Jüri Jaanson. Sauruse tee. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alles pärast seda, kui käisime koos trennis. Meile oli sõudmine rõõm ja lõbu, talle tõsine töö. Kui me jooksma läksime, siis mõõtis ta kogu aeg pulssi. Et Jüri oli nädalavahetustel Pärnus, selle võtsime lihtsalt teadmiseks. Oli ju selge, et ta taotleb spordis midagi enamat kui meie, ta imbus kiiresti tõsitegijate juurde. Noore sõudjana seisis ta meist eraldi. Siis panime küll imeks, kui nad tassisid Erkiga Jämejala korterisse suure kangi. Imestasime, kuidas alumised naabrid taluvad kangikukkumise mürinat.

      Iga treening koduses Viljandis tähendas Suurele Jürile – nii me teda kutsusime, sest meil oli ka Väike Jüri – maksimaalset pingutust. Kord maadlussaalis saatis ta mu ragbimängu ajal vastu pehmet seina nii, et ninaluusse tekkis mõra. Mitte meelega, ta lihtsalt andis endast kõik.

      Kord polnud treenerit kohal. Jürile ei mahtunud see hinge. Rääkis ühele meie neiule, Annikale, augu pähe, et tuleb kahesega minna vee peale, ja tegi sellise trenni, et Annika ei võtnud mitu päeva jalgu alla. Ise patsutas pärast tüdrukut õlale ja kiitis, et hea töö…

      Ei mäleta, et meil oleks olnud raske Jüriga vestelda. Teadsime algusest peale, et enne rääkimist tuleb talle õlale koputada ja otsa vaadata. Jüriga seoses olen korra tõsiselt ehmatanud. Elasime plikadega Pärnu laagris staadioniühika teise korruse toas. Jüri tuli külla ja jäi hilja peale, alt pandi uks lukku. Tegime siis linadest köie ja Jüri hakkas laskuma. Köis läks puruks ja ta sadas kõva pauguga vastu maad. Tõusis püsti ja läks.

      Kui Jürit poleks, siis ma ei usuks, et sõprus mehe ja naise vahel on võimalik. Temast abivalmimat ja lahkemat inimest vist polegi olemas.

      Kui arutati uue sõudebaasi ehituse võimalikkust Viljandisse, oli just Jüri see, kes selgitas igal pool kõva häälega oma kunagise koduklubi halba seisu. Tänu tema toetusele seisab nüüd järve kaldal Baltimaade moodsaim elling. Ta ütles avalikult, et ei tule enne Viljandisse sõudma, kui uus baas valmis. Ja meest sõnast! 2010. aasta suvel startis Jüri üle 15 aasta taas Viljandi Paadimehe regatil.

      Töiselt on mul olnud temast väga palju tuge. Olin 23 aastat Viljandi ainus sõudetreener, selle aja jooksul heietasin nii mõnigi kord loobumismõtteid. Siis tõi just Jüri mu maa peale tagasi ja innustas jätkama. Mu õpilased hindavad teda väga. Nad on katsunud teda näpuga ja käinud vaatamas – nagu loomaaias imelooma –, kuidas ta elab jõusaalis alpitelgis.”

      Treener. Mihkel Leppik

      “Mihkel Leppiku juures kasvasin sõudjana täisealiseks. Ta pani mulle kui sõudjale aluse. Kapitaalse aluse. Ta pani mu tööd tegema,” räägib Jüri Jaanson.

      Anne Freimuthi sünnini jääb üheksa kevadet, kui Mihkel Leppiku tööraamatusse kirjutatakse “sõudetreener”. On aasta 1950, Leppik 17-aastane keskkoolilõpetaja Pärnus. Ta on väikest kasvu ega tohiks tõusta sõudmises kuigi kõrgele. Ometi tuleb Leppik Spartaki üleliiduliseks meistriks ning võidab viis Eesti kulda. Tõeliseks kutsumuseks saab siiski treeneritöö. Lisaks Jaansonile juhendab ta teist olümpiamedalisti Tõnu Endreksoni, Euroopa kolmekordset meistrit Aino Pajusalu (nüüd Milodan), veel tervet rida rahvusvaheliselt tuntud sõudjaid.

      “Jüri esimene eeldus oli kodu, koos koduga leiab alati võimalusi,” rõhutab Leppik. “Vana treenerina pean ütlema, et isegi vanemate neutraalsus pole laita. Kahjuks töötatakse tihti aga lausa vastu! Mis sa sinna jõele ronid, kas sul maa peal ruumi pole?!”

      Aasta 1982. Tulevikumees Jaanson läheb paadiga esimest korda Pärnu jõele ja Leppik seob ta silla külge kinni – et ei saaks kaugemale sõuda. Treener teab, et algaja läheb kindla peale ümber, asjade selline käik on sõudmisse kodeeritud. “Jüri ei läinud ümber, aga ta pingutas nii, et nöör läks katki!” sõnab Leppik kukalt sügades.

      Jaanson puhkeb naerma: “Hehee, jube tore, kui ma tõesti nii võimas oleks olnud! Tegelikult läks sõlm lahti, see oli Mihklil meelega lõdvalt seotud.” Poiss oli tookord ehmunud ja mõtles isegi, et hakkab appi hüüdma, aga võttis siis asja rahulikult ja püüdis jõuda paadisilla äärde tagasi.

      Leppik teab kolm aastat ette, et Jaanson tuleb pärast koolilõppu Pärnusse. “Me ei seadnud senise taseme pealt veel kuigi täpselt tulevikuplaane, esialgu oli tähtis saada kätte sõudmise tehniline külg. Anne Freimuth arendas edasi Jüri kõva tahtmist, püsivust ja veetunnetust, tehniliste elementide kallal nokitsesime mõlemas linnas kõvasti. Kokkuvõttes sai Jüri lõpuks kätte maailma ühe parima sõudetehnika,” sõnab Leppik pisut tusaselt.

      Kuni 1990. aastani, mil Jaanson tuleb maailmameistriks, kulgeb koostöö kui õlitatult. Lahkarvamusi tuleb ette, aga kus neid ei oleks. Töötatakse ühise tiimina. “Siis, saanud kõrgtasemel tehnika kätte, hakkas Jüri ülemäära leiutama. Lõpuks, 1992, kui me lahku läksime, ütles Jüri mulle, et mu meetodid on liiga vanad, et tarvis on moodsamat otsida.”

      Vahemikus, mis jääb Jaansoni MM-kulla ja Leppikust lahkumise vahele, sütib veel mitu teravat lahkarvamust.

      1985: suur lähtejoon on parda all

      Suvel 1980 täidab Jüri treeningupäevikut lünklikult. Ta on koos vend Erkiga suuremalt jaolt Saaremaal ja spordib iga päev. Pilguselt sõidetakse koju Viljandisse augusti lõpul, kusjuures vahemaad Virtsu–Pärnu (81 km) ja Pärnu–Viljandi (103 km) läbitakse jalgratastel.

      Noortekoondisse ainsagi veetreeninguta

      Mais 1981, pärast suusatrennist lahkumist seab Jaanson sisse korraliku treeningupäeviku, mis kestab 1986. aasta septembrini. Võrdlusvõimaluse loomiseks täidab ta seda nii, et andmed on sees kuude kaupa: august 1981, august 1982, august 1983 jne on kõrvuti, siis järgneb uus kuu. “Arvutiajastu eelkäija,” muigab ta ise.

      Suvel sõidab ta rattaga, jookseb, sikutab kangi ja sangpommi, mängib erinevaid palle. Tuleb 1500 m jooksus Viljandi rajooni omavanuste meistriks (4.37,4) ja tõdeb pärast 800 m 4. kohta (2.16,0): “Liiga kiire ala minu jaoks!”

      Vastu sügist saab Jaansonile lõplikult selgeks, et temast peab tulema tegija. 15-aastast kaptenit hindaks jälgija oma suva järgi, tema tahab midagi kindlamalt mõõdetavat. Ta valib spordiala, milles domineerides on kõik selgelt mõõdetav. Silub särgikäised sirgemaks ja koputab kohaliku sõudeklubi uksele.

      Detsembris arvatakse Jaanson heade kehaliste näitajate ja tööisu põhjal Eesti noortekoondisse, kuigi ta on teinud vaid tehnikasõudmist angaaris, sedagi vähe.

      Jaksu koguneb. 8. jaanuaril 1982 kirjutab 16-aastane Jüri päevikusse: “Hommikul suusatasin kodust järve äärde ja Loodi ning tagasi – 42 km. Õhtul mängisime jalgpalli.”

      18.–31. jaanuaril on Jaanson esimest korda Pärnus Eesti noortekoondise laagris; märgib päevikusse, et sai toidutalonge hommikuks ja õhtuks ühe, lõunaks kahe rubla jagu. 18. jaanuari hommikul sõuab ta angaaris 15 km, siis võimleb ja õpib sõudetehnikat. Õhtu kulub üldkehalisele treeningule ehk ÜKE-le: poiss surub 45-kilost kangi selili 12 korda, tõstab lamangulaual 60-kilost kangi 12 korda, tõuseb 15 korda istesse, teeb 32-kilose sangpommiga 15 kükkhüpet ja 20-kilose kangikettaga 20 keharingi. Selle seeria läbib ta kaheksa korda, siis ujub pool tundi. Laager on alanud.

      Kevadel tuleb leppida kehalise kasvatuse eksamil neljaga. Jüri ületab kõrgushüppes viit väärt kõrguse “karjapoisiga” neljandal katsel, seda ei võeta arvesse. Õuesõudmine juba käib, paat kannab. Esimene võistlus ei too küll suurt edu. Treeningugrupi kontrollvõistlusel on Jaanson jooksul ümber Viljandi järve parim, ent sõudes takerdub kitsas kohas kaldasse ja jääb teiseks. Eesti juunioride, samuti noorte meistrivõistluste finaali kollanokk veel ei pääse. Napilt.

      1983. Aprillis põeb pikalt kopsupõletikku, СКАЧАТЬ