Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

Чтение книги онлайн.

      On esimene koolipäev ja väike laps on emotsioonidest tulvil. Õpetaja ütleb lapsele: „Joonistame nüüd vanematele pildi.” Kui pilt on valmis, jookseb laps koju seda vanemale näitama. Kui laps vanema juurde jookseb, küsib see: „Mis sul seal on?” Laps annab pildi üle. Lapsevanem reageerib sellele, öeldes: „Pilt on fantastiline, oled väga tubli, olen su üle väga uhke, tahan, et terve maailm teaks, kui tubli sa oled,” ja paneb siis pildi külmiku uksele, et kogu maailm näeks, kui väga tubli tema laps on.

      Ent selle tagajärjel tuleb nüüd lapsel terve elu elada koos suure Paharetiga!

      Vaadakem sama sündmuste järjestust, ent erineva lähenemisega. Laps tuleb koolist oma pildiga koju ja jookseb vanema juurde. Lapsevanem reageerib nüüd teisiti: „Oota,” ütleb ta, lükkab pildi kõrvale ja embab last. Seejärel ütleb ta: „Olen su üle nii uhke, oled nii tubli ja ma tahan, et kogu maailm teaks, kui uhke ma sinu üle olen. Mis sul mulle näidata on?” Nüüd arutavad nad pilti ning lapsevanem kiidab pilti ja last ning küsib lapselt, kas ehk panna see pilt külmiku uksele, kuna see on nii kena.

      Esimese stsenaariumi korral ütles vanem lapsele, et too on tubli ja et lapsevanem oli ta üle uhke tema saavutatu pärast. Teiste sõnadega, ta vihjas, et lapse väärtus sõltus pildist. Seejärel ütles ta lapsele, et tahab sellest kogu maailmale teada anda, pannes pildi külmiku uksele. Sõnum lapsele oli järgmine: „See, mida sa oma elus saavutada suudad, teeb sinust väärtusliku inimese. See, mida sa teed, paneb teisi sind heas valguses nägema.”

      Sõnum teisele lapsele oli, et oled väärtuslik sellisena, nagu sa oled. Armastatakse ja austatakse seda, kes sa oled, ja selle ärateenimiseks ei pea sa midagi saavutama. Seejärel jätkas lapsevanem, öeldes, et saavutused on toredad, ent neid ei tohiks segamini ajada lapse enese väärtusega. Muidugi on alati hea last kiita, kui ta on end oma parimast küljest näidanud, ükskõik milline tase saavutati. Muidugi tuleb säilitada tasakaal ja nende kahe stsenaariumi puhul olen võtnud äärmusliku seisukoha lihtsalt selleks, et asju selgitada, kuid liigagi paljud meist on hirmul selle ees, kuidas meil läheb ja mida teised arvavad.

      Paljud õppurid muutuvad eksameid sooritades väga murelikuks ja kardavad tulemusi. Kui neilt küsida, kuidas neile meeldiks teha eksamit siis, kui tulemus oleks salajane ja ainult neile teada, ja et kui tulemus pole hea, siis oleks neil võimalik eksam teistele teadmata uuesti sooritada, kuni nad selle tehtud saavad, siis ütlevad nad tavaliselt: „Ma ei muretseks ega kardaks üldse.” Nende õppurite puhul pole kindlasti probleemiks eksam, vaid hirm selle ees, et teised saavad tulemuse teada, ning see, mida see meie õppurite jaoks tähendab.

      Kui teaksime, et keegi ei mõtle meist halvasti, ei saaks me rääkida niivõrd hirmust kui hoopis tüütust probleemist, mida läbikukkumine tähendaks, sest meil tuleks siis tagajärgedega tegelda. Siis ei kaaluks me ka oma eneseväärtust eksami tulemusega. Selles näites kehastub külmiku ukse Paharet oma eredaimal kujul!

      Selline sündroom on äärmiselt tavaline ja suurem osa elanikkonnast tundub sellest mõjutatud olevat. Ent me saame seda ohjata ja sellega tegelda, mitte lasta sel end kontrollida. Osa probleemist seisneb asjaolus, et Ahv tuleb siin Paharetile appi. Ahvil on väga tugev karjainstinkt, mis kindlustab meie ellujäämise seeläbi, et oleme osa karjast. Karja osaks olemine tähendab, et meid tuleb omaks võtta. Selleks, et meid omaks võetaks, tuleb olla tugev ja kasulik. Seetõttu tahame primitiivse Ahvi instinkti tõttu teistele muljet avaldada. On selge, et kui ühendame selle tungi Paharetiga, siis muutub see tõepoolest väga tugevaks. Sel põhjusel kannatavad paljud inimesed emotsionaalselt, kuna on pidevalt mures selle pärast, mida teised СКАЧАТЬ