Enne äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma ei tea, pole kunagi proovinud,” vastas Maide. Mispeale mõisapreili lihtsalt väänles naeru käes.

      „Mida sa naerad, meil ei ole ju klaverit. Vanasti olevat olnud, Jaagup rääkis, see oli enne tormi ja torm uhtus ta merre.”

      „Siis sa pead tulema meile ja klaverimängu proovima!” kutsus Hermiine-Elviine, püüdes oma naeru veidike talitseda. „Tule juba täna!”

      „Ma ei saa ju loomi üksi jätta, aga mõni teinekord, kui vennal aega on, palun, et ta jääks loomade juurde ja siis ma tulen!”

      Nüüd oli tõesti midagi põnevat oodata, mis polnud ainult unistus.

      Ta rääkis sellest ka ema Laimale. See ajas ka ema elevile, ei juhtu ju iga päev, et keegi niisama mõisa kutsutakse ja selle kutse peaks ometi kähku vastu võtma. Ja ema korraldaski tööd ja toimetused veidi ümber, nii et tüdruk sai selleks puhuks vaba päeva.

      See päev, kui Maide suurest mõisatrepist üles mõisamajja kõndis ja üle läve astus, jäi talle meelde elu lõpuni. Küll seal oli ikka palju vaatamist ja uudistamist. Määratu suur valge kahhelkividest ahi, mille randil või riiulil seisid igasuguses suuruses elevandid. Maidel oli raske neist pilku lahti rebida. Ja missugune mööbel! Uhke, siidiga kaetud diivan ja tugitoolid, millele ei julgenud hästi istudagi, ilma et kardaks, et võiks selle ära määrida või kuskilt rebestada. Postamendid lilledega. Klaasustega kapid, kus kristall ja portselan silmi pimestasid. Laes rippusid sellised rasked lühtrid, et Maide hoidus nende alla sattumast – see veel puuduks, kui mõni neist pähe kukuks! Ja need suured kuldraamidega maalid, mida kõik seinad täis olid, ja kust mõisarahva ammusurnud sugulased oma terava pilguga sulle otsa vaatasid, otsekui kontrollides, kas sa üldse sobid selleks, et siia nende seinte vahele tulla?

      Kõige rohkem paelus aga tüdruku silma tohutu suur punasest puust tahvelklaver, mille jalad olid keskelt paksud ja alt peenikesteks keerdusid ja mis kui suur pull keset tuba seisis. Selle klaveri pärast teda ju mõisa kutsutigi.

      Maide süda põksus, kui ta klaveri juurde sammus. Kas ta saab selle elukaga hakkama, või on see lisaks pulli välimusele ka sama kangekaelne kui pull? Ja kui ei saa, kas Hermiine-Elviine siis tahabki temagi veel sõbrustada?

      Klaveri küljes, teine teisel pool, asetsesid kaks küünlalühtrit ja Hermiine-Elviine süütas need ning küünlatuli virvendas nüüd nõiduslikult ja kutsuvalt klahvidele. Siis avas ta klaverikaane ja julgustas: „No tule ja näita, kas oskad sellega mängida?” Ja ta tõmbas oma pöidlaga üle klaviatuuri, pannes heliredeli üle toa helisema.

      Maide oli lummatud. Ta proovis üht klahvi, siis teist, kolmandat, püüdis neid ühildada ja ei läinudki kaua, kui ta tõepoolest ühe tuttava heli kätte sai. See andis julgust, tegi isu veelgi rohkemat sellest imeriistast välja pigistada.

      Hermiine-Elviine seisis ta kõrval.

      Kumbki ei saanud aru, kui palju aega oli kulunud, kui Maide juba üht tuttavat kirikulaulu mängis. See tuli hästi välja.

      Mõisapreili plaksutas käsi ja hüüdis: „Proovi nüüd mängida ka Röschen, röschen rot!”

      „Ma ei tunne seda laulu!”

      „Miks sa siis ei tunne, tunned küll, puhusid ju seda oma pajupilliga!” Ja Hermiine-Elviine ümises viisikese ette.

      „Ah see…” Maide proovis ja mängiski.

      Nii mängija kui ka tema õhutaja olid ühtmoodi vaimustatud.

      „Uskumatu, et oskadki ilma nooti tundmata mängida!” kiitis mõisatüdruk, „ja mina pean üheainsa pala selgeks õppimiseks nii palju harjutama ja õppima.”

      „Küll ma tahaks ka õppida, mulle meeldib see pill ja meeldib ka sellelt viise välja võluda.”

      „Sa võid igal ajal siia tulla ja mängida! Ja ma õpetan sulle ka noodid selgeks, tahad?” pakkus mõisalaps lahkelt.

      „Muidugi!” oli Maide üliõnnelik. Seda õnne tumestas ainult väike murepilv, et kust ta küll selle aja võtab, et saaks mõisa tulla ja klaverit mängida. Loota jäi vaid, et kui ema aitas seda asja täna korraldada, ehk aitab ka teistel kordadel.

      Maide mängis veel, mängis tuttavaid helisid ja tundis sealjuures nii sõnulseletamatut head tunnet, nagu iga looja, kui on leidnud end ootamatult uue avastuse lävepakul… Sealsamas, selle punase tahvelklaveri peal mängides, armuski ta esmakordselt muusikasse, mille sugemeid hoomas küll juba pajupilli puhudes. Ja see armumine, nagu paljudki armumised, paisus eluaegseks armastuseks.

      „Kes see väike neiu siis on?” küsis korraga ratsutamisülikonnas mees, kes hoidis isegi piitsa käes ja kes oli ukse peal Maide mängimist kuulanud.

      Maide kohkus. Kas ta üldse tohtis siin olla? Ja miks see mees selle piitsaga ometi vehib? Kas hakkas ehk kunagine isaisadepoolne orjaveri tema soontes uuesti pulbitsema?

      Ta tõusis klaveri tagant püsti, ei saanud sõnagi suust ja jäi, silmad maas, liikumatult seisma.

      „See on minu sõbranna Maide!” tutvustas Hermiine-Elviine kähku oma külalist isale, seda tegi ta muidugi saksa keeli.

      „Ah nii, mina olen parun Stefan,” tutvustas mees endki naeratades. „Võid julgelt mulle otsa vaadata, ma ei ole mõni koletis.” Ta pilgutas tütrele silma, arvates vist, et võõras tüdruk ei saa tema jutust niikuinii aru.

      Kuid Maide mõistis küll. Nii keeraski ta oma surmtõsise näo mõisaomaniku poole.

      „Ah nii, sina oledki siis Jaagupi tütar. Oled sama ilus nagu su emagi! Ainult… tema ei olnud nii tõsine… tema naeratas alati. No naerata sina ka!”

      Maide kuulas taas sõna, kuigi sunnitud naeratus tundus rohkem grimassina.

      Stefan naeris.

      „Isa, Maide nägi täna esimest korda klaverit ja oskas kohe mängida, kas pole see ime?”

      „Ei ole, ta ema oli ju ka väga musikaalne,” ütles Stefan, pilk ikka tüdruku näos kinni.

      „Ma kutsusin Maide teinekordki veel meile mängima!”

      „See on kena, las ta tuleb,” ütles parun heatahtlikult ja pöördus tüdruku poole eesti keeles: „Kas sa tahad tulla mõisa klaverit harjutama?”

      „Jah.”

      „Siis oled sa teretulnud!” ütles mees eesti keeles, ja lisas veel saksa keeles juurde: „Sellised ilusad tüdrukud on eriti oodatud!” ning läks ikka veel muheledes ja ratsapiitsa keerutades teise tuppa.

      „Mängi veel!” õhutas Hermiine-Elviine, kui Maide ikka veel klaveri kõrval tikksirgelt seisis. „Ära isa karda, ta on kõige lahkem inimene maailmas.”

      Ja Maide mängis veel tükk aega. Mõni lugu tuli kenasti välja, mõni mitte, siis proovis ta uuesti ja uuesti, kuni õige helistiku üles leidis.

      Koju minnes oli ta üliõnnelik, ta hinges helises ikka veel muusika, otsekui oleksid klaverihelid ta saatjaks olnud.

      Ja kui inimlaps rõõmus on, siis on ta seda ikka kellegagi jagada tahtnud, ükskõik mis ajastus ta ka elanud poleks.

      Maja aga oli tühi. Kõik olid oma igapäevaste tegemiste juures, kes põllul, kes peenramaal, kes laudas… Ja kuna Maidegi oli talutüdruk, СКАЧАТЬ