Kalevipoja mälestused. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Salasõnu rammu raugeks,

      Vaimustuse väsinduseks,

      Tugevuse tülpimiseks,

      Miska rammu kammitsasse,

      Võimu vangipaelu pani.

      Näete, isegi sulerüütlid, kes minu vägitegude kirjapaneku ajal veel väga ja väga puritaanlised olid, pidasid tõe nimel tarvilikuks Tuuslari vaimujõudu, millega ta naisterahvaid painutada mõistis, ausalt tunnistada. Nii et kas Tuuslaril oligi ikka vaja oma ihurammu mängu panna?

      See oleks minu teine kahtlus. Juba natike tõsisem, kuid mingem veel edasi.

      Välkude valitseja Pikri õiglases meeles pole seni küll keegi julgenud kahelda. Ei usaldata tulenooli nende kätte, kes neid valesti võiksid pruukida. Kui mitte maapealsetes riikides, siis vähemasti jumalate riigis on see tänase päevani seaduseks. Mis juhtus aga tol ammusel suvepäeval Iru mäe peal?

      Miks otsustas piksejumal hukka mõista mitte julma röövli, vaid süüta kannataja?! Metsikule leseröövijale Tuuslarile peeti parajaks palgaks väikest ehmatust, pisaraid valav ja ilmarahvast appi hõikav sangarema aga skulptureeriti ära. Kus on siin õigus? Kas tõesti oleks naist, keda poegade juurest vägivallaga eemale lohistatakse, nii karmilt nuheldud?..

      Need on keerulised küsimused. Ei saa me vist iial teada seda, kuidas asjad tõeliselt olid.

      Nüüd, kus ma kõik oma kahtlemised hinge pealt olen ära rääkinud, tahan ma aga kohe oma emakest virgasti kaitsma asuda.

      Eks olnud ta juba musttuhandele kosilasele kindla sõnaga ära öelnud, eks olnud ta oma pojad suurteks ja võimukateks meesteks kasvatanud. Me teeme õiglaselt, kui tunnistame tema emakohuse sellel saatuslikul päeval juba kuhjaga täidetuks. Eks lausunud ta eelmisel õhtul põlleservasse nuusates: „Mu poeg, sa oled küpseks saanud…” Ju oli tõesti kätte jõudnud aeg, kus vaene Tuuslar – suure talu üksildane vanapoisist peremees, kes pikkade aastate vältel oli pidanud ise nii lehmi lüpsma kui ka oma kapukaid paikama – juba tohtiski tema hoolt rohkem nõuda kui meie? Tema hoolt ja ta karmi ning hella kätt…

      Ei tea. Ei tea. Ei saagi teada. Ignoramus et ignorabimus. Ja kas on vajagi teada?

      IV

      Ent pöördugem nüüd merele tagasi.

      See oli pikk ja raske ujumisreis, mida vetevalitsejad mulle ka pärituulega kergendada ei tahtnud. Ei olnud mul ka teisel kaldal oodata lipukangastega vastuvõtjaid, nagu see ühele kange suplejana silma paistnud Hiinamaa valitsejale osaks sai, kui ta kord alamate rõõmuks ja oma tubliduse näitamiseks ühe hingega üle ühe õige laia jõe ujus, aga eks arm ja viha anna jõudu ning nii ujus teiegi noor kangelane küllalt soliidse tunnikiirusega põhja poole. Ujus Soomemaa suunas, et Tuuslari käest karmilt aru pärida.

      Mul oli kindlasti küllalt jaksu, et ühe hooga üle lahe põrutada, kuid nähtavasti ei tahtnud nii saatus. Imestusega jäin ma äkki keset merd kaunist lauluviisi kuulatama. Varsti ilmus lainterüpest ka üks kaljune saarenatuke nähtavale. Mõtlesin, et küllap oleks mul mõistlik siin pisuke peatus ette võtta.

      Vägimeeste elulood õpetavad, et targem on sihukestest kahtlastest saartest eemale hoida, kuid kust pidin mina seda siis veel teadma? Ei olnud ma neil aegadel ju midagi kuulnud ei sireenidest, ei Kirkest (sellest, kes oskab kõigist teistest emandatest rutemalt mehi sigadeks muuta) ega üldse sedasorti saarenaistest.

      Laul, mis mulle kõrvu kostis, oli ilus. Oli. Aga midagi iseäralikult sõgedakstegevat ta endast kah ei kujutanud. Kui ma kõike seda, mis varsti sündima pidi, oleksin ette aimanud, poleks ma saarele jalgagi tõstnud! Ja mingit vaha poleks mul kiusatusele vastupanemiseks kah vaja läinud, nagu seda laevnik Odüsseuse mehed tarvitasid, – mina end kõõrutustest juba narriks teha ei lase.

      Jah, häda oli lihtsalt minu puudulikus hariduses, muud ei miskit.

      Juhtus siis nii, et varsti istusin ma kaldaliival ja tõmbasin hinge tagasi. Ilus laul äiutas mu vist korraks isegi magama. Kui ma jälle oma silmaluugid lahti tegin, oli laulja uut viisi alustanud. Põhjamaa looduse karske ilu ülistamise asemel (tema eelmise laulu iva) kiitis ta nüüd üht vaprat mehepoega. Laulja hooples, et tal olla seitsme soo ja kümne allika taga üks iseäralikult tore peigmees. Seesugune peigmees kohe, kellele pole väärilist terves ilmaski mitte. Nimetage mulle mõni noor agar vägimees, kes sellist kiidulaulu rahulikult kuulata kärsiks! Seni polnud mulle jõu poolest veel võrdset vastast ette juhtunud, eks seepärast tundsingi siis vägevat tungi täpsemalt kuulda saada, kes see sihuke kange mees on, keda laulja – nagu ta kuulutas – on valmis ootama aastate kaupa. Küllap jõuame ka Soome õigeks ajaks kohale, aga selle uurime enne välja!

      Hiilisin tasahilju häälele lähemale ja piilusin kaljunuka tagant välja.

      Ilusa lauluhääle omanik polnud oma kehakuju ja väljanägemise poolest küll mitte päriselt minu maitset mööda, sest mina olen oma naisterahvaideaali loonud kalli ema järgi. See tüdruk siin ei saanud dimensioonide poolest emale mitte ligilähedalegi. Polnud ta säärtel tamme ümbermõõtu ega toonud neitsi puusakaar silme ette viikingilaeva, kuid miski omapärane võlu hiilgas kiitsakast piigast ometi vastu. Tema valge tuka alt vaatasid ilmavalgusse kangesti kavalad sinisilmad. Need kaks sootulukest upsaka püstnina kohal olid väga ennast täis, aga samuti ka ligimeelitavad. Läksin veelgi lähemale, kuigi sellel minekul enam erilist mõtet ei saanud olla, sest lauljatar kurtis nüüd, et

      Mina ei pööranud aga siiski mitte tagasi, vaid jäin neiu tööd imestama. Niipaljukest kui mina asjast aru sain, oli tal mingi lõngatöö käsil.

      Jah, iseäralik võlu on naisterahva peentesse sõrmedesse peidetud, kui nad väledasti niisi nõtkutavad või ämblikuvõrguliste kedruste keskel osavasti korda loovad. Eks võrrelda ju meie elugi lõngaga, mida saatus poolilt poolile vuristab. Minu, kelle kätes köiedki katkema kipuvad, nõidus see vaatepilt igatahes üsna ära. Astusin veelgi lähemale, ja siis märkas mind juba ka saareneiu ise.

      Ta hüppas püsti ja kiljatas heledasti.

      Nüüd, hiljem pean ma arvama, et vaevalt see õrn kiljatus päris südamest tuligi. Küllap olin ma endast juba enne märku andnud. Ma ju suigatasin rannaliival, ning – nagu teada – on minu norskamist lahingumürinaga võrreldud.

      Jah, aga saaretar ikkagi kiljatas ning mul oli tunne, et nüüd kohe langeb ta minestusse. Teiste abitu olek teeb mind alati abituks. Kargasin kähku lähemale ja toetasin teda. No küll võib ikka mõni inimene keskelt peenike olla! Ja veel imelikum – tema peen kont polnud mulle põrmugi vastumeelt.

      Saarepiiga toibus, selleks kulus terike aega, ja lükkas minu abistava käe tänades eemale.

      „Te olete nii tähelepanelik, noor vägimees,” alustas ta. „Ma loodan, et te mulle andeks annate mu sobimatu kohkumuse. Selline reageering peaks olema vabandatav meie saare vähese külastatavusega. Te oleksite mind võinud oma tulekust varem informeerida.”

      Kui keerukalt ja kaunilt see õrn hääl lauseid seadis! Kuulasin teda, oskamata ise sõnagi kosta. Mul oli äkitselt nagu häbi, et ma ise nii suur ja kohmakas olen.

      Mõtlesin, et olen selle peenikese preili kõrval ikka üks täistöllakas küll.

      „Ärge olge mulle pahane, ma palun teid!” lausus neiu malbesti СКАЧАТЬ