Jüri Jaanson. Sauruse tee. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõuseb noortemeistrivõistlustel Šiauliais kohe liidriks, tabab siis poid ja langeb viimaseks, spurdib uuesti ja võidab kindlalt. Päevikusse kirjutab vastu talve: “Spordilehes oli kirjas, et olen eelmise hooaja parim noor sõudesportlane, koos Kadri Palmiga.”

      Detsembri keskel ründab “parimat” põlvepõletik, kuu lõpul astub ta Pirita ringrajal joostes kivile ning murrab pöialuu. Korralikest treeningutest pole juttugi.

      Eesti meistriks ja ülikooli

      “1.–17. jaanuar 1984. Jalg kipsis, olen kodus. Viimastel päevadel ka ravi. Tegin selle aja jooksul harjutusi – kätekõverdused, paremal jalal kükid (4 x 25 päevas). Kükid pidin lõpuks ära jätma, sest põlv hakkas valutama. Tegin üldse kõike, mis pähe tuli – kangiga, pommiga. Jõud on kasvanud, 92,5 kg tuleb vaevata rinnale.”

      Mõistagi alustab Jaanson treeninguid varem kui kooli. Suusatama ja jooksma saab hakata jaanuari lõpul, aga veebruari algul hakkab suur varvas valutama ja läheb mädanema. Treenib edasi. Detsembris murtud jalas elavneb valu veel märtsis, ei lase paar nädalat joosta ega suusatada.

      Proovib kevadel treeninguil neljast paati ja resümeerib päevikus: “Neljases ei oska sõita, olen parandamatu individualist.”

      Mai algul võidab Jaanson sõjalis-sportliku mängu Kotkapoeg Viljandi rajooni finaalis 2 km sõjaväestatud krossi. Rõõmustab aastate tagantki Ormar Lutsbergi aadressil: “Luts sai mult siin pähe, kui õigesti mäletan! Ta ei jaksanud püssi kanda ja laskis värisevate kätega jumala mööda! Ha-ha-haa!”

      Mõni päev hiljem saab Jaanson esikoha Trakais Balti sõudjate tsoonivõistlusel. Tunnistab päevikus varasemale meistersportlasele Lutoškinile kummardades ausalt: “Romka lasi mu ette.” Põhjusega, sest Jaanson täidab meistersportlase normi. Poisid järgivad teineteist aidates treener Leppiku õpetust.

      Mai lõpul tuleb Jaanson Krõlatskoje kuulsal kanalil toimuva Suure Moskva regati kvalifikatsioonis kolmandaks, pääseb täismeeste võistlustele ja on seal kuues. 18-aastasest Jaansonist saab meistersportlane. Ta hakkab juuni lõpul Trakais toimuval “Merevaigust aerul” vastu valgevenelasele, NSV Liidu ühepaadisõudmise kauaaegsele valitsejale Vassili Jakušale ja võtab Viljandis vastu keskkooli lõputunnistuse. Tuleb siis juuli keskel Pärnus Lutoškini ja Jakovlevi ees ülekaalukalt Eesti meistriks. Jaansoni olümpiakarjäär võiks alata kohe: Eesti ju Los Angelese mänge ei boikoteeriks.

      Tervis korras, areneb Jaanson päevadega. Ent kõik ei laabu niisama lihtsalt. NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel tuleb favoriidil leppida B-finaali võitmisega ja kirjutada päevikusse: “Põlesin poolfinaalis läbi, lõpus oli “konn”, kaotasin 3. koha napilt. Ei suutnud keskenduda, tahtsin võidu niisama välja rabada.” Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel Rostovis tabab Jaansonit eelsõidupäeval päikesepiste. Lisaks ei pääse nad Rostovist minema, sest sõidupileteid pole. Jaansonil saab raha otsa, treener Mihkel Leppik annab kuus rubla. Kolmel trennivabal päeval õpib Jaanson TRÜ sisseastumiseksamiteks keemiat.

      Emale on vältimatu, et Jüri peab astuma ülikooli. “Jah, see oli puhtalt minu projekt,” tunnistab proua Jaanson-Rahula. “Tal oli pärast keskkooli suur treeningumaht ja palju laagreid. Treener Mihkel Leppik oli kategooriliselt lisakoormuse vastu. Mina aga kartsin, et ta saab alaväärsuskompleksi, kui suguvõsas räägivad kõik aina ülikoolist, aga tema ei oska sõna sekka öelda. Minu palvel kohtus TRÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan professor Atko Viru isiklikult Jüriga ja lubas kohe esimesest kursusest eriprogrammi.”

      Noor maailmavallutaja.

      Sisseastumiseksamid on suvel 1984. Kuna meistersportlase norm on täidetud, saab Jüri Jaanson kehaliste katsete eest kohe viie, kirjandi eest tuleb sama hinne teenida välja eksamil. Keemias ja bioloogias piisab rahuldavast, kuigi bioloogiahuvilisena oleks ta ihanud selleski aines enamat.

      Ülikool jääb teisel kursusel küll katki, ent Jüri himu ennast harida on alati rõõmustanud ema ja hämmastanud teisi, puudutagu see kirjandust, ajalugu, arvutiasjandust, fotograafiat, majandust või päevapoliitikat.

      Kui miski huvitab, siis asub Jüri asja kallale. Kunagi hakkas ta tennist õppima, ikka terve päev korraga. Kord võttis spordilaagrisse isegi reketi kaasa, et saab pärast treeninguid harjutada. Varsti saabus koju kiri: “Ma mitte ei tule, vaid rooman õhtuti trennist koju.” Mis tennist seal enam!

      Sügisel 1984 on Eesti sõudmise suurlootus pärast puhkust kaua haige, satub põsekoopapõletiku tõttu Tartus haiglasse, seejärel taastub. Õiget trenni saab teha alles 19. oktoobril. Kuu aega hiljem teeb Jaanson tähelepaneku: “Säärelihased valusad.” Mõni aeg hiljem lisab ta märkuse: “Ilmselt algas siis rohkem kui aasta hiljem kulmineerunud luuümbrisepõletik.”

      Sünnipäeval 15 km jooksu ja 26 km sõudmist

      NSV Liidu meistrivõistlused toimuvad 1985. aasta mais. Vassili Jakuša võidab A-, Jaanson B-finaali. “Poolfinaalis olin 500 m enne lõppu teisel kohal, siis tegin kaks “konna” ja jäin neljandaks.”

      29. mail käib Jaanson pärast trenni ujumas ja kuuldeaparaat lupsab sillalt vette. Igaveseks. Äpardused ei riku tema head tuju. Jaanson õhkab päevikus: “Oleks Moskvas ka enesetunne nagu praegu!”

      See unistus ei täitu. Suurel Moskva regatil langeb Jaanson eelsõidus välja ja kirjutab: “Sõitsin nagu algaja, väsimus oi-oi missugune…”

      Kaks kuud hiljem ebaõnnestuvad Rostovis NSV Liidu juunioride meistrivõistlused. “Hooaja põhivõistlusel superpõrumine, kuigi olin muidu stabiilne.” Lohutuseks võidetakse koos Andrei Jakovlevi, Priit Tasase ja Roman Lutoškiniga paarisneljasel. Eesti meistri tiitlit kaitseb Jaanson vaevata, lisaks teenib suurematel paatidel kulla ja kaks hõbedat. Ometi sigineb Eesti sõudmise uue valitseja päevikusse 21. augustil kirje: “Hommikul võimlemine ja otsad 3 x 1000 m. Pärast teist otsa Mihkel õiendas vähe ja ma läksin närvi. Läksin minema. Psüühiline väsimus. Õhtul puhkus. Enesetunne kehva.”

      Kolm tulevast olümpiameest: Vjatšeslav Divonin (vasakult), Roman Lutoškin ja Jüri Jaanson.

      Hooaeg lõpeb NSV Liidu mitteolümpiadistantside meistrivõistlustega. Jaanson põrub 500 meetris, ent saab 2000 meetris teise aja ja on kokkuvõttes neljas, võitjast Aleksandr Ševtšenkost (Moldova) maas vaid kaks sekundit. “Hooaeg on läbi, kukun puhkama. Täitsa hea! Hea, et hooaja lõpus äravajumist polnud. Stabiilsus!”

      14. oktoobril jookseb Jaanson hommikul 15 km ja sõuab õhtul 26 km. “Halb ilm, jalad külmetasid. Sain täna 20-aastaseks. Hurraa! Kaks kümnendit ära elatud!” Järgmisel hommikul sõuab 27 km, õhtul teeb kangiga ja muul moel üle kahe ja poole tunni üldkehalist ettevalmistust. “Täitsa otsa lõppesin.”

      Oktoobris koguneb 557 sõudekilomeetrit ja 126 km jooksu. “Kõvad kilomeetrid, aga tunnen end hästi, kõik on korras.” Vastu talve on päevi, kui sõudekilomeetrite hulk läheneb poolesajale. Käed on katki.

      Jaanson teab, et uuel aastal tuleb lõplikult läbi murda.

      Tosin vägevat sõudjat Jaansoni teel

      Enne kui Jüri Jaanson astub maailmaareenile suurimate ässade vastu, tuleb tal Eestist ja NSV Liidust välja pääseda. Mõlemal rindel seisavad vastas ambitsioonikad ja tulevikukarastust pakkuvad vastased: Eestis Roman Lutoškin ja NSV Liidus valgevenelane Vassili Jakuša.

      Siis СКАЧАТЬ