Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

      Vaatasin rahapakki. Korraks välgatas mõte raha vastu võtta, et aidata Erikul pesumasinat maksta, aga see kadus sama kiiresti, kui oli tulnudki. Küllap arvaks Henno siis, et on mind endale ostnud, ja kurat seda teab, mida ta nõudma hakkab. Tahab minuga magada ja… Ta on mulle niigi vastik. Kui peaksin temaga voodisse minema, siis muutuksin täielikuks hüsteerikuks ning tunneksin end tõeliselt müüdava naisena. Ma olin suure vaevaga suutnud oma elu õigele rajale saada ja enam ma sinna küll tagasi langeda ei taha. Pealegi ei talu ma üldse joodikuid! Ja mehi, kes tahavad vägisi armsaks saada, ka mitte. Ma lihtsalt ei suuda ja PUNKT!

      Raev haaras mind, mu jõud mitmekordistus ja ma rebisin Henno püsti. Toppisin raha talle taskusse ja lohistasin ta ukse juurde.

      „Kasi välja kõige oma rahaga!“ kriiskasin ja lükkasin Henno trepikotta. Mees tuikus ja kukkus, kuid mulle ei läinud see korda. Keerasin kiiresti ukse lukku ja kükitasin, toetades pea kätele. Mind ei huvitanud, kust oli Henno nii palju raha saanud. See oli tema raha ja minusse see ei puutunud.

      Sõitsin mõneks päevaks Jaani ja tema pere juurde Kasemetsa. Märjamaale ma minna ei tahtnud, sest kartsin Erikut segada. Ta oli küll kinnitanud, et tegelikult see nii ei ole, aga ta võib mõnda aega ka omaette olla ja see on meile mõlemale hea. Põhimõtteliselt olin temaga nõus. Me helistasime teineteisele ja ajasime pikalt juttu. Mul olid vabad päevad ja Raplasse ma tagasi ei kiirustanud. Aitasin Meritil loomi toimetada ja muid koduseid töid teha. Ajasin Jaaniga juttu ja muidugi ka Caroli ning Janekiga.

      Ühel õhtul helistasin jälle Erikule ja keegi naisterahvas võttis telefoni vastu. Ma palusin vabandust ja tahtsin juba kõne ära lõpetada, kuid viimasel hetkel küsisin ikkagi Erikut. Too naine lubas seda kohe teha ja varsti võttiski Erik telefoni.

      „Mis toimub?“ küsisin kohe. „Mis naised sul kodus on?“

      „Midagi ei toimu,“ vastas tema. „Lihtsalt tuttavad.“

      „Ja kohe mitu?“ vihastasin, sest kuulsin veel ühe naise häält. See tundus kuidagi tuttav, aga ma ei saanud aru, kes see oli, sest hääl kostis eemalt. Võib-olla tema endine naine ja laste ema. Küsisin seda ka Eriku käest.

      „Ei ole. Temaga ma eriti ei suhte. Need on teised inimesed. Küll ma pärast räägin sulle põhjalikumalt. Sa tuled ju homme, eks?“ sõnas mees.

      „Kui ma üldse enam tulen,“ turtsusin. Kurat, ma olin armukade! Niipea kui on tervemaks saanud, hakkavad tal igasugused naised külas käima. On saadanas, vandusin. Läksin nii põlema, et kohe, kui olin kõne lõpetanud, tahtsin juba oma armsast toakesest alla minna ja paluda Jaani mind Märjamaale viia. Kuna aeg oli juba üsna hiline, mõtlesin siiski ümber. Homme võtan Eriku kõrvad pihku ja teen need korralikult tuliseks. Mina teda kättemaksuks petma ei hakka, aga peksa annan küll. Olgu ta siis minust raskem ja palju suurem. Kuigi olen kogult väike, on minus siiski piisavalt ägedat meelt. Mäletasin siiani, kuidas ma sanitar Urvele hammastega säärde hüppasin, sest kõrgemale enam ei suutnud. Olin juba nii läbi pekstud. Õudne! Vahel tundsin ikka veel valusid kõhus. Peksa olin elus kõvasti saanud.

      Öösel magasin rahutult. Hommikul olin unine ja tujust ära. Ka teised panid seda tähele. Merit kallas mulle lahkesti kohvi.

      „Kas midagi on pahasti?“ küsis ta.

      Mõtlesin natukene ja rääkisin siis oma mure ära.

      „Kallis laps,“ lohutas Merit mind. „Erik on kunstnik ja üsna tuntud kirjanik. Kust sina tead, kes tal külas võisid olla. Need võisid olla maaliostjad või lihtsalt tulid nad tema raamatutest rääkima. Tunnistan ausalt, et ka mina olen mõned tema raamatud läbi lugenud ja need meeldisid mulle. Naljakad ja põnevad ka. Aga ühte ma sulle ütlen: kui sa armastad teda, siis pead ka usaldama. Armukadedus on patt ja see hävitab armastuse.“

      Ma rahunesin natukene maha. Jaan viis mu Raplasse ja sealt tahtsin ma ise edasi sõita. Kuna mul oli veel Märjamaa bussini aega, siis läksin ka oma korterist läbi. Korteriuks oli kinni ja võti seespool ees. Läksin uuesti närvi ja põrutasin uksele. Uksekella mul polnud. Või tegelikult ikkagi oli, aga ma lülitasin selle välja, sest kella pirin ei meeldinud mulle.

      Ma tagusin päris mitu korda, enne kui kuulsin samme ja uks keerati lahti. Erik seisis unise näoga uksel ja vaatas mulle otsa. Mina olin nii pagana vihane.

      „Sa vead oma naised Raplasse laste silmade alt ära ja oled siin nendega!“ karjusin. Eile oli ta Raplas, kui see naine kõne vastu võttis, sest täna hommikul poleks ta nii vara veel tulla saanud. Pikemalt mõtlemata virutasin mehele vastu vahtimist. Ta ehmatas ja taganes. Erik raputas pead ja läks näost valgeks. Ta toetus vastu seina ja vaatas mind.

      „Ütled ka midagi!“ kriiskasin. Tema vaikis endiselt, pilk kuidagi kummaline. Tahtsin teda veel lüüa, aga jäin siis Erikut terasemalt vaatama ja ehmatasin. Ta vajus aeglaselt mööda esikuseina alla põrandale kägarasse ja hakkas tõmblema. Jumal hoidku, talle tuli hoog peale ja mina olen selles süüdi! Teadsin, et tal on kusagil Valocordini tilgad ja läksin neid kööki otsima. Leidsin ravimi kapilt üles ja segasin paraja annuse valmis. Jooksin tagasi Eriku juurde ja avasin ettevaatlikult ta suu. Kallasin lahuse talle suhu ja palusin pisarsilmi, et ta selle alla neelaks. Kuidagi suutis ta seda teha. Aitasin ta püsti ja talutasin tuppa. Panin Eriku diivanile pikali ja istusin ise tema kõrvale.

      „Anna mulle andeks,“ palusin nuuksudes. Äkki märkasin nurgas korraliku täispuidust voodit, milles oli meie madrats, kus me magasime. Voodi oli segamini, nähtavasti oli Erik seal maganud. Kas tal keegi veel kõrval oli, see mind enam isegi ei huvitanud. Näitasin käega voodi poole.

      „Kust see sinna sai?“

      Erik raputas pead ja näitas, et ma arvuti tooksin. Issand küll, ta ei saa jälle rääkida, hakkasin ma ulguma. Oh mind lolli! Maha tuleks sellised armukadedad tobud nagu mina lüüa!

      Jooksin kööki ja tõin Eriku sülearvuti. Ta pani selle kiiresti tööle ja tõstis diivanilauale. Tema käed värisesid ikka veel. Kuidagi suutis ta siiski kirjutada:

      Nüüd tundsin minagi toas kirbet haisu ja langetasin pea. Tahtsin hakata just mehele vastu kirjutama, aga siis tuli mulle meelde, et mina saan ju rääkida.