Kalevipoja mälestused. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkas lähenema. Üha tihedamalt pöörasin ma oma pilku saareneiu isamaja poole. Oh ärkaks seal juba keegi, algaks õuel lõpuks ometi liikumine!

      Just päikesetõusu eel, siis kui mu silm juba vägisi kippus looja vajuma, märkasin ma, et piigagi nagu mingeid hajameelsuse tundemärke hakkas ilmutama ning mind märksa loiumalt reipusele kannustas. Taipasin, et selleks korraks on mu ülesanne täidetud; õndsalt naeratasin ma tõusvale päikesele vastu ning vajusin otsemaid rampraskesse unne.

      Aga mulle polnud antud pikalt puhkamisrõõmusid maitsta. Sain vaevalt suigatada, kui juba pidin heleda appihüüdmise peale uuesti silmad avama. Taevas hoidku! Mis siis jälle lahti on? Saarepiiga valas suuri pisaraid ja ahastas kiledal häälel, mis mul läbi luu ja liha lõikas, et:

      „Õis murtud on! Kus silmad pean nüüd peitma?

      Julm tulnuk merelt, minu neitsiau

      Sa rüvetasid häbituimal kombel!

      Su üle taevad kohut mõistku, hirmus mees!”

      Ajasin end kähku püsti ja vaatasin vihaselt ringi, et kohutavalt kätte maksta sellele julmale tulnukale merelt, kes on minu lühikest puhkeaega nii kurjasti kasutada võinud. Näha polnud aga mitte kedagi. Jah – peale ühe halli peaga vanema isanda, kes vemmalt vibutades ja hirmsasti tänitades üle põllu meie poole jooksis.

      Heitsin oma mentrissile ja saatusekaaslasele abipaluva pilgu. See aga etles väsimatult ja oli mulle selja keeranud, nagu oleks tal nõu mind hoopistükkis boikoteerida. Ju pean mina ise milleski süüdi olema. Aga mil kombel siis?

      Minu vaimutegevus on alati silma paistnud ennemalt sügavuse kui kiiruse poolest! Pealegi olin ma väsinud ja unesegane ning mulle ei antud aega õieti meelemõistusele tulla. Juba seisis vanamees mu ees, vehkis kaikaga ja sõimas. Sõimas kole roppude sõnadega. Neiu jättis salmiütlemise viimaks ometi katki, kuid ei poetanud minu kasuks sõnakestki.

      Vanamees – hakkasin taipama, et kes ta muu kui piiga taat on – puistas mu üle terve küsimusteuputusega. Et kes mina olen ja kust mina tulen. Mis seisusesse ma kuulun ja mis ametit pean. Mis usk mul on ja miks, pagana päralt, ma rikkalt Rootsimaalt pimeda maarahva keskele elama olen asunud? Ja millal on meie pulmapäev ning kas ma ikka jõuan tema tütrele seisusekohast elamist pakkuda.

      Pooltest küsimustest ei saanud ma arugi, ja mis pagana pulmapäevast ta siin veel räägib… Raputasin pead nagu parmuvaevas hobune ja tunnistasin, et ei tea mina Rootsimaast miskit ning olen hoopis kuulsast Kalevite soost Kalevipoeg, kes, muuseas, paistab silma oma suure jõu ja kartmata meele poolest.

      „Ta ei olegi Olofsson, ta ei olegi Olevipoeg!” karjatas piiga ja see karjatus tuli nüüd küll, tõesõna, otse südamepõhjast. Vanameeski pillas suure ehmatuse pärast kaika peost.

      Välgukiirusel kooris piiga end paljaks ning kargas kõrgelt kaljult alla merre.

      „Denudeeritud, defloreeritud, diskrediteeritud!” – nii kõlas ta viimane südantlõhestav karjatus, mille vali sulpsatus kohe kustutas. Ja siis oli jälle kõik vait ning armsasti ja süüta meelel mängisid merelained oma igavikulist tagaajamismängu edasi.

      „Mõistlik laps, vähemalt riided jättis maha,” ohkas saaretaat pisaraid pühkides.

      Ei taha ma pikemalt selle kurva sündmuse juures peatada. Terikese aja pärast tuli mulle pähe mõte neitsile järele karata, kuid tema oli juba jäljeta kadunud.

      Alles mõnda aega hiljem sain ma kuulda, et Saarepiiga vettekargamine oli talle palju au ja kasu toonud ning et neiust olla päratu rikka veealuse Kuldmehe õnnelik kaasa saanud. Vaevalt oleks Rootsimaalt meile emigreerunud ehitusmees Olaf, keda siin saarel nähtavasti parasjagu oodati, – seesama Olevipoeg, kellega me hiljem suurteks seltsimeesteks saime, talle magusamat õnnepõlve pakkuda võinud kui see müütiline kuldisand.

      Kui nad surnud pole, siis elavad nad veel praegugi.

      Ja nüüd, hea lugeja, pööra oma vaimusilm jälle Soome lahe tormitsevate voogude poole, kus üks pettunud ja õnnetu noor vägimees surmahädas lainetega võitleb. Väsimata neiu oli mul kogu rammu kontidest välja imenud ja vägisi kippus mu vaevatud ihu merehauda vajuma. Kolm korda pidin ma ära uppuma, aga siiski oli mul õnne – just nende kohtade peal ulatasid jalad napilt-napilt põhja.

      See võis hale pilt olla. Seisin kikivarvul, soolased vood viskasid mulle vahtu suhu ja silma, ma aevastasin, läkastasin, puristasin. Asjata otsis mu silm laialt veteväljalt päästvat paati või purjeriba.

      Kui Soomemaa rand paistma hakkas ja ma juba uskuda võisin, et ma oma noort elu mitte merepõhja jätma ei pea, pöördusid mu mõtted Saarepiiga juurde tagasi. Nii et nad ootasid siis kedagi teist? Kas minu sugu siis neile küllalt auväärt ei olnud? Need mõtted tegid mu meele mõruks, kuid kõige enam valmistas mulle tuska see, mida ma ühe naisterahva vaimumaailma kohta olin pidanud äsja teada saama. Kuidas ta mind hellitas ja meelitas ja kallistas! Ning see kõik oli valskus! See õrn ja tundeline loomus oli üksipäini üks häbemata teesklus ja silmamoondamine. Mida pean ma pärast seda juhtumit õrnema soo kohta arvama?

      „Kallis ema, kuidas ma küll võisin teelt kõrvale pöörata ning sinu sootuks unustada!” pomisesid mu huuled. Ja ma andsin endale tõotuse, et ma edaspidi noortest naisterahvastest suure kaarega mööda lähen ning ikka karskeks jään. Sellele lubadusele – ehk küll ma ta nüüd takkajärele üsna sõgedaks pean kuulutama – jäin ma pikka aega truuks. Nii pärisingi ma lõppude lõpuks vanapoisipõlve, mis aga ka hoopiski mitte kuldne põli ei ole.

      Soomemaa rannal vajusin ma surmani väsinult liivapeale maha. Uni võttis noore vintsutatud mehe oma pehme, halastava tiiva alla.

      V

      Need, kes kõike minust paremini teavad kui ma ise, kinnitavad, et ma olevat rannaliival põõnanud ligemale kaks ööpäeva ühtejärge. Ent eks igal asjal ole kord lõpp. Nii ka minu unel. Tuli mul end viimaks siiski jalule ajada, et teha hakatust ühe oma elu kõige õnnetuma peatükiga.

      Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et olin väljamaareisiks veel liiga noor ja kogenemata. Kallid küpsed mehed ja vanematekogu liikmed, ärge laske lapseohtu noori, olgu nad või kangelased, omapäi pikkadele võõramaauitamistele! Küpsemata vaim ei oska veel oma radu targalt ja kombeliselt seada; kohustustekoorem seljast maas ja juured kodupinnast lahti kistud, võib kollanokast reisumees rumalustega hakkama saada, mida pärast kaua kahetseda tuleb. Kes viitsib teda võõral maal isalikult noomida ja ohtude eest hoiatada? Ja nii võib juhtuda, et noor mees kergesti joomahulluse, porduelu või kogunisti verevalamistee peale libiseb. Ja mis peavad väljamaa rahvad niisugusel korral tema ausast isamaast arvama! Seda on hirmus mõeldagi…

      Kui ma ärkasin, oli mu vaim täis kättemaksuhimu.Võtsin nõuks otsemaid Tuuslarit otsima minna, et temaga arveid klaarida.

      See oli suur ja korras talukoht, mille ma lõpuks leidsin. Kena tammemetsa sees asus ta, puhas ja hiilgav nagu prillikivi. Ja hulganisti oli ümber uhke talu igat seltsi abihooneid: aitu, lautu, talle. Nii et Tuuslar polnud mitte valetanud, kui ta oma kodu ja elamist-olemist kiitis ning sellele tublit perenaist leida ihkas. Olgu mees kui hoolas tahes, aga eks lehmaudar ja peenramaa armasta naisekätt ometigi rohkem kui mehekätt. Ja öeldakse veel ka, et naine olevat maja lukk.

      Tuuslar pikutas lauda ees murul. Ta kõrval oli ämber vahutava piimaga: ju oli vanapoiss just lehmi lüpsmast tulnud. See sõnnikune piimanõu, kuhu juba ka mõned kärblased olid jõudnud sisse lennata, ütles mulle selgesti, et minu ema siin küll ei saa olla.

      Kas tõesti ujusin ma asjata? Kas tõesti tuleb mul sama targalt koju tagasi pöörata?

      Kui СКАЧАТЬ