Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ image alt="pilt" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000002.jpg"/>

      JUTUTULBAD

      Umbes kümme aastat pärast seda, kui üldine kirjaoskus likvideeriti ja hävitati viimane kvilf, hakkasid järsku üle maa levima Jututulbad. Kes või mis nad olid, kust tulnud, kes neid külvas? Seda teemat arutati poolsalaja kraksipähklite puhastamise või shuuvilla kolkimise man. Need tööd tegid piisavalt segavat lärmi, häirimaks kurdmudiliste tibakaid salvestussüsteeme. Ei või iial teada.

      Muidugi olid teatud tööd, mille man kurdmudilisi edukalt tarvitati: näiteks võrkude harutamisel või kanga loomisel, aga sa ei teadnud kunagi, kas sa mitte mõne vaheperemees pole. Nii on lood.

      Esimesena tõi teate Jututulbast Temu, kes oli joogitares ühe mägimehega kokku trehvanud. Temu andis talle vahetuskaubaks Kiina kootud kirikindad. Sest pärast kirjaoskuse likvideerimist sai meil nii kombeks, et hea lugu vahetati mõne eseme vastu. Enamasti oli selleks mõni ilus helmes või väike kivikruus või muu tühisevõitu ese, aga mägimees oli luninud kindaid ja Temu tarbitud simalonksud tegid ta lahkeks ning uudishimulikuks. Nii vahetati üpriski uued kindad kahtlase väärtusega loo vastu. Kiina puhkis mitu päeva pahaselt, aga tegu sai tagasipöördumatult teoks. Mine püüa nüüd mägimeest väljalt! Pealegi polnud Kiinal varuks ühtegi head lugu, mille vastu kindad tagasi vahetada. Võib-olla oleks mägimees võtnud mõne Kiina laulu, aga laulude eest ei makstud eriti kunagi. Nii pidi naine Temule uued kindad kuduma, sest talv oli teel ja mehel olid suured käed. Lepituseks aitas Temu Kiinal shuuvilla kolkida ja tegi talle uued parimast sinisest paksapuust vardad. Ja Kiina ei turtsunud enam, vaid kudus valmis veel uhkemate mustritega kindad kui vanad olidki.

      Paar kuud hiljem, kui tuisud lõppesid, tuli mägimees taas tagasi. Ta otsis Temu üles, ta silmad hiilgasid veidralt, kui proovis meie küla mehelt neid uusi Kiina kootud kindaid välja rääkida. Temu pidas simaga piiri. Siis kraamis mägimees kuue hõlma alt välja kotitäie silmakive. Silmakivid on siinkandis ja kuni rannikuni välja üpris väärtuslik kraam. Kord nägin sadamalinnas üht ülikuemandat vähemalt kuuekordse silmakividest keega. Väiksemaid neist vahetati adrahõlmade või nugade vastu. Ikalduse-aastail võidi nende eest ka vilja muretseda, aga kirikinnaste eest anda ära kotitäis silmakive – see oli ennekuulmatu! Temu jäi, mokk töllakil, mägimeest vahtima.

      «Sa tahad nende kinnaste eest anda terve koti silmakive?» suutis ta lõpuks küsida ja kummutas tühjast simakruusist tubli sõõmu õhku kõrist alla.

      «Ei, mitte päris nii,» kostis mägimees vastu. «Sa saad kõik need silmakivid, kui tood mulle peale nende kinnaste ka teisi, lisaks mõned kirjadega vööd. Ka sukad ei teeks paha, kootud vöö- ja sadulakotid, tikitud põlled, linikud, naistetanud…»

      «Ee… Palju sa neid siis tahad?»

      «Selle koti eest läheks viis kuni kümme eset,» vastas mägimees. «Aga see oleneb.»

      «Millest,» päris Temu.

      «Mustrist,» vastas mägimees kavalalt. «Sa võid mulle tegelikult tuua ka ühe suure kootud teki. Selle eest saaksid ühe koti silmakive lisaks.»

      Temu vahtis teist uskmatul ilmel.

      «Sa ei pea kohe otsustama,» jätkas mägimees seepeale. «Mul on jõesadamasse asja. Kolme päeva pärast olen siin tagasi ja loodan sinuga soodsat kaupa teha.»

      Kiina arvas, et Temu on end simast segaseks joonud, kui mees sellise jutuga koju tuli.

      «Kas sa hull oled? Pool talve veel ees, kuidas me ilma kinnasteta metsas tööd teeme?»

      «Ma võin ju trakuunahast kindad õmmelda,» pakkus Temu.

      «Tahad meid häbiga hukka saata! Terve küla naeraks ennast koolikutesse.»

      Temu pani aga pähkliuhmri tööle ja rääkis Kiinale ühe Jututulba loo, mille ta oli mägimehelt väikese kootud nuusikukoti vastu vahetanud. Kiina kuulas, tema põskedel tärkasid roosid, silmad pildusid meelespealilli, hallikad oimukohad viskasid vakuvihkude vaske, ta naeris ja nuttis ja oli nagu joogita purjus.

      Kolm päeva hiljem tuli külla salk turvistes Pühamehi. Kaamed kui koolnud oma lehvivais mantleis.

      «Kas siin on keegi kuulnud midagi Jututulpadest?» pärisid nad.

      Rahvas eitas kõike. Kiina peitis meelespeasilmad lihtsa ruudumustriga räti taha, korjas roosid oma palgeilt, ent kõik nägid, et nende pere kandis trakuunahkseid kindaid, lihtsaid põimitud köisi piha ümber ja koledaid porikarva sukki. Küllap oleks küla end koolikutesse naernud, aga väljakul müristasid Pühamehed, kes rääkisid Hukust, mida Jututulbad endaga kaasa toovad.

      «Pimedus ja külmus laskub nende üle, kes Jututulpasid kuulavad! Nende kõrvad lähevad paiste, ninad paisuvad laiaks kui löpamugulad, naistel kukuvad rinnad küljest, meestel kärbuvad riistad, aga tagapool võtab sellised mõõtmed, et jalaluud murduvad pooleks. Sellised inimesed sünnitavad kahepäiseid ebardeid, välgunooli ning suurte hammastega sisalikke. Pärast surma ei saa nende söestunud hinged rahu, vaid uluvad korstnaõõnsustes või lamelevad ristteedel, mööduvate inimeste ja elajate tallata!»

      Hirmsaid asju rääkisid Pühamehed pikalt, vannutasid rahvast Jututulpadest teada andma, nõudsid lihasuretamist ja pöördumist Püha Piinatud Tuulelapse poole. Siis kogusid nad oma paunad täis liha, maajuustu ja muid ande, jootsid, söötsid oma trakuusid ning sõitsid edasi.

      Sel ööl ei maganud külas keegi magusat und. Hirmsad painajad pesitsesid inimeste peades, maimukesed nutsid hällikestes ja Püha Piinatud Tuulelapse poole tõusid magusad lõhnad sadadest rasvalampidest.

      Kevadeks olid mitmed pered teinud salamahti kummalise mägimehega kaupa. Inimeste riided nägid üsna ühtmoodi porikarvalised välja, aga emandate kaelu ehtisid silmakivid ning nende kõigi põsil õitsesid roosid. Juba esimeste rohekate laikude aegu jooksid nad metsa ja niitudele, et varuda taimi, tõuke ja putukaid, millega lõngu värvima hakata. Suve hakul veeti õuedele esimesed värvipajad ning nöörid kirendasid kuivavatest vihtidest.

      Muidugi arutati nurkade taga: milleks oli mägimehele vaja niipalju kirevaid esemeid, aga need kõik olid pelgalt hämused oletused.

      Enne suvist käänupäeva käis Madi metsast lilli toomas, et koda kaunistada. Ta peatus külakaevu kõrval, et ämbrisse vett ammutada, lilledele joogiks. Juba kaugelt paistis tema kimbus silma suur helendav hurikellukas. Madi tundus õnnelik ja uhke.

      «Ilus hurikellukas, Madi,» ütlesin ma.

      «Oh, jaa!» naeris tüdruk ning ta põsed õhetasid uhkusest.

      «Ma pole nii suurt hurikellukat varem näinudki. Kust sa ta leidsid?»

      «Ei ütle,» kostis Madi ja liigutas lillekannu.

      Hurikellukas tilises õrnalt.

      «Kuula, see teeb häält ka,» ütles tüdruk vaikselt.

      «Kas ma tohin?»

      Madi noogutas. Kükitasin imetlusväärse lille kõrvale maha ja puudutasin hellalt kellukat. Suur sinisillerdav kann heljus vaikse tilinaga. Kumekullane tilk liikus mööda kroonlehte alla ja potsatas kaevu kõrvale tanumatolmu. Liivaterad paiskusid korraks üles ning vajusid nestetilga pinnale.

      «Nüüd sa rikkusid ta ära,» teatas Madi kurvalt, haaras ämbrisangad pihku ja pühkis mööda tanumat minema. Hurikellukas sosiskles tema sammude taktis, aga Madi seda ei kuulnud. Või tegid häält tüdruku imbepaelad?

      Madi kõõrutas käänupeol muudkui teiste poistega, aga imelik oli vaadata kõiki neid inimesi ilma piduriieteta. Valged hamed tundusid suveöös kenad ja pidulikud, kuid silmad otsisid seda harjunud särtsu. Isegi eredad sääresidemed läksid СКАЧАТЬ