Eesti näkiliste välimääraja. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Näkke ja tontlasi pole tõesti mõtet karta. Kui aga mõni aravereline algaja peaks südaöises metsas esimesi kordi üksinda vaatlusi tehes põues hirmu tundma, kandku ta siis pealegi esiotsa kadakaoksa põuetaskus. Nii Eisen kui ka Wiedemann („Aus d. inn. u. äuss. Leben der Esten”, lk. 446) loevad seda kõigi tontlaste puhul kindlaimaks relvaks. Viimased uuringud on näidanud, et kadakaoksast veelgi efektiivsem on kadakaviin ehk džinn; see on ka täiesti mõistetav, sest tontlaste enamikule allergeenina mõjuvad eeterlikud õlid on seal kõrgemas kontsentratsioonis. Need õlid tekitavad paljudel tondifauna esindajail pisaratevoolu (tondid nutavad nagu sibulaid koorivad naised) ning peale selle olevat kadakalõhn näkilistele – andmed sain malbelt hilbupesurilt – niisama vastik nagu mõnele inimesele küüslauguhais.

      Neid vahendeid siinkohal soovitada on küll enam kui veider – pakkuda uurijaile aineid uurimisobjektide hirmutamiseks! – , kuid oma algajakogemustest mäletan, et suuremad luupainajad on ka minus kunagi kõhedust tekitanud. Uurimispraktika kasvades kaob see hiljem muidugi jäljetult.

      Eespool sai mainitud džinni. Kuigi ma ise pole kaugeltki abstinent – öises metsas lõdisedes kulub teinekord tubli klõmakas hundijalavett marjaks ära – , tahaksin noori tondihuvilisi napsi maitsmisel ometi kasinusele kutsuda. Oli kaunis piinlik, kui kord ühe uurija väga põnevat vaatluspäevikut sirvisin. Nägin seal äärmiselt amüsantseid tonte, kuid jäin nende ehtsuses siiski kahtlema ja tutvustasin teost tuntud psühhiaatrile Vaino Vahingule. Juhtiv teadlane, delirioossete seisundite suur asjatundja, tunnistas tondid kõige ehtsamateks pseudotontideks, väga tavalisteks liikideks haiguse puhul, mis kannab nime delirium tremens ehk joomahullus. Võib-olla oleks huvitav kunagi nendegi määrajat näha, kuid jätkem sellise koostamine neuropatoloogiale ning nende ohvrimeelsete abimeeste – sopajoodikute hooleks.

      Näki- ja tondivaatleja instrumentaariumi kirjeldamise võiks siinkohal põhimõtteliselt lõpetatuks lugeda. Selge on see, et erinevate huvidega uurijad vajavad veel muudki: näkilaulude kogujad kasutavad magnetofone, suundmikrofone jne., need, kes on huvitatud näkifotodest või – filmidest, relvastavad end fototehnikaga (öiseks tööks läheb vaja inframaterjale), kõike korraga kaasa võtta on aga nagunii võimatu, sest väliuurimisel ei kasutata pakikandjate karavani, vaid hiilitakse kikivarvul…

      Peatüki lõpetamiseks veel mõni sõna pesitsusvaatlustest ja näkkide rõngastamisest.

      Pesitsusvaatlused

      Vaatleja märgib pesitsuskaardile kohad, kus on näkke nähtud. Et näkke iseloomustab suur kohatruudus, siis on saadav materjal väga väärtuslik ning võimaldab nende pidevat vaatlust. Nii saame teha olulisi üldistusi näkkide bioloogia ja etoloogia kohta. Pesitsuskaartide täitmisel oleks soovitav teha ka demonofenoloogilisi vaatlusi tontlaste elu aastarütmide kohta; need on ühed vanimad vaatlused üldse, sest ikka on põllu- ja kalamehed püüdnud leida seaduspärasusi näkkide aktiivsuse ja vilja- või kalasaagi vahel, samuti on tontlaste käitumise järgi püütud ennustada ilma.

      Häid tulemusi on näkirütmide kooskõlastamisel taimede arenguga saavutanud botaanikahuvilised naiadoloogid. Seni on leitud ilmseid seaduspärasusi näkkide elutegevuse ja mitmete taimede vahel, millest nimetaksime siin perekondi näkirohi (Najas), tondipea (Dracocephalum), krambe (Crambe), kuutõverohi (Polygonatum), paganapea (Filago), hundihammas (Astragalus), pärdiklill (Mimulus) ja liiki üheksavägine (Verbascum thapsus). Meie näkiklassik Eisen mainib oma „Näkiraamatus” (lk. 11) veel paiselehte ehk „vesinäkki” (Tussilago farfara). Tundub, et oleks huvitav jälgida ka haruldast naissaare hunditubakat [Hieracium gynaeconesaeum2 Juxip in Not. syst. herb. Inst. Bot. Ac. Sc. URSS XIX (1959) 470].

      Näkkide rõngastamine

      Kui linde ja nahkhiiri on juba aastakümneid rõngastatud, siis näkkide rõngastamisega tegeldakse palju lühemat aega. Kuidas on võimalik rõngastada näkke, võidakse uskumatult küsida, sest väitsime ju näkid olevat õige inimpelglikud. Seda on nad suures osas tõesti, kuid meil on teine väljapääs: näkid rõngastavad ennast meeleldi ise. Esimene sellelaadne juhus leidis aset meie tuntud naiadoloogi Ö. Vahiga. Nimelt kaotas lugupeetud teadusmees üht võluvat kaunisjuuslast jälgides õnnetuseks (või õnneks) abielusõrmuse. Järgmisel päeval oli sõrmus juba kaunisjuuslase sõrmes! Et tegu oli sümboolse esemega, siis ootasid näkiuurijat kodus suured pahandused, mis lõpuks viisid lahutuseni. Kohtus esitas Ö. Vahi abikaasa oma mehe kombelõtvuse tunnistuseks veel ka suurepärase näkifotode kogu, mis otsemaid pornograafiliseks tunnistati. Et ühtki ekspertnaiadoloogi kohtusse ei kutsutud (protsess oli viiekümnendate aastate algul), siis ei jäänud Ö. Vahi väidet, et tegu on teaduslike näkifotodega, uskuma mitte keegi. Ö. Vaht oli abielulahutuse üle muidugi väga rõõmus, kurvaks tegi teda aga alimentide maksmise kohustus, mis tugevasti piiras ta tegevust näkkide rõngastamisel, kuna näkid eelistavad hinnalisi rõngaid-sõrmuseid, (Käesoleva välimääraja autoril oli kord ebameeldiv intsident rohejuus-edvikuga, kes talle küllaltki kena vasksõrmuse lihtsalt vastu vahtimist virutas.)

      Näki rõngastamine (naiadoloog Ö. Vahi autoknipsuga tehtud foto järgi).

      Näkkide suurt nõudlikkust sõrmuste ilu ja hinnalisuse suhtes ei tuleks üldjuhul siiski seostada nende ahnusega. Ei hoopiski. Näkkide metamorfoosi käsitledes saame teada, et mõned neist võivad end sõrmuseks moondada; päris loogiline on arvata, et näkid seetõttu tahavad tutvuda kaasaegse juveelikunsti parimate näidistega.

      Näkkide rõngastamine on üldiselt üpris kulukas harrastus, sest ainult erandjuhtudel saame sõrmuseid tagasi, ja ka siis vaid neid paremate vastu vahetades. Siiski on autori kogudes paar vahetuskaubana saadud kena sõrmust. Eriti huvipakkuv on üks rubiiniga sõrmus (graveeringuga „Sinu magus Oskar”), mis õnnestus saada malbelt hilbupesurilt. Kõigist sõrmusekinkidest ja ka – vahetustest palume informeerida kas autorit või meie Loodusuurijate Seltsi. Aastakümnete, võib-olla sadadegi pärast võivad nad anda teadusele üliväärtuslikke andmeid näkkide ja inimeste vaheliste suhete kohta.

      Väga köitev tegevus on ka NÄKILAULUDE KOGUMINE, kuid selle küsimusega puutume kokku hiljem, röökurlaste vaatlemisel.

      Naiadoloogial on palju huvitavaid sektoreid – võidakse innustuda näklaste parasiitidest, füsioloogiast, näkikosmeetikast, näkiajaloost jne. jne. Kõiki neid küsimusi me käesolevas väljaandes arusaadavalt puudutada ei jõua. Siirduksime nüüd peatüki juurde, kus tutvume määraja kasutamise juhistega.

      Juhiseid määramiseks

      Võrrelduna mis tahes teiste loodusuurijatega on demonoloogid (nende hulgas mõistagi ka naiadoloogid) märksa raskemas olukorras. Kui näiteks linnu- või putukateadlane võib õdusas muuseumi- või laboratooriumivaikuses käsiraamatute ja eriti veel topiste ning preparaatide najal oma uurimisobjekti liigi suurema või väiksema vaevaga kindlaks määrata, siis näkiteadlane, kes põhiliselt on väliuurija, sellist võimalust kasutada ei saa. Meie uurimisasutustes näkikaavikud puuduvad (omast kohast muidugi õnneks!), erakogudes tean olevat vaid mõne üksiku näkikihara, küünetüki, pudelikese ihusekreetidega, ja see on ka kõik.

      Samuti on näkid, võrreldes mitmete teiste uurimisobjektidega, väga kartlikud ja liikuvad, sageli ei lase nad vaatlejat endale kuigi lähedale. Üksainus põgus vilksatus roostikus, kätkev viisijupike, paar vahupritset pesuritelt või paljastisslase arglik rindade eksponeerimine raskesti ligipääsetavas kohas – see on tihtipeale kõik, millele näkiteadlane peab oma uurimistöö rajama. Õnneks on siiski ka julgemaid, mõnevõrra sünantroopseidki liike (osa pesurlasi eelistab paikneda saunsuvilate läheduses, priske liidrik armastab lahingukuulsuse paiku jne.), kuid СКАЧАТЬ