Jutustused. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ voodi otsalaudu pannes säärikud jalast ja heitis käsi kukla taha sirutades pikali. Praegu tundis ta veel suuremat igavust kui rännakul. «Noh, jõudsimegi pärale, ja mis sellest paremat on?» mõtles ta, vahtides ühte punkti laes. «Lugeda pole midagi, rääkida pole kellegagi, teha pole midagi. Jõudsid pärale, heitsid siruli nagu väsinud loom, magasid end välja ja homme marsi jälle edasi. Siis heidad uuesti magama ja jälle aina marsid ja marsid… Kas poleks targem haigeks jääda ja hospidalisse minna?»

      Pimenes. Kuskil lähedal seina taga tiksus tõtates kellapendel. Õuest kostis, kuidas Nikifor täiest rinnast ja hinge kaua tagasi tõmbamata süsi samovaris hõõgvele puhus. Äkki tärkas Avilovil peas mõte suplema minna.

      «Nikifor!» hüüdis ta valjusti.

      Ustega paugutades ja juba jalga tõmmatud säärikutega kolistades ilmus Nikifor kiiresti kambrisse ja jäi ukse kõrvale seisma.

      «Kas siin jõge on?» küsis Avilov.

      «Just nii, on.»

      «Tuleks õige suplema minna? Mis sina arvad?»

      «Just nii, teie ausus, võiks minna,» nõustus tentsik otsekohe.

      «Räägi siis juba kindlalt. Võib-olla on vesi sogane?»

      «Just nii, teie ausus, kole sogane. Justkui raba. Ratsaväelased jootsid ennest jões hobuseid. Ei tahtnud teised kuidagi juua.»

      «Oled ikka tohman! Aga sa ütle mulle õige…»

      Avilov jäi toppama. Ta ei teadnud isegi, mida küsida. Ta ei tahtnud lihtsalt üksi jääda.

      «Ütle mulle… Kas perenaine on nägus?»

      Tentsik hakkas naerma, pühkis varrukaga huuli ja pööras pea häbelikult seina poole.

      «Noh?» ergutas teda Avilov kärsitult.

      «Nii et… Ei või teada… Ta on üsna kena, teie ausus… nunna moodi kuidagi.»

      «Kas mees on vana või noor?»

      «Mitte väga vana, teie ausus. Just nii, noor. Tema mees on siin vallakirjutajaks.»

      «Vallakirjutajaks? Aga mille poolest perenaine nunna moodi on? Oled sa temaga kõnelnud?»

      «Just nii, kõnelesin. Ütlesin, et minu härra jõuab kohe siia, vaadake, et teil kõik korras oleks.»

      «Mis tema selle peale ütles?»

      «Mis ta ikka ütles? Pööras mulle selja ja läks oma tuppa. Pirtsakas.»

      «Kas ta mees on kodus?»

      «Kodus. Ainult praegu ei ole – läks kuhugi.»

      «Noh, hea küll. Too samovar lauale ja ütle perenaisele, et ma palun teda minuga klaas teed juua. Mõistad?»

      Mõni minut hiljem tõi Nikifor samovari lauale ja süütas küünlad. Teed tõmbama pannes ütles ta: «Käisin praegu… perenaise jutul…»

      «Noh, kuidas läks?»

      «Ütlesin talle.»

      «Noh, ja siis?»

      «Tema ütles: jätke mind, palun, rahule! Mul ei ole teie teed tarvis!»

      «Noh, kurat temaga!» otsustas Avilov haigutades. «Vala mulle teed!»

      Ta sõi vaikides külma loomaliha ja mune ning rüüpas teed peale. Nikifor teenis teda samuti vaikides. Kui ohvitser oli teejoomise lõpetanud, viis tentsik samovari ja ülejäänud õhtusöögi enda juurde kuuri.

      Avilov riietus lahti ja heitis voodisse. Nagu alati, kui ta väga väsinud oli, ei tulnud talle kohe und. Teiselt poolt seina kostis endiselt kella monotoonne tiksumine ja mingi kummaline sumin, nagu oleksid kaks inimest kiire ja vihase sosinaga kõnelnud. Läbi akna, otse Avilovi silme ees, paistis tumesinise taeva taustal selgesti lähedal kasvav sale, peenike, mustendav püramidaalne pappel ning selle kõrval kollendas eredalt kuu. Vaevalt sulges Avilov laud, kui tema vaimusilme ette kerkis kohe tüütavalt igav rännakupilt: hallid tänkjad põllud, kollane tolm, ranitsate all küüru vajunud soldatid. Hetkeks ta tukastas, ja kui ta uuesti silmad avas, näis talle, et ta oli maganud, ent kui kaua – minuti või tunni – , seda ta ei teadnud. Viimaks õnnestus tal tõepoolest suikuda kergesse, rahutusse unne, kuid ka unes kuulis ta kella tiksumist teisel pool seina ja nägi igavat päevast teekonda.

      Umbes poolteist tundi hiljem tundis Avilov end äkki jälle avatud silmadega lamavat ja küsis endalt uuesti: kas ta oli maganud või oli see olnud ainult sekund täielikku unustust, mõtte puudumist? Mitte enam kollane vaid hõbedane kuu oli tõusnud üsna papli ladva kohale. Taevas oli muutunud veelgi sinisemaks ja külmemaks. Puhuti kattis kuud valge, ämblikuvõrguna kerge pilveke, mis valgustus äkki üleni oranžist särast. Kiire, vihane sosin, mida Avilov ennest seina taga oli kuulnud, oli muutunud tagasihoitud, kuid kaunis valjuks, riiuga sarnanevaks kõneluseks, mis ähvardas iga hetk pahvatada vihaseks karjumiseks. Avilov jäi kuulatama. Tülitsesid kaks häält: madal, kord tärisev, kord kume, nagu tõrrepõhjast tulev mehehääl, missugune on ainult tiisikushaigetel joomaritel, ning väga õrn, noor ja kurb naisehääl. See hääl kutsus Avilovi peas hetkeks esile mingi ähmase, ammu-ununenud mälestuse, kuid niivõrd ebaselge, et ta isegi ei peatunud sellel.

      «Ah mina ei lase sul magada?» küsis mees sapise irooniaga. «Sina tahad magada? Aga kui sina oled võib-olla minult kogu eluks unerahu riisunud? See ei tähenda midagi? Ah? Alatu! Magada tahad? Ah sa igavene näru, sa julged veel hingata maa peal! Sina…»

      Mees hakkas äkki kumedalt ja hingeldades köhima. Avilov kuulas kaua, kuidas ta sülitas, kähises ja vähkres voodis. Viimaks õnnestus mehel köhast võitu saada.

      «Sina tahad magada, mina aga köhin sinu armust nagu lammas… Küllap ajad mu varsti hauda… Siis magad end välja, madu!»

      «Jätaksite ometi kord, Ivan Sidorõtš, viina joomise,» lausus kurb ja õrn naisehääl. «Jätaksite joomise, siis ei valutaks ka rind.»

      «Jätaksin joomise? Jätaksin joomise, ütled sina? Mis see sinusse puutub? Kas ma sinu raha kõrtsiletile jätan? Ah? Vasta, kas sinu raha?»

      «Teie enda raha, Ivan Sidorõtš,» vastas naine tasa ja alandlikult.

      «Kas sa tõid majja kas või punast krossigi, kui ma su naiseks võtsin? Ah? Oli sul hinge taga kas või auklikku kümnekopikalistki?»

      «Te ju ise teadsite, Ivan Sidorõtš, olin vaene neiu, mul polnud kuskilt raha võtta. Kui mul oleksid olnud rikkad vanemad…»

      Mees hakkas äkki tigedalt, põlglikult ja pikalt naerma, millele järgnes köhahoog.

      «Va-ene?» küsis ta mürgise sosinaga, ise raskelt hingeldades. «Vaene? Mulle on see ükstaskõik, et vaene. Aga sa tead ju, mis on neiu rikkus? Tead sa seda?»

      Naine vaikis.

      «Kui ta on hoidnud oma au – see on tema rikkus! Au! Sa pole seda sõna kuulnud? Mis? Ma küsin sinult, oled sa seda sõna kuulnud või ei ole? Noh, vasta ometi!»

      «Olen kuulnud, Ivan Sidorõtš…»

      «Valetad, pole kuulnud! Kui oleksid kuulnud, oleksid ka oma au alal hoidnud. Aga kas mina sind puutumatuna СКАЧАТЬ