12 aastat orjana. Solomon Northup

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ just nagu oleksid nad seal, tema juures. Ainult üleni selle illusiooni sees viibides või unerüppe vajudes suutis ta järgnevatel aastatel lohutust leida.

      Ta polnud mingi tavaline ori, seda sai juba öeldud. Intelligentsusele, mida loodus talle kuhjaga oli jaganud, lisandusid üldised teadmised ja hea informeeritus väga paljudes valdkondades. Ta oli saanud nautida neid võimalusi, mida pakutakse vaid vähestele rõhutute klassi kuulujatele. Ta tõsteti üles kõrgema elu tasandile. Vabadus – vabadus endale ja oma järglastele oli palju aastaid olnud talle varju pakkuvaks pilveks päeval ja tema tulesambaks öösel. Oma rännakul läbi orjusekõrbe, pilk suunatud lootust sisendavale tuletornile, oli ta lõpuks tõusnud „Pisgaa mäe tippu” ja näinud „tõotatud maad”. Ootamatul hetkel purustasid pettumus ja meeleheide ta täielikult. Kui ta vangistusse talutati, kadus uhke nägemus vabadusest tal silmist. Nüüd „ta nutab öösel kibedasti, pisarad voolavad tal üle näo; kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasteks”.

      VII

      PEATÜKK

      NEW ORLEANSI ORJAAEDIKUST LAHKUDES KÕNDISIN ma koos Harryga mööda linna tänavaid meie uue peremehe kannul, ning Elizat, kes ikka veel nuttis ja üle õla tagasi vaatas, ajasid edasi Freeman ja tema teenrid, kuni jõudsime aurulaeva Rodolph pardale, mis parajasti jõesadamas seisis. Juba poole tunni pärast liikusime reipalt mööda Mississippit ülesvoolu, olles teel mingisse punkti Punase jõe ääres. Laeva pardal viibis lisaks meile veel üpris palju orje, kes kõik olid äsja New Orleansi orjaturult ostetud. Mul on sealt meeles, et suur salk naisi oli mister Kelsow’ hoole all, kelle kohta öeldi, et ta on kuulus suurmaaomanik.

      Meie peremehe nimi oli William Ford. Tol ajal elas ta Avoyelles’i vallas, kohas nimega Great Pine Woods, mis asus Punase jõe paremal kaldal, otse Louisiana südames. Praegu on ta baptistlik jutlustaja. Terves Avoyelles’i vallas, eriti aga Bayou Boeufi mõlemal kaldal, kus teda paremini tuntakse, peavad kaaskodanikud teda lugupeetud jumalasulaseks. Paljudel põhjaosariiklastel võib olla raske panna oma peas kokku meest, kes oma vendi orjuses peab ja inimkehadega kaupleb, oma arusaamisega moraalsest ja jumalakartlikust elust. Selliste meeste nagu Burch ja Freeman, aga ka teiste kirjeldustest, kellest edaspidi juttu tuleb, võivad nad hakata valimatult põlgama ja jälestama tervet orjapidajate klassi. Kuid mina olin mõnda aega tema ori ja mul oli võimalus õppida hästi tundma tema iseloomu ja meelelaadi, ning lihtsalt tema suhtes õiglane olles ütlen ma, et minu arvates pole kusagil parema südamega, õilsamat ja puhtamat kristlast kui William Ford. Need mõjutused ja läbikäimised, mis olid alati teda ümbritsenud, pimestasid tema pilku selle olemusliku ebaõigluse suhtes, mis on orjandusliku korra aluseks. Ta ei kahelnud kunagi selle moraalses õigluses, et üks inimene teised endale allutab. Vaadates maailma läbi sellesama õhu, millest olid vaadanud läbi tema esiisad enne teda, nägi ta asju ka samas valguses. Teistes oludes ja teiste mõjutuste all kasvanuna oleks tema maailmanägemine kahtlemata olnud teistsugune. Sellele vaatamata oli ta eeskujulik peremees, kes käitus õiglaselt, vastavalt sellele, kuidas tema asjadest aru sai, ning õnnelik oli see ori, kes tema omandusse jõudis. Kui kõik inimesed oleksid sellised nagu tema, siis võtaks see orjanduselt poole selle kibedusest maha.

      Me veetsime aurulaev Rodolphi pardal kaks päeva ja kolm ööd ning selle aja jooksul ei juhtunud midagi eriti huvitavat. Minu uus nimi oli nüüd Platt. Selle oli mulle andnud Burch ja nii kutsuti mind kogu orjuses viibitud aja jooksul. Eliza müüdi Dradey nime all. Selle nimega austati teda Fordile üleandmisel ja see on nüüd kirjas ka New Orleansi rahvastiku arvestamise registris.

      Meie reisi jooksul mõtisklesin ma lakkamatult oma olukorra üle ja arutasin iseendaga seda, kuidas võiks olla kõige parem lõplikku põgenemist sooritada. Mõnikord, ja mitte ainult siis, vaid ka hiljem, olin ma peaaegu valmis avaldama Fordile kõik minu lugu puudutavad asjaolud. Praegusel hetkel kaldun arvama, et selle tulemused oleksid olnud mulle kasulikud. Seda võimalust kaalusin ma sageli, kuid hirmust, et see võiks äparduda, ei viinud ma seda kunagi ellu, kuni viimaks minu üleminek ja tema rahaline kitsikus selle silmnähtavalt ebaturvaliseks muutsid. Hiljem, teiste peremeeste all, kes olid hoopis teistsugused kui William Ford, teadsin ma juba hästi, et pisimgi teadmine minu tegelikust olemusest viiks mu otsekohe orjanduse kõige kaugematesse sügavustesse. Ma olin liiga kallis vallasvara, et mind kaotada, ning ma olin täiesti teadlik sellest, et mind viidaks siis lihtsalt kaugemale, mõnda kõrvalisse kohta, võib-olla teisele poole Texase piiri, ja müüdaks maha; et minust võidakse siis vabaneda nii, nagu varas vabaneb varastatud hobusest, kui minu õigust vabadusele oleks kasvõi sosinal mainitud. Seega otsustasin ma lukustada selle saladuse oma südamesse – mitte kunagi lausuda mitte ainumastki sõna ega silpi selle kohta, kes või mis ma olen – loota vabastamise osas üksnes Jumala ja omaenda terase mõistuse peale.

      Lõpuks lahkusime aurulaev Rodolphi pardalt linna nimega Alexandria, mis jäi New Orleansist mitmesaja miili kaugusele. See on väike asula Punase jõe lõunakaldal. Kui olime öö seal veetnud, istusime rongi peale ja olime peagi ühes veelgi väiksemas kohas Bayou Lamourie ääres, Alexandriast kaheksateist miili kaugusel. Tol ajal lõppes raudtee seal ära. Fordi istandus asus Texase maantee ääres, kaheteist miili kaugusel Lamourie’st, kohas nimega Great Pine Woods. Meile anti teada, et see maa tuleb meil jala maha käia, sest üldkasutatav transport kaugemale ei lähe.

      Asusime kõik koos Fordiga teele. Päev oli äärmiselt palav. Harry, Eliza ja mina olime veel nõrgad ning meie jalatallad olid rõugete põdemise tagajärjel väga hellaks muutunud. Me liikusime edasi aeglaselt, Ford rääkis meile, et võtaksime seda rahulikult ning istuksime puhkama alati, kui selleks soov tekib – privileeg, mida üsna sageli ära kasutati. Olles lahkunud Lamourie’st ja läbinud kahe istanduse maad, üks neist kuulus mister Carnellile ja teine mister Flintile, jõudsimegi Pine Woodsi, Sabine’i jõe ääres laiuvasse metsiku loodusega paika.

      Kogu maa Punase jõe ääres on madal ja soine. Pine Woods, nagu seda paika nimetatakse, paikneb veidi kõrgemas kohas, mida siiski läbivad suhteliselt korrapäraselt paiknevad vahekohad. Kõrgemal paiknevad maad on kaetud rohkete puudega – seal leidub valget tamme, chinquapin’i, mis meenutab kastanipuud, kuid kõige rohkem on seal kollast mändi. Puud on seal suured, võivad olla kuni kuuskümmend jalga kõrged ja täiesti sirged. Need metsad olid täis veiseid, kes olid väga pelglikud ja metsikud, sööstes meie lähenemise peale valjusti nohisedes karjas minema. Mõned neist olid märgistatud, ülejäänud tundusid olevat täiesti metsikud ja kodustamata. Need veised on palju väiksemad kui põhjapoolsed tõud ning üks omapärane asi, mis nende juures kõige enam minu pilku püüdis, olid nende sarved. Need sirutusid neil kahel pool täiesti sirgelt peast eemale nagu kaks raudora.

      Keskpäeval jõudsime ühele metsast puhtaks tehtud maalapile, mis võis olla kolm või neli aakrit suur. Sellel lagendikul seisis väike värvimata puidust maja, lisaks viljasalv maisi jaoks ehk ait, nagu me selle kohta ütlema hakkasime, ja palkidest köök, mis asus umbes mõõteridva[1.] kaugusel majast. See oli mister Martini suvemaja. Rikastel istanduseomanikel, kellel on Bayou Boeufi ääres suured valdused, on tavaks soojem aastaaeg neis metsades mööda saata. Siit leiavad nad puhast vett ja meeldivat varju. Õigupoolest on need pelgupaigad selle maanurga istanduseomanike jaoks sama, mis Newport ja Saratoga on põhjapoolsemate linnade rikkamate asukate jaoks.

      Meid saadeti kööki, kus meile anti maguskartuleid, maisileiba ja sealiha, samal ajal sõi meie peremees Ford koos Martiniga majas. Selles majapidamises oli mitu orja. Martin tuli välja ja viskas meile pilgu peale, küsis Fordilt igaühe hinna kohta ja kas meil on rohelised sõrmed ja nii edasi, ning esitas küsimusi ka orjaturu kohta üldisemalt.

      Pärast pikemat puhkust asusime uuesti teele ja liikusime nüüd mööda Texase maanteed, mis nägi välja nii, nagu kasutataks seda maanteed väga harva. Viis miili kõndisime kogu aeg katkematute metsade vahel, ilma et oleksime ühtegi eluaset näinud. Lõpuks, just siis, kui päike hakkas läänekaarde vajuma, jõudsime järgmisele lagendikule, mille suurus võis olla umbes kaksteist või viisteist aakrit.

СКАЧАТЬ