Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmusid veebilehele aprillis. Üha keerulisem ja keerulisem oli Thefacebooki sujuvalt ja tõrgeteta töös hoida. Tuhanded kasutajad võisid korraga internetis olla ja see koormas servereid. Zuckerberg ja Moskovitz püüdsid uute koolide lisamisega nii kaua viivitada, kuni on leidnud võimaluse, kuidas olemasoleva kasutajatehulgaga hakkama saada.

      „Veebilehe laienemist uutesse koolidesse piiras alatasa serveri töövõime,” meenutab Moskovitz. „Me ei suutnud piisavalt kiiresti süsteemi arendada.”

      Õnneks suutsid nad levikut nii kaua piirata, kuni olid tehnilised probleemid lahendanud. Kaks programmeerijat töötasid lakkamatult veebilehe struktuuri kallal ja püüdsid programmi efektiivsemaks muuta. Moskovitz püüdis võimalikult palju Zuckerbergilt ja D’Angelolt õppida.

      Zuckerberg meenutab Moskovitzi pühendumist ja pingutusi suure tänulikkusega. „Dustin suhtus konkurentsi äärmise tõsidusega. Kui ütlesin talle, et olin kuskil kuulnud, et see ja see ülikool kavatseb sotsiaalvõrgustiku käivitada, läks ta alati kohe ähmi täis ja küsis: „Kas tõesti? Ei või olla!” Seejärel sukeldus ta viivitamatult töösse ja avaldas meie veebilehe just selles koolis. Ta oli töönarkomaan, täielik robot.

      Alguses suhtusin Thefacebooki nagu projekti. Ma ei investeerinud sellesse suurt midagi, kuna ei taibanud, kui tohutuks see võib kasvada. Mõtlesin lihtsalt nii, et see kukkus üsna ägedalt välja. See pole küll tippude tipp, aga päris lahe ikkagi. Pealegi oli mul ka teisi õppeaineid, millele keskenduma pidin. Aga siis lõi Dustin kampa ja aitas veebilehe mastaapsust paremini mõista.”

      Poisid kasutasid tasuta tarkvara nagu MySQL-i ja Apache Web-i serveriprogramme, tänu millele tasus veebilehe haldamine end ära. Ehkki tarkvara oli tasuta, oli sellega üsna keeruline veebilehte töös hoida. Zuckerberg oli küll kogenum programmeerija kui Moskovitz, aga ta ei olnud kunagi varem selliseid programme kasutanud. Ta õppis ja tema vilumus kasvas iga päevaga, ehkki tal tuli samal ajal veel nelja ainet omandada, kaasa arvatud keerulist infotehnoloogiat. Kuid Thefacebook oli nii populaarne, et semestri lõpuks, iga kord, kui nad järjekordse kooli lisasid, oli liitumine massiline.

      Zuckerbergil oli põletav soov midagi uut proovida, aga tema võime vähese vaba ajaga kiiresti kasvav veebiteenus luua seadis omad piirid.

      „Geniaalsus ja ambitsioonid üksi selleni ei vii. Edu saavutamiseks on vaja ka parajat annust õnne,” räägib Moskovitz. „Markil olid kõik need kolm trumpi olemas, kaasa arvatud õnn. Mark lihtsalt sattus väga tihti õigel ajal õiges kohas olema. Tema ajastus oli vapustavalt hea. Kui tal endal või kellelgi teisel hea idee tuli, tahtis ta selle kohe ellu viia. Mõni teine inimene oleks samas olukorras mõelnud näiteks, et kõigepealt tuleb kool lõpetada.”

      Facebooki hüppelise edu üheks teguriks on kahtlemata see, et ta sai alguse kolledžist. Kooliõpilaste suhtlusringkond on kõige suurem ja ühelgi teisel eluetapil ei ole suhtlus ja läbikäimine enam nii aktiivne. Moskovitz uuris seda teemat kevadsemestri ajal põhjalikumalt. Ta kirjutas statistikatöö, kasutades Thefacebookist kogutud andmeid. Nende andmete najal õnnestus tal tõestada, et keskmiselt eraldab ühe ülikoolilinnaku õpilast kõikidest ülejäänutest kõige rohkem üks ühine tuttav.

      „Sellepärast Thefacebookil kolledžis nii hästi läkski,” räägib Moskovitz.

      Ta sai selle töö eest hindeks „A”, mis oli suurepärane saavutus, kui võtta arvesse, et suurema osa oma ajast kulutas ta veebilehe arendamisele.

      „Lisaks sain andmete kogumise eest korralikult plusspunkte,” meenutab Moskovitz rahulolevalt.

      Harvard pakkus Zuckerbergile ainulaadse võimaluse oma äri arendamiseks.

      „Harvardi õpilased käivitasid üsna tihti veebilehti,” räägib Moskovitz. „Oleks vale väita, et mu korterikaaslasele meeldis suuri kommertslikke veebilehti koostada.”

      Paljud teised, näiteks Winkelvossi ja Narendra meeskond, töötasid samuti suhtlusportaali loomise kallal, aga andekus, mis valitses Zuckerbergi korterikaaslaste seas, oli lausa fenomenaalne. Ühiselamuid, kus võiks kõrvaltoast leida nii andeka kuti nagu Moskovitz, ei ole just palju. Zuckerberg tutvus temaga esimese kursuse alguses ühikatuppa saabudes ja mõistis paugupealt, et Moskovitz ei ole ainult uskumatult visa ja tohutu töövõimega programmeerija, vaid ka intelligentne ja lausa sündinud juht. Moskovitz oli aastaid Facebooki tehnilise osakonna juht.

      Zuckerbergi toanaaber Chris Hughes oli nii hea kõnemees, et sobis ideaalselt Facebooki pressiesindajaks. Hiljem etendas Hughes tähtsat rolli Barack Obama 2008. aasta presidendi valimiskampaanias.

      Kahtlemata on oma roll ka sellel, et ettevõte sai alguse esmajärgulise ja kõrgesti hinnatud ülikooli koridoridest. Harvard lisab pea kõigele kaalukust, mis sealt alguse on saanud, ja muudab toote, teenuse või ettevõtte üldsuse silmis automaatselt usaldusväärsemaks. Harvardist alguse saanud suhtlusvõrgustikuga liitumine tundub igale endast lugupidavale inimesele iseenesestmõistetavana. See kõik oli asja käima lükkamise puhul väga tähtis. Muidugi ei teinud halba ka see, et Harvardi üliõpilaste jaoks on sotsiaalne staatus reeglina väga oluline.

      Zuckerbergi sõber ja kursusekaaslane Sam Lessin, kes oli üks esimesi teenusega liitujaid, räägib: „Harvardis valitseb täiesti uskumatu varjatud sotsiaalse konkurentsi õhkkond, mis on minu meelest üheks põhjuseks, miks Facebookil alguses nii hästi läks.”

      Sündinud koorekiht, kes Harvardis õppis, lõi endast rahulolevalt ja ilma igasuguste süümepiinadeta Facebooki kontol maailma parima ja võimekaima inimese mulje. Amelia Lester tabas paar nädalat pärast Thefacebooki käivitamist oma artiklis naelapea pihta: „Ma ei imesta põrmugi, et just Harvardi üliõpilased võimalust end internetis reklaamida nii ahvatlevaks peavad. Enamik meist koostab keskkooli lõpus endast nii kaaluka elulookirjelduse ja sisseastumisavalduse kolledžisse, et see võiks iseseisvalt sumovõistluse kinni panna. Thefacebooki peamine eesmärk on anda inimestele võimalus maailmale näidata, kui vägevad ja tähtsad me oleme, ja seda oskavad Harvardi üliõpilased kõikidest paremini.”

      On ka neid, kes arvavad, et selle taga, miks ja kuidas Zuckerberg Thefacebooki just Harvardis käivitas, on hämaramad lood. Nende meelest on Zuckerberg varas ja Thefacebooki idee töötasid välja hoopis ühed teised Harvardi õpilased. Kõige raevukamalt süüdistasid teda ideevarguses Cameron ja Tyler Winkelvoss ning Divya Narendra. Südikas kolmik väidab, et Zuckerberg varastas mitu nende ideed, kui nad palkasid ta Harvardi suhtlusvõrgustiku loomise projekti raames programmeerijaks. Kui paar kuud oli tööd tehtud, leidis Zuckerberg, et sellel projektil ei ole mõtet ja see ei lähe läbi. Ta lahkus nende meeskonnast ja varsti pärast seda asus Thefacebooki looma. See lahkheli oleks võinud Zuckerbergi tärkavale ettevõttele kalliks maksma minna. 2004. aasta aprilli keskpaigas, umbes kaks kuud pärast veebilehe käivitamist, hakkas mänedžer Saverin, kes end nüüd firma finantsjuhiks nimetas, astuma samme, et Thefacebook ettevõtteks vormistada.

      Ta registreeris Florida äriregistris Thefacebooki osaühinguks. Osanikeks märgiti Zuckerberg, Moskovitz ja Saverin.

      Ehkki esimeste nädalate jooksul ei olnud osaühingul mingit tuntust, hakkas Zuckerberg juba veebruari keskel saama telefonikõnesid inimestelt, kes soovisid tema ettevõttesse investeerida. Nad olid kuulnud veebilehe peadpööritavalt kiirest kasvust ja soovisid ka sellest pirukast tükikest saada. Lessin, kelle isa oli tuntud investor, kutsus Zuckerbergi semestri lõpus New Yorki edukate rahameeste ning finants- ja meediafirmade juhtidega kohtuma. Ühel sellisel kohtumisel juunis pakkus üks ärimees Zuckerbergile tema firma eest 10 miljonit dollarit. Mark oli just kahekümneseks saanud. Thefacebook oli neli kuud vana. Zuckerberg ei mõelnud hetkekski seda pakkumist vastu võtta.

      2. Palo Alto

      „Looja, käskija, juht ja СКАЧАТЬ