Enne äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ midagi, mis vetemühasse ära kadus. Kuid Mayday teadis juba isegi, mida teha, ta haaras poisil käest kinni ja jooksis, tüdruk kätel, välja. Vanaperenaine tema järel. Teenijad olid juba kõrgema künka äärele jõudnud ja vehkisid kätega kui tuuliku tiibadega, et tulge ometi rutem, uued lained ju tulemas.

      „Hobused! Hobused ei saa tallist välja!” hüüdis Mayday ja ulatas tütre vanaemale. Tahtis algul koos poisiga talli juurde joosta, siis aga mõtles ümber, lasi poisi käest lahti ja andis temagi vanaemale üle, käskides: „Jookske ruttu teiste juurde!” Ja tormas ise talli poole. Teel möödus ta koerakuudist, jooksis tagasi ja vabastas koera, kes kiunudes minema lidus.

      Mayday jõudis talli ukseni ja küllap jõudis ukse krambist lahtigi teha, seda nähti künka pealt.

      Samal silmapilgul juhtus katastroof, mida ei enne ega pärast seda pole neil randadel nähtud. Hiigellaine, nii suur kui jääliustikust lahti kistud jääkamakas, tormas randa kui vihane härg ja mattis enda alla nii maja, talli kui keldrigi.

      Inimesed künka otsas vaatasid seda pealt ning ei osanud ega saanudki midagi ette võtta. Nad olid kui vettekukkunud kassid üdini märjad, kuid ei tundnud külma ega sedagi, et kõle tuul nende juukseid üles tõstis… nad lihtsalt vaatasid, silmad täis õudu… vaatasid sõnatult pealt oma kodu hukku.

      Kui laine taas tagasi tõmbus, nägid nad oma silmaga, milline tohutu loodusjõud oli see olnud – ei majast ega tallist polnud enam midagi püsti jäänud. Mõned plangud ja puupraht vaid õõtsusid lainete vallas.

      Siis aga kerkisid vahusest veest nähtavale kaks tumedat kogu, need olid kaks hobust, kes viimast jõudu kokku võttes end maismaa poole võitlesid.

      Tähendab, hobused ikkagi suutsid tallist väljuda. Perenaine jõudis sinna viimasel minutil, oli lohutav teada.

      Kuhu jäi aga perenaise enda valge hobune? Ja kus oli perenaine ise?

      Ükskõik kui palju ka silmi ei pingutatud, ei tabanud silm enam muud, kui ikka veel mässavaid laineid.

      Mayday ja ta hobune jäidki kadunuks. Neid ei leitud ka pärast tormi vaibumist. Meri ei andnudki oma ohvreid välja. Või oli ta oma lemmikhobusel kaugusesse kapanud? Ehk oli ta näkiks muutunud?

      Majajäänuseid ja mööblitükke viskas meri rannale küll. Pildus seda välja samamoodi, kui kalur võrku sattunud prahikala, ainult et üks pildus neid merre tagasi, teine aga randa.

      Rammu vanaperenaise ja ema kaotanud lapsed võttis oma majja kauge sugulane, kelle maja asus rannast pool versta eemal.

      Keegi ei rääkinud enam hukkunust halvasti. Kõik tundsid perele kaasa. Mida nad aga mõtlesid, seda teab vaid Jumal taevas.

      Üksainuke kord tähendas üks liialt õlut pruukinud mees küll: „Sellist koledat tormi pole keegi veel näinud. Mis see muud oli, kui vana šamaani needus!” Millele ei vaevutud isegi vastama, kuid hukkamõistva pilgu osaliseks sai too ütleja küll igalt poolt.

      Kui Jaagup Pärnus laevaga randus, kuulis ta kohe ka õnnetusest, mis ka seal igal meremehel suus oli.

      Ta leidis oma lapsed ja ema sugulaste juurest, kes neile ulualust olid pakkunud.

      Jaagupi nägu oli siitpeale kui kivistunud. Ja mitte keegi ei näinud teda enam naermas, ta põselohud olid kui minema pühitud. Kas ta ka lastega tegeledes ei naeratanud? Vist mitte, ja lapsed harjusid sellega, et isa ongi sellise tõsise moega. Jaagup oli justkui ümbervahetatud inimene. Vähem kui viis aastat sai ta armastatud naisega koos elada, kuni meri ta otsekui kiivusest – oli meri ju ta esimene armastus olnud – röövis.

      Kuigi Jaagup oli oma rõõmsa meele jäädavalt kaotanud, oli temast töömeest ikkagi.

      Ta hakkas varsti uut maja ehitama, rannast nii kaugele, et merd sai vaadata vaid pikksilmaga. Kuigi ta oli peaaegu laostunud mees, sai ta uue alustamisega ikkagi hakkama. Ja seda tänu rannarahvale, kes ei jäta hädas ligimest kunagi üksinda.

      Polnud vist peret, keda Jaagup poleks kunagi aidanud. Nüüd tuli tasumise tund. Ja paljud, kes talle võlgu olid, ning oleks ehk võla korstnasse kirjutanud, pakkusid nüüd oma võlga tagasi. Kõige suurem võlglane oli kõrtsmik, kes siiani kogu aeg oli võla tasumist edasi lükanud, kuni selle üldse unustas. Nüüd aga tõi ta Jaagupile kogu võlasumma tagasi, pakkudes koguni intressi.

      Nii ei jäänud Jaagup oma õnnetuses üksinda. Rannamehed, kellest enamuses kalurid, pakkusid oma abikäsi ka maja ehituse juures, talvel istusid nad ju enamasti jõude kodus.

      Meri jäi oma uutesse piiridesse, mis ta tormipäevadel vallutanud oli. Võttis seda enesestmõistetavalt, nagu tugevamad anastajad ikka juba aegade algusest peale on teinud.

      Suvel põua ajal, kui vesi oli veidike madalam, paistsid veest vaiaotsad, mis olid olnud Jaagupi kadunud maja külgmised palgid.

      Ja kui suplema mindi, läks vesi äkitselt madalamaks, sest jalad olid tabanud veealust mügerikku, mis osutus endiseks kartulikeldriks.

      Uus maja koos lauda ja talliga sai kevadeks enam-vähem valmis, et pere võis sisse kolida. Uus mööbelgi tuli muretseda, kõik endise oli ju meri endale saanud.

      Kari, kes samuti külakorras elanud, sai lauta. Ja kaks hobust talli.

      Siis läks Jaagup tagasi merele. Küllap oli vaja raha teenida ja küllap põgenes ta ka mälestuste eest.

      V

      Terve aasta oli katastroofist möödunud ja rannarahvas oli jõudnud uue rannajoone ja lautriga juba ära harjuda. Kuigi toonane torm ja selle metsik laastamistöö olid ikka veel külarahva suus. Ka aega arvati selle järel, oli see enne või juhtus pärast tormi.

      Jaagup sõitis merd rohkem kui kunagi varem.

      Kui ta järjekordselt koduranda jõudis, võttis ema pojaga tõsise jutu käsile.

      „Sul tuleb uus naine võtta,” ütles ta ja enne, kui poeg midagi vastata jõudis, põhjendas seda: „Mina hakkan vanaks jääma ega jõua enam talu ohje enda käes hoida ja ka su lapsed vajavad ema.”

      Kui poeg ikka veel vastust ei andnud, tõi ema veel kõvema argumendi välja: „Lapsed vajavad peale hoole ka õpetussõnu, et nad hukka ei läheks ja neist ikka ristiinimesed kasvaksid. Ja võta heaks või pane pahaks, aga mina sellega üksi hakkama ei saa!”

      Poeg ei pannud ema torget „ristiinimeste” kohta tähele, või ei tahtnud panna, küsis vaid tavalise häälega, otsekui oleks juttu külvipäeva või heinateo kohta: „Keda ma siis naiseks peaks võtma?”

      „Kas neid saadaval tüdrukuid siis küla peal veel vähe on? Vaata näituseks Laimat, kes on nii lahtise käega, et töö lausa lendab tal. Ja eks ole teisigi. Ja kui meie külast ei leia, võta kuskilt mujalt ja ära enam viivita. Mina panen ühel ilusal päeval käed rinnale risti ja kui sina juhtud merel olema, kuhu siis lapsed jäävad?”

      Nii saigi asi otsustatud.

      Jaagup ei valinud kaua ja kosis, ilma kosjaviinadeta, endise naabri Laima, kellega viis aastat tagasi oli simmanil tantsida armastanud.

      Laima oli kohe nõus. Kes poleks siis Jaagupit tahtnud ja kes oleks jõuka talu (milliseks seda talu ikkagi arvati), perenaise rollist ära öelnud.

      Jaagup võttis Laimalt ka lubaduse, et too tema lapsi hoiab ja armastab.

      Ja Laima СКАЧАТЬ