toreda vestluse eest!”

      “Samad sõnad ka teile! Kas võiksite öelda, kus on Müürivahe tänav?”

      “Siin ei ole mingit Müürivahe tänavat. Müürivahe tänav on kesklinnas. Me oleme hetkel Lasnamäel.”

      “Kuidas ma saan siis müüri taha minna?”

      “Võite müüri kõrvalt minna.”

      “Selge. Obinitsas armastatakse sellistel juhtudel öelda hüva päiva!”

      “Soomlased armastavad ka nii öelda.”

      “Loomulikult. Need on laensõnad, mille soomlased Obinitsast laenasid.”

      Plära

      “Tere! Vabandage, kui ma ei eksi, siis kuulute te Öisesse Vahtkonda?”

      “Kuulun. Kes teie olete?”

      “Olen pronkssõduri vaim.”

      “Pronkssõduri sees ei ole vaimu. Ta on läbinisti pronksist.”

      “Ei ole. Seest on tühi. Skulptor Enn Roos pani mind sinna sisse, et oleksin tema loominguliseks hingeks.”

      “Miks sa siis linna peal kolad? Mine sõjaväekalmistule!”

      “Ei saa. Naaberriigi noorteliikumine Naši pani mulle needuse peale ja muutis mind pronkssõduri kummituseks, millest vabanen üksnes siis, kui Öine Vahtkond tuleb sõjaväekalmistule СКАЧАТЬ