Enne äikest. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on jõud isegi jäämägesid sulatada, ammugi siis pereliikmeid, kes tööpäeva järel meelsasti kauneid helisid kuulasid. Nii leppisid vähemalt taluteenijad noorproua olemasoluga, tühja sest, et ta käsi mullaseks ei teinud, selle eest oskas ta klaveril tuttavaid viise välja võluda. Nii ütlesid nad teistelegi noorproua kohta mõne kiitva sõna.

      Ainult vanaperenaist ei saanud muusikaga ära osta. Tema ei muutnud oma arvamust karvavõrdki.

      Samuti ei võtnud külarahvas Maydayd kunagi omaks, ükskõik kui lahkelt too nende poole pöördus. Ka kingitused, mida Maydayle nii väga meeldis teha, ei vähendanud võõrastust.

      Kord suve jooksul jõudis rannakülla ka mustlasvoor ja peatus oja ääres mõned päevad, vahel kogu nädalagi. Mustlastega leidis Mayday kohe ühise keele, kui piltlikult väljendada, sest nende suhtlus käis eesti, mustlase ja hispaania keele segapudruna, kuid aru nad üksteisest said. See oli Maydayle huvitavaks vahelduseks ja ta oli õnnelik, et endale sõbrad sai ja külvas looduslapsed kingitustega üle.

      Külarahvas, kes ka mustlastesse tõrjuvalt suhtus, vaatas seda kõike äraspidiselt. Nüüd leidis omasugused, oli ühine arvamus. Neil samasugused kuldsed kulinad kõrvas ja kaelas rippumas. Mayday võiks ju mustlastega kaasa minna, soovitas mõnigi tagaselja.

      Ka vanaperenaine hingas kergemalt, kui mustlasvoor minekut tegi. Ta tundis erilist piinlikkust, kui nägi, et mustlased käitusid tema miniaga nagu omaväärsega. Ta oli seda ka pojale kurtnud, kuid see, nagu ikka, astus kohe naise kaitseks välja ja ütles, et need ju ka inimesed ja pealegi ainsad, kes Maydaysse hästi suhtusid.

      Kuidas Mayday ise end võõra põhjamaa rahva seas tundis, seda ei küsinud keegi. Et ka see looduslaps koduigatsust tundis, saadi aru alles siis, kui sügistuuled rannakülas võimust võtsid ja sellele ka esimene külm järgnes.

      Noorikut nähti küll mõnikord veel üleni suurrätti mähituna lautri peal merd vahtimas, kuid lühikest aega.

      Nüüd vaatas ta enamasti suurest aknast merele ja lähikondlased märkasid ta mustades silmades igatsust. Kas kodu järele? Või lõunamaa soojuse järele?

      Siis tuli talv ja lumi. Peagi kaanetas pakane meregi kinni, mis sulas rannamaastikuga täiesti ühte.

      Nüüd ei pakkunud noorikule enam ka aknast vaatamine erilist huvi. Kõik oli vaid üks suur ja valge väli. Nii istus ta enamasti salli mähitult kamina ees ja külmetas.

      Ainuke talitus, mida ta majapidamises oli enda kanda võtnud, oli hobuste söötmine. Ta võttis selle töö vabatahtlikult oma õlule, ilma et keegi oleks seda palunud või soovitanud, sest ta armastas hobuseid ja talle meeldis nendega tegeleda. Siis sai ta omi lemmikuid patsutada ja nendega omas keeles kõnelda. Ja paistis, et loomad mõistsid tema keelt ja ka teda ennast rohkem kui inimesed.

      Külainimestele meeldis sagedasti tarest taresse käia, et mõni sõna juttu puhuda ja ka värskeid uudiseid kuulda. Ainult Rammule ei söandanud enam keegi niisama, ilma et mingit asja oleks, sisse astuda. Kas võõrastati noorikut või tunti süümepiinu, et oldi tema vastu ülekohtused olnud? Ainukesed päevad, kus tulijaid Rammule aina vooris, olid mardi- ja kadrilaupäev. Siis sai ju mardisantideks maskeeritult igat majasoppi ja mööblitükki ja ka noorikut oma silmaga üle vaadata, millest jätkus tükiks ajaks kõneainet. Pealegi anti selles majas martidele ju kõige rikkalikumat külakosti. Mayday vaatas siis seda janti suuril silmil pealt ja plaksutas rõõmust käsi nagu laps.

      Talve tulekul ja küllap ka seepärast, et noorikul igav ei oleks, hakkas noorpaar sagedamalt linna külastama, kus veedeti mõnikord terve nädal.

      Noorikule õmmeldi linnas ilus rebasenahkne kasukas, kuhu ta habras keha üleni sisse mahus. Saanis istudes oli veel rebasenahkadest tekk ta põlvedel, nii polnud vaja pikal linnateel külma karta ja sai saanisõidust mõnugi tunda.

      Varsti hakkas uus kõlakas rannakülas lumepallina veerema, mis tundus eelmistest veel hullemgi.

      Keegi oli kuulnud, keegi oli näinud (oli see nüüd lehma lelle sugulane, nagu tänapäeval öeldakse või keegi teine), kuid kindlatest allikast teati rääkida, et Jaagupi noorik oli Pärnu linnas ühes trahteris, kus tantsijannad kankaani tantsinud, kah lavale hüpanud ja kaasa tantsinud.

      „Hüppab püünele ja lehvitab aga seelikut!” halvustati.

      „Siis on ta päris hukkas,” parastati.

      „Teeb häbi tervele külale!” oli ühine otsus.

      „Vaene Jaagup,” kahetses mõni siiralt abielumeest, kel selline rist kanda. „Ei oska oma naist vaos hoida ega korrale kutsuda!”

      Et keegi vaesele abielumehele seda otse näkku ei öelnud, siis ei saanud too selgitada, et tema naise kodukohas, seal kaugel võõramaa saarel, just selline komme ongi, et ilusa tantsu esitamise lõpul ühinevad pealtvaatajad tantsijatega. Ent kas see selgitus oleks külarahvast rahustanud? Võib-olla oleksid nad öelnud, et igal maal omad kombed, ja kui tuled teise keskkonda, siis tuleb sul ka selle tavade järgi käituda.

      Siitpeale ei vaadatud Maydayle enam üksnes kui võõrale ja mittesoovitavale isikule, vaid juba kui riivatule ja põlatud naisele.

      Mayday ise oli juba ammugi lootuse kaotanud, et mingilgi moel siinse rahvaga ühise keele leiab. Ta ei püüdnudki enam nendega suhelda. Ja mõnda neist talvel kuskil kohates peitis ta näogi oma suure ja koheva rebasekrae sisse.

      Laval tantsimise kõmujutt vaibus alles siis, kui uus kõlakas pinnale kerkis.

      Jaagup Ramm on oma majapidamise käest lasknud ja varandus naise käe läbi kui kevadine lumi päikese käes ära sulanud. Pole ka ime, mees pole enam merdki sõitnud, kust see raha siis juurde peaks tulema? Selle asemel on ta naisega linnas pillerkaaritanud ja prassinud. Varsti on karta või oodata (kuidas kellelgi?), et talu haamri alla läheb. Mõni veidi asisem peremees oli Rammude ilusale mööblile juba silma peale heitnud, et oksjoni korral esimeste pakkujate reas olla.

      Kas sel kuulujutul ka tõepõhja all oli, ei teadnud kindlalt muidugi keegi ja kuidas sa seda otse Jaagupi ehk vanaperenaise käest küsima lähedki.

      Vanaperenaise suu oli veelgi kitsamaks triibuks kokku surutud, sealt poleks väevõimugagi midagi kätte saanud. Ehk ta talu pärast nii mures oligi?

      Aga kohe, kui meri lahti läks, tegi Jaagup siiski veel ühe reisi. Oli mitu päeva järjest ära ja kui tagasi jõudis, paistis mees murest lahti olevat, seda oli ta rõõmsast ja avalast näost nagu raamatust lugeda. Raha tuli tagasi, teati rääkida. Sest kui ta hiljuti oli ühe laenutahtja tühjalt tagasi saatnud, avas ta nüüd taas lahkelt oma kukru. Midagi ei jäänud külarahvale teadmata.

      Ja kuna rahalaeva polnud keegi randa tulemas näinud, oletati sedagi, kust see Jaagup oma raha võis saada.

      Ei kuskilt mujalt kui konterbandist, oletas keegi. Piirituse salavedu, kinnitas teine. Ja kolmas oli nii veendunud, et oleks võinud või Piibli peal vanduda, et Jaagup käis Ruhnus seda musta äri ajamas. Oli ju teada, et sealtkaudu seda konterbanti välja smugeldati. Eks olnud salakaubavedaja juba Jaagupi isagi ja ega siis käbi kännust kaugele kuku.

      Päris kindlasti teadsid aga kõik, et Jaagupil enam rahamuresid ei olnud, sest noorpaar sõitis taas, kaetamisele vaatamata, linna raha raiskama.

      IV

      Noorpaari pikaajalised linnalustimised, mida külarahvas „luuslangiks” nimetas, lõppesid äkitselt. Ja külarahvas oli kindel, et nüüd on Rammu rahad taas läbi löödud. Alles СКАЧАТЬ