Kaks otsa. Silver Alev
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaks otsa - Silver Alev страница 3

Название: Kaks otsa

Автор: Silver Alev

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Юмористическая проза

Серия:

isbn: 9789949496457

isbn:

СКАЧАТЬ keelasin sellist teksti rääkida! Võite minna.”

      “Kuhu ma muti panen?”

      “Võtke kaasa, võtke kaasa!”

      “Tänan! Sellisel juhul honorari ei küsi. Ka teile head päeva!”

      Muinasjutumaa

      “Vabandage, kas siin on muinasjutumaa?”

      “Eksite. Siin on õigusnõuandla.”

      “Siis olen õiges kohas.”

      “Mis mureks?”

      “Otsin õigust taga.”

      “Teda ei ole täna tööl.”

      “Ehk saaksite teie mind abistada?”

      “Loomulikult. Kuid see on tasuline.”

      “Kuidas tasuline?”

      “Õiguse otsimine tasub ennast alati ära. Millestki peame ju ka meie elama. On mul õigus?”

      “Palju õigus siis maksab?”

      “Nii ja naa. Rohkem ikkagi naa ja nii. Pistke mulle 20 eurot püksitaskusse! Mina ise ei tohi võtta. Seadused on sellised.”

      “Palun!”

      “Kas seinal kaameraid märkasite?”

      “Märkasin.”

      “Siis peaksite teadma, et altkäemaksu andmine on seadusega karistatav. Lisage veel 20 eurot!”

      “Kuidas altkäemaks?!”

      “Püksitasku on ju minu käe all.”

      “Aga kas teie mikrofoni ei märganud? Salvestasin meie vestluse.”

      “Mis sa kostad! Ongi. Sellisel juhul pean ausalt ütlema, et see siin ei ole mitte õigusnõuandla, vaid muinasjutumaa. Tere tulemast muinasjutumaale!”

      “Miks on siis uksel silt “Õigusnõuandla”?”

      “Riiklikud muinasjutud õigusriigist tuleb viia usutavale tasemele.”

      “Selge. Pisteke nüüd 20 eurot minu rinnataskusse tagasi!”

      “Loomulikult. Milles küsimus. Seadusi peab tundma.”

      Müüri taga

      “Halloo! Kas keegi on müüri taga?”

      “Mina olen.”

      “Tule näita ennast! Ma töötan siin sotsiaalabi töökohal valvurina. Valvan, et keegi ei oleks müüri taga.”

      “Eks ma siis tulen ja näitan.”

      “Mida sa müüri taga tegid?”

      “Seisin.”

      “Kuidas seisid?”

      “Üksi seisin. Ma olen üksikisa.”

      “Kuidas üksikisa?!”

      “Mul on ainult üks poeg ja üks naine.”

      “Eh-eh-hee! Tähendab, sinu naine on siis ka üksikema, et üks mees ja üks poeg?”

      “Ei ole. Temal on kaks meest, mina ja minu poeg.”

      “Üks on ju ikkagi ka tema poeg?”

      “Ei ole. Poeg on mul esimesest abielust. Vaat see esimene naine oli mul tore inimene! Ei saatnud mind kunagi üksi müüri taha. Tuli alati kaasa. Ta oli nagu ema. Isegi rohkem, ta oleks võinud olla isegi mu vanaema.”

      “Miks sa siis sellise vanamutiga abiellusid?”

      “Aeg oli selline. Töötasin partorgina ja autoriteedi tõstmiseks abiellusingi mutiga, kuna ta oli isiklikult näinud elusat Leninit. See tähendas neil aegadel palju. Keegi ei julgenud mind kritiseerida. Naine oli selja taga. Rohkem küll voodis.”

      “Aga miks praegune naine sind müüri taha ei saada?”

      “Ta saadab mind tavaliselt teistesse kohtadesse. Sinna ja veel tükk maad edasi! Tänagi käsutas mind, et jooksku kiiresti poodi leiva järele. Selgitasin, et kuidas ma saan joosta, kui ei näe ühtegi jooksvat leiba? Ütlesin, et jooksku ise, et minul on vaja müüri taga asju ajada. Pistiski jooksma. Ta on mul üldse väga spordilembene naine. Tegeleb hüppamisega.”

      “Millise hüppamisega?”

      “Kõrvalhüpetega. Kaks nädalat tagasi hüppas kodust välja ja alles täna hommikul saabus tagasi. See muidugi ei olnud veel perekonnarekord.”

      “Mine siis müüri taha tagasi! Mul hakkab tööpäev lõppema.”

      “Ei ole vajadust. Asi juba kompu. Kahju ainult, et rikkusid hõiskamisega toimingu ära. Praegugi veel tilk püksis. Selle asemel, et panna siia sotsiaalabi töökoha valvur, peaks linnavalitsus rohkem mõtlema käimlatele avalikes kohtades.”

      “Mõtleski. Kurat! Vabandust! Minul tuli ka vajadus müüri taha minna. Kohtumiseni!”

      Kapsapea

      “Vabandage, kas olete siin näinud naisterahvast, kellel on kapsapea kaenla all? Ei ole? Küllap ta siis veel tuleb! Meil oli internetis kosjakuulutuste rubriigis kokkulepe, et saame kokku siin müüri ees, kuhu on kirjutatud loosung “Elu on ilus!”. Ilus küll, kuid ilus ei ole see, et ta hilineb. Minule sellised mutid ei meeldi. Oh-oh-hoo! Sealt ta juba tulebki! Päris kõbusa kõnnakuga. Eh-eh-hee! Laulusalmgi ütleb, et noorus ei tule iial tagasi.”

      “Tere! Kas sina oled Karla? Sul ju äratundmiseks kurk rinnataskus.”

      “Loomulikult! Ja sina oled oma kapsapeaga vist Maali?”

      “Ise sa soovisid, et paneksime produktid ühisesse külmkappi.”

      “Loomulikult! Võta see kurk ja pane kapsapea juurde. Minul endal külmkappi ei ole. Olingi sunnitud otsima naist, kellel on külmkapp olemas. Eelmises kirjas kirjutasid, et elad luksuskorteris. Kui luksuskorter, siis peaks seal ka külmkapp olema. On mul õigus?”

      “Jah, kallis! Kahjuks elan luksuskorteris ajutiselt. Mees, kelle juures elan, tahab mind sealt välja visata. Ma tulen nüüd sinu juurde elama.”

      “Mis elu see on! Oota! Oi-oi-oi! Sealt tuleb veel üks naine, kellel kapsapea kaenla all.”

      “Sa oled siis mitme naisega armusuhteid loonud?”

      “Ei ole. Selles on süüdi interneti häkker, kes on meie suhetesse ebaseaduslikult sekkunud. Vaata, milline vihane pilk! Mingi kaigas ka veel käes.”

      “Äkki teeb koos kapsapeaga kepikõndi?”

      “Ei-ei! Ma olen seda mutti juba varem kusagil kohanud. Ja-jah! Tuli meelde. Tema pärast sattusin kord isegi traumapunkti. Põgene, kallis! Sinu elu on ohus. СКАЧАТЬ