Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema ja nokitses arvutis edasi kirjutada. Korraga pööras ta pea minu poole. „Mis siis ikka, teed vapra näo ette, lähed käid ära ja korras. Sul pole midagi viga. Mina küll ei kardaks.“

      Mul hakkas natukene kergem, aga südames oli ikka hirm.

      7

      Midagi toimub, aga ma ei tea mis

      Käisin psühhiaatri juures ära ja midagi hullu ei olnud. Arst küsis ainult, kuidas ma ennast tunnen ja kas vajan mõnd ravimit. Ma kinnitasin, et mulle pole midagi vaja, sest tunnen ennast väga hästi, käin tööl ja mingeid haigushooge pole mul juba ammu olnud. Rääkisin sellestki, et olen toeks ka oma elukaaslasele, kes on tõesti väga haige, ja arst noogutas mõistvalt selle peale. Erikul oli küll juba mõnda end päris hea enesetunne olnud, aga ennast peab ikka natuke kiitma.

      Tohter võttis mu kutse ja sulges haigusloo. Polnud millestki kinni hakata. Siiski hoiatas ta mind, et kui peaksin end halvasti tundma, pöörduksin kohe arsti juurde. Ma lubasin seda kindlasti teha. Tervisega ei maksa ju mängida, aga ma oleksin väga tahtnud ka Katrini psühhiaatri juurde kupatata. Veel parem oleks kohe otse hullumajja, sest inimene, kelles on nii palju viha ja kättemaksuhimu, ei saa normaalne olla.

•••••

      Erik oli lugenud palju budismist, meditatsioonist ja üldse idamaade filosoofiast. Ta oli sellest mullegi üht-teist rääkinud ja mulle meeldisid tema põhimõtted. Ta oli õpetanud mind andestama ja elu üle sügavamalt järele mõtlema. Ta ütles, et see oli ka teda muutnud. Muidu kes teab, milline ta praegu oleks. Erik oli juba aastaid meditatsiooni praktiseerinud ja leidnud selle kaudu vaimse rahu. Eks seepärast olegi ta nii muutunud, sest selline inimene ei saa vihastada.

      „Saab küll,“ oli Erik mulle vastu vaielnud. „Isegi dalai-laama ütleb, et vajaduse korral on tarvis ennast kaitsta ja lolluse vastu välja astuda, aga minus pole enam kättemaksuiha ja viha. Ma ei meenuta halbu asju, vaid pigem häid ja ilusaid hetki, mis mul elus on olnud. Sa rääkisid, et oled lugenud Viilmaad. Põhimõtteliselt on idamaade tarkus kõik sama, mille Viilmaa on osavalt oma kastmesse pannud ja ümber jutustanud, koos omapoolsete kommentaaridega. Aga ma hoiatan sind, et ka minul võib mõni asi lõpuks üle võlli viia ja ma tahan vahel mõneks ajaks rahu saada. Siiski ei saa ainult raamatu järgi elada. Raamat on juhendiks, aga iga inimene peab ise leidma ikkagi oma tee selles elus ja armastuses,“ seletas Erik.

      Selle jutu peale olin teda kallistanud, sest olin ise juba ammu sellest aru saanud. Mõtlesin, et tehku Katrin, mida tahab, küllap elu asjad paika paneb, igatahes ei saa selline inimene õnnelik olla. Ja hiljem selguski, et mul oli õigus, kuid sellest juba edaspidi.

      „Ma ju ütlesin, et midagi hullu pole,“ ütles Erik, kui koju jõudsin

      „Muidugi, sina tead meil ju kõike!“ nähvasin, kuid tundsin kohe piinlikkust ja palusin kiiresti vabandust. Ta oli ju nii hea mu vastu. Jumal küll, kuidas ta mind hoidis! See telekas ja kõik muu… Aga peamine oli see, kuidas ta minust hoolis ja lugu pidas. Ta ei pahandanud minu peale, kui olin väsinud ja tusane. Ta oli alati mu vastu hea ja armastas mind.

      Kodus tegin endale tassi kanget kohvi ja istusin sellega köögilaua taha.

      „Kas jälle mõni uus soperdis?“ küsisin Eriku läpaka poole näidates.

      „Ei, seekord mitte. Ma loen lihtsalt internetist natukene filosoofiat. Tegelikult peaks hakkama Rapla raamatukogu liikmeks. Ma käisin eile seal, aga niipea, kui ma oma nime ütlesin, tehti mulle kohe ettepanek lugejatega kohtuda,“ rääkis Erik.

      „No ja sina…?“

      „Ei taha nagu,“ pomises Erik.

      „Miks mitte?“ imestasin.

      „Ma olen väga palju kirjutanud Märjamaast ja Raplast. Ma ei taha vastata küsimustele, kas ma isiklikult tunnen neid inimesi või kas olen nendes sündmustes osalenud,“ seletas ta. „Muidugi olen ma kirjutanud enda läbielatust, aga samuti teiste käest kuuldust ning üksjagu lugusid on ka puhas fantaasia. Ma lihtsalt ei taha neid asju arutada.“

      „Mis sa selle eelmise looga tegid, mida sa lugesid?“ tundsin huvi.

      „Midagi erilist. Saatsin neiule koos omapoolsete kommentaaridega tagasi ja sain ka vastuse.“ Erik vaatas mulle üle arvuti otsa ta naeratas. „Ma sain sellise vastuse, kus viiest sõnast üks oli enam-vähem viisakas. Ülejäänu oli… Igatahes sõimata oskab ta küll ja täitsa loogiliselt ning kirjavigadeta. Kui tema jutustuses läks ta mõte vahel väga sassi, siis meilist sain aru küll, kelleks ta mind peab.“

      „Kas sa kirjutasid talle vastu?“

      „Ei. Mispärast? Las ta mässab oma asjadega ja püüab Sofi Oksaneniks saada,“ leidis Erik.

      „Kelleks?“ ei saanud ma aru.

      „Ah, on üks Soome naiskirjanik, kelle juured on Eestis ja kes kirjutas Eesti minevikust raamatuid. Ta sai nendega kuulsaks ja rikkaks. Ma olen muide temaga ka isiklikult kohtunud ja juttu ajanud,“ tunnistas mees.

      „Milline ta siis oli?“ küsisin.

      „Kes?“ Erik oli jälle süvenenud arvutisse.

      „Noh, see Sofi?“

      Erik tõstis uuesti silmad ja sügas nina.

      „Selline pisike. Üsna noor alles. Juuksed kõik eri värvi, suured mustaks võõbatud silmad ja suitsetas mis hirmus. Mul olid tookord Oliver ja Pisu ka kaasas. Ta tahtis hakata metsavendadest raamatut kirjutama ja tuli seda asja lähemalt uurima. Muide, eesti keelt räägib ta vabalt. Ta käis Russalus metsavendade koobast vaatamas ja siis me ka rääkisime. Veel oli tal sabas terve bussitäis Prantsuse turiste, kellega ta koos sõitis. Ka need tahtsid Eesti minevikuga tutvuda ja üks tegi isegi sellest jamast dokumentaalfilmi,“ jutustas Erik. Ta tõusis ja tegi ka endale lahjat kohvi.

      „Miks sa arvad, et see jama on?“ uurisin. Võtsin aknalaualt küünla ja süütasin selle. Olin tänu Erikule saanud palju lähedasemaks loomeinimeste hingeeluga ja muidugi ka nende eluvaadetega. Erik jutustas mulle vahel kirjanikest ja kunstnikest ning sellest, kuidas nad elasid või elavad. Mina nägin ainult Eriku elu ja ma pean ütlema, et ta oli igatpidi täiesti tavaline mees. Väga puhas ja igati korralik. Teinekord vandus natuke, kui mingi jama oli, aga see oli ka kõik. Ainult kirjutas.

      „Ega ma arvagi, et kõik jama on, aga neid metsavendasid oli ka igasuguseid: oli kriminaale ja kaabakaid, kes ennast seaduse eest varjasid, ja oli muidugi ka ideelisi eestlasi…“

      Erik rääkis mulle kaua metsavendadest ja sõjajärgsest Eestist. Ta oli ka selle kohta palju lugenud, aga mina olin kahjuks tumba mis tumba, nii et ma kuulasin teda suure huviga. Mõtlesin korraks, et kirjutan ise sellest raamatu ja saan ka kuulsaks, aga Eriku arvates on seda juba nii palju tehtud, et hakkab ära tüütama. Igasugused mälestused ja muud. Muidugi on iga inimese elu eriline ja nad on palju kannatanud, aga kas teisi ka huvitavad teie kannatused ja elu eest rabelemine? Erikut küll, sest ta oli palju igasuguseid memuaare lugenud ja seda oli näha ka.

      Õdus oli sedasi küünlavalgel juttu ajada. Õues läks aina hämaramaks ja varsti oli juba täiesti pime. Muidugi mitte nii pime nagu maal Kasemäel, sest tänavavalgustus põles ja see heitis tuppa valgust. Ometi oli hubane ja mõnus olla.

      Õnneks polnud Henno ka mind tüüdanud. Paar korda olin käinud Leili juures ja tüdruk oli eluga rahul. Tanelil oli samuti kõik hästi, poiss kasvas jõudsasti. Jaanuaris sai ta juba aastaseks. Kinkisin talle selleks puhuks suure mänguauto. Ikkagi poiss ju!

      Erik СКАЧАТЬ