12 aastat orjana. Solomon Northup

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Noh, siis pead sa oma nime selgeks õppima,” ütles tema, „ja vaata, et sa seda k…i pärast enam ei unustaks,” lisas ta.

      Muuseas, mister Theophilus Freeman ei jäänud vägisõnade tarvitamises sugugi maha oma äripartnerist, Burchist. Laeval oli minu kohta öeldud „stjuuard” ning see oli esimene kord, kui minu puhul kasutati nime Platt – seda nime, mille Burch oli oma kauba saajale edastanud. Laeva peal viibides vaatasin ma, kuidas kokkuaheldatud orjad kaldatammil tööd tegid. Möödusime neist, kui meid Freemani orjaaedikusse aeti. See orjadeõu oli üsna sarnane Goodini orjaaedikule Richmondis, välja arvatud see, et õue ümbritses tellisseina asemel plankaed, mis oli kõrge ja sirge, lattide otsad ülemises servas teritatud.

      Koos meiega elas tarandikus vähemalt viiskümmend orja. Olles pannud oma tekid maha ühte õue peal asuvasse väikesesse majja ning olles nimepidi ette kutsutud ja söödetud saanud, lubati meil planguga ümbritsetud hoovis ringi lonkida kuni öö saabumiseni, ning siis mähkisime end oma tekkide sisse ja heitsime pikali kuuri alla või lavatsitele või õuele lageda taeva alla, nii, nagu kellelegi just parajasti meeldis.

      Sel ööl sain ma vaid õige põgusalt silma looja lasta. Minu pea oli mõtteid täis. Kas oli see võimalik, et ma olin tuhandete miilide kaugusel kodust – et mind oli nagu juhmi looma mööda tänavaid aetud, et mind oli igasuguse halastuseta ahelatesse pandud ja pekstud, et mind lausa aeti orjade karjas, ja ma olin ka ise ori? Kas olid viimase paari nädala sündmused tõepoolest päriselt juhtunud? Või oli see kõigest pikale veninud une masendav faas? See polnud mingi illusioon. Minu õnnetuste karikas oli täis saanud ja voolas üle. Tõstsin käed Jumala poole ja öö vaikivas ärkvelolekus, kaaslaste magavatest kujudest ümbritsetuna, palusin ma sellele vaesele hüljatud vangile halastust. Meie kõigi – vabade ja orjade – Kõikvõimsa Isa poole saatsin ma teele murtud vaimu härda palve, anudes ülevalt poolt endale jõudu taluda seda murede koormat, kuni hommikuvalgus unelesuikunud äratas ning järjekordse päeva orjuses sisse juhatas.

      VI

      PEATÜKK

      VÄGA ARMASTUSVÄÄRNE JA JUMALAK ARTLIK MISTER Theophilus Freeman, James H. Burchi äripartner või kauba vastuvõtja ning New Orleansi orjaaediku pidaja, oli hommikul juba varakult oma loomade keskele välja tulnud. Lüües aeg-ajalt jalaga mõnda vanemat meest või naist ja kostitades paljude teravate piitsahoopidega nooremaid, ei kulunudki kuigi palju aega, kuni kõik olid jalul ja täiesti ärkvel. Mister Theophilus Freeman askeldas väga toimekalt ringi, sättis oma omandit müügisaalide jaoks valmis, sest kahtlemata kavatses ta sel päeval tõhusalt äri ajada.

      Esimese asjana kästi meil end korralikult puhtaks pesta, ja neil, kel kasvas habe, kästi habet ajada. Seejärel anti igaühele meist uued riided, mis olid odavad, kuid puhtad. Meestel oli kaabu, kuub, särk, püksid ja kingad; naistel sitsist kleit ja rätik pähe sidumiseks. Siis viidi meid suurde ruumi hoone eesmisel küljel, mille juurde kuulus ka õu, et meid korralikult välja õpetada, enne kui kliendid sisse lastakse. Mehed seati ritta ruumi ühe seina äärde ja naised teise seina äärde. Kõige pikem pandi rivis esimeseks, siis tuli pikkuselt järgmine ja nii edasi, vastavalt pikkusele. Emily oli naisterivi lõpus. Freeman nõudis, et me peame oma koha meelde jätma, ja manitses meid esinema teraste ja elavaloomulistena – mõnikord ähvardades, kuid teinekord hoopis meile mitmesuguseid peibutisi ette käies. Selle päeva jooksul treenis ta meid „terane olemise kunstis” ning oma koha kiiresti ülesleidmises.

      Pärast söötmist kästi meil pärastlõunal uuesti ringi marssida ja sunniti tantsima. Bob, üks segavereline poiss, kes oli kunagi kuulunud Freemanile, mängis viiulit. Seisin tema juures ja julgust kokku võttes küsisin temalt, kas ta Virginia riili oskab mängida. Ta ütles, et ei oska, ja küsis minult, kas mina oskan. Kui ma vastasin jaatavalt, ulatas ta viiuli mulle. Võtsin loo üles ja mängisin selle lõpuni. Freeman käskis mul mängimist jätkata, ta paistis olevat sellega väga rahul ja ütles Bobile, et mina mängivat tollest palju paremini. Märkus paistis minu musikaalset kaaslast väga kurvastavat.

      Järgmisel päeval saabus palju kliente Freemani „uut partiid” uurima. Freeman oli väga jutukas, rääkis pikalt ja laialt meie mitmesugustest headest iseloomujoontest ja omadustest. Ta käskis meil pead püsti hoida ning reipal sammul edasitagasi kõndida, sel ajal kui kliendid meie käsi ja jalgu ja keret katsusid, meid ringi keerutasid ja küsisid meilt, mida me teha oskame, käskisid meil suu avada ja hambad ette näidata – see käis täpselt samamoodi, nagu džoki uuriks hobust, mille ostmist ta kaalub. Mõnikord viidi mõni mees või naine väiksesse majja tagumise hoovi peal ja riietati lahti, et teda põhjalikumalt uurida. Arme orja seljal peeti tõendiks tema mässulisest ja sõnakuulmatust iseloomust, mis võis müügivõimalusele halvasti mõjuda.

      Üks vanem härra, kes ütles, et otsib kutsarit, paistis minu vastu huvi tundvat. Tema vestlusest Burchiga sain ma teada, et ta elab selles linnas. Ma soovisin väga, et tema mu ära ostaks, sest kujutlesin, et New Orleansist poleks mul kuigi raske põgeneda mõnele põhjast pärit laevale. Freeman küsis temalt minu eest tuhat viissada dollarit. Vanahärra oli veendunud, et seda on liiga palju, sest ajad on keerulised. Kuid Freeman väitis, et ma olevat terve ja tubli, hea kehaehitusega ja intelligentne. Ta pidas vajalikuks minu muusika-alaste saavutustega liialdada. Vanahärra väitis üpriski osavalt, et üks neeger ei saagi olla kuidagi erakordne, kuid viimaks pidin ma kahetsusega nägema, kuidas ta lahkus, kuigi ta ütles, et tuleb tagasi. Selle päeva jooksul tehti siiski päris mitmeid müügitehinguid. David ja Caroline osteti koos, nende ostjaks oli üks istanduseomanik Natchezist. Nad lahkusid meie juurest, suud naeratusest kõrvuni ja kõige õnnelikumas meeleolus, mille põhjuseks oli see, et neid ei lahutatud. Lethe müüdi ühele istanduseomanikule Baton Rouge’ist ning tema silmad välkusid vihaselt, kui ta minema viidi.

      Sama mees ostis ka Randalli. Väikest poissi sunniti hüppama ja üle toa jooksma ja ka mitmesuguseid muid tükke tegema, mis pidid tema liikuvust ja head seisukorda demonstreerima. Kogu selle kauplemise aja nuttis Eliza häälekalt ja väänutas käsi. Ta palus härdalt meest, et too poissi ei ostaks, või siis ostaks koos poisiga ka tema ja Emily. Ta lubas sel juhul olla kõige ustavam ori, keda eales on nähtud. Mees vastas, et ta ei saa seda endale lubada, mille peale tabas Elizat kurvameelsus ja ta kaeblikult nutma puhkes. Freeman pööras end marus tema poole, piits peos, ning käskis tal lärmamise lõpetada või muidu saab piitsa. Ta ei kavatse taluda sellist asja – sellest tatist hädaldamist; ja kui Eliza jalamaid vait ei jää, viib ta naise õuele ja mõõdab välja sada piitsahoopi. Jah, ta ajab sellise rumaluse temast üpris kiiresti välja, ja olgu ta n…d, kui ta sellega hakkama ei saa. Eliza tõmbus tema ees kössi ja püüdis pisarad ära pühkida, kuid asjatult. Ta tahaks ainult olla koos oma lastega selle vähese aja, mis tal on elada jäänud. Mitte mingid Freemani kurjad kulmukortsutused ega ähvardused ei suutnud seda piinatud ema täielikult vaigistada. Eliza palus ja anus neid ikka veel härdalt, et nende südames oleks nii palju kaastundlikkust, et neid kolmekesi kokku jätta. Üha uuesti rääkis ta neile, kui väga ta oma poega armastab. Väga palju kordi kordas ta oma eelmist lubadust – kui truu ja sõnakuulelik ta saab siis olema, kui kõvasti ta siis ööl ja päeval tööd teeb, kuni oma elu viimaste hetkedeni, kui vaid see mees nad kõik koos ära ostaks. Aga sellest polnud kasu, sest härra ei saanud seda endale lubada. Tehingus lepiti kokku ja Randall pidi lahkuma üksi. Siis jooksis Eliza tema juurde, embas teda kirglikult, musitas teda veel ja veel, ütles poisile, et ta teda ei unustaks – ja kogu selle aja langesid tema pisarad vihmana poisi näole.

      Freeman siunas teda, nimetas teda virisevaks ja töinavaks libuks ning käskis tal oma kohale minna ja viisakalt käituda – ja olla korralik inimene. Ta vandus, et ei kavatse sellist asja enam kuigi kaua taluda. Kui Eliza ette ei vaata, siis saab ta varsti Freemanilt midagi sellist, et tal oleks ka põhjust nutta, selles võib ta kohe päris kindel olla.

      Baton Rouge’ist pärit istanduseomanik oli valmis oma uue ostuga lahkuma.

      „Ära nuta, emme. Ma olen seal hea poiss. СКАЧАТЬ